| 10.08.2004
 Parem-vasakpoolsuse tõlgendamine erinevates kultuuriruumides
Professor Rein Raud algatas Eesti Päevalehes tänuväärse arutelu poliitilistest ideoloogiatest. Ei ole mingi uudis, et ideoloogiliste voolude levinuim käsitlus paigutab maailmavaated ühemõõtmelisele, parem-vasakskaalale.
Usun, et neile, kes on veidigi tudeerinud reaalteadusi, ei valmista mingeid raskusi projitseerida nii kahe- kui ka kolmemõõtmelisi “ilmavaate mudeleid”. Kõik sõltub sellest, mida soovitakse tõestada. Seepärast on huvitav jälgida, kuidas tõlgendatakse poliitilisi tõekspidamisi või parem-vasakpoolsust erinevates kultuuriruumides.
Harriet Welty Rochefort, prantsuse päritolu vabakutseline ameerika ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud on kirjutanud hulganisti kulturoloogilisi raamatuid ja artikleid Prantsusmaast. Tema raamatuid (“French Toast”, 1999; “French Fried”, 2001) võib iseloomustada kui omapäraseid “turismiteatmikke” jänkidele, kes soovivad tutvust teha prantsuse kultuuriga.
Kuid miks võiksid Rochefort´i raamatud eestlastele huvi pakkuda? Usutavasti avardab selline humoorikas lugemisvara peamiselt baltisaksa, vene ja skandinaavia kultuuriruumi mõju all olnud maarjamaalaste ettekujutust maailmas toimuvast. Ja mis seal salata – prantslased, kes kinkisid ameeriklastele Vabadussamba, on ennast järjekindlalt vastandanud angloameerika kultuurile, sh superriigi poolt propageeritavatele sotsiaalsetele väärtustele.
Iroonilised seletused
Rochefort kirjeldab prantslaste arusaamu poliitikast. Ta kasutab prantslaste seas levinud poliitiliste terminite tõlkimisel omalaadset “seletavat sõnastikku”, mida võib lugeda ka kui pila käibefraaside aadressil. Alljärgnevalt mõned nopped.
Droite et Gauche (vasak ja parem). Prantslased jumaldavad ideoloogilisi dispuute ja parempoolsuse vastandamine vasakpoolsusele on neile väga oluline. Parempoolne valitsus ei elaks üle süüdistusi, et neid mõjutavad vasakpoolsed väärtused, ja vastupidi.
Service Public. Kui prantslane ütleb, et ta tahab kaitsta avalikku sektorit, on ta sellega kõik öelnud. Seepärast, kui Pariisi transporditöötajad streigivad, nõudes pensioniea piiri alandamist (juba 50-aastaselt pensionile!), peavad pariislased kõndima jala tööle, et neile toetust avaldada!
Laïcité. Prantsusmaal ei tohi segi ajada religiooni ja ühiskonda: usk on isiklik asi ning ükski valitavale ametikohale kandideerija ei maini kunagi oma religioosseid eelistusi. On täiesti mõeldamatu, et Prantsuse president rõhutaks oma usulisi tõekspidamisi nii, nagu teevad USA presidendid.
Francophonie. Prantsusmaa üritab jätkuvalt luua rahvusvahelist organisatsiooni umbes 50 peamiselt Aafrika riigist, kus prantsuse keel on esimeseks keeleks. Ameerika diplomaatia vihkab seda.
Gaullisme. Vana, traditsioonilise prantsuse poliitika kaasaegne vorm. Võimas riik, vabariiklik, aga tugev juht ning üpris natsionalistlik välispoliitika. Teatud määral seostub see poliitiline vool sügava jälje jätnud “jakobiinlusega”, mis ulatub tagasi Prantsuse revolutsiooni aegadesse (koos Robespierre´iga).
Trotskisme. Trotskism on üllatavalt tugev vasakäärmuslik liikumine (10% hääli kolmele eri kandidaadile viimastel presidendivalimistel).
Pidev kampaania
Never-a-loser. Prantsusmaal võid kandideerida mitu korda, isegi kui oled juba üle 65 aasta vana. Sind võidakse tagasi valida, kuigi oled eelnevalt korruptsioonis süüdi mõistetud! Prantsuse valimissüsteemi tehnilisi aspekte on välismaalasel võimatu mõista. Valimised eri tasandite kogudesse ja ametikohtadele jätavad mulje, nagu oleks riik pidevalt valimiskampaania seisundis.
Lugedes Rochefort´i nappe, aga tabavaid seletusi, hakkab tasahilju paeluma küsimus: kas Pariisi poliitikaelu jääbki Tallinna omast eriti kaugele? Või sootuks vastupidi: ehk on meil prantslastega rohkem ühist, kui me ise oskaks arvatagi?
Urmas Aunin, Tartu linnavolikogu liige (Res Publica)
|
Uudised
VE: Aunin, Urmas – respubliklane
URMAS AUNIN: Tagasi kingitud vabadussammas
Professor Rein Raud algatas Eesti Päevalehes tänuväärse arutelu poliitilistest ideoloogiatest. Ei ole mingi uudis, et ideoloogiliste voolude levinuim käsitlus paigutab maailmavaated ühemõõtmelisele, parem-vasakskaalale.
Usun, et neile, kes on veidigi tudeerinud reaalteadusi, ei valmista mingeid raskusi projitseerida nii kahe- kui ka kolmemõõtmelisi “ilmavaate mudeleid”. Kõik sõltub sellest, mida soovitakse tõestada. Seepärast on huvitav jälgida, kuidas tõlgendatakse poliitilisi tõekspidamisi või parem-vasakpoolsust erinevates kultuuriruumides.
Harriet Welty Rochefort, prantsuse päritolu vabakutseline ameerika ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud on kirjutanud hulganisti kulturoloogilisi raamatuid ja artikleid Prantsusmaast. Tema raamatuid (“French Toast”, 1999; “French Fried”, 2001) võib iseloomustada kui omapäraseid “turismiteatmikke” jänkidele, kes soovivad tutvust teha prantsuse kultuuriga.
Kuid miks võiksid Rochefort´i raamatud eestlastele huvi pakkuda? Usutavasti avardab selline humoorikas lugemisvara peamiselt baltisaksa, vene ja skandinaavia kultuuriruumi mõju all olnud maarjamaalaste ettekujutust maailmas toimuvast. Ja mis seal salata – prantslased, kes kinkisid ameeriklastele Vabadussamba, on ennast järjekindlalt vastandanud angloameerika kultuurile, sh superriigi poolt propageeritavatele sotsiaalsetele väärtustele.
Iroonilised seletused
Rochefort kirjeldab prantslaste arusaamu poliitikast. Ta kasutab prantslaste seas levinud poliitiliste terminite tõlkimisel omalaadset “seletavat sõnastikku”, mida võib lugeda ka kui pila käibefraaside aadressil. Alljärgnevalt mõned nopped.
Droite et Gauche (vasak ja parem). Prantslased jumaldavad ideoloogilisi dispuute ja parempoolsuse vastandamine vasakpoolsusele on neile väga oluline. Parempoolne valitsus ei elaks üle süüdistusi, et neid mõjutavad vasakpoolsed väärtused, ja vastupidi.
Service Public. Kui prantslane ütleb, et ta tahab kaitsta avalikku sektorit, on ta sellega kõik öelnud. Seepärast, kui Pariisi transporditöötajad streigivad, nõudes pensioniea piiri alandamist (juba 50-aastaselt pensionile!), peavad pariislased kõndima jala tööle, et neile toetust avaldada!
Laïcité. Prantsusmaal ei tohi segi ajada religiooni ja ühiskonda: usk on isiklik asi ning ükski valitavale ametikohale kandideerija ei maini kunagi oma religioosseid eelistusi. On täiesti mõeldamatu, et Prantsuse president rõhutaks oma usulisi tõekspidamisi nii, nagu teevad USA presidendid.
Francophonie. Prantsusmaa üritab jätkuvalt luua rahvusvahelist organisatsiooni umbes 50 peamiselt Aafrika riigist, kus prantsuse keel on esimeseks keeleks. Ameerika diplomaatia vihkab seda.
Gaullisme. Vana, traditsioonilise prantsuse poliitika kaasaegne vorm. Võimas riik, vabariiklik, aga tugev juht ning üpris natsionalistlik välispoliitika. Teatud määral seostub see poliitiline vool sügava jälje jätnud “jakobiinlusega”, mis ulatub tagasi Prantsuse revolutsiooni aegadesse (koos Robespierre´iga).
Trotskisme. Trotskism on üllatavalt tugev vasakäärmuslik liikumine (10% hääli kolmele eri kandidaadile viimastel presidendivalimistel).
Pidev kampaania
Never-a-loser. Prantsusmaal võid kandideerida mitu korda, isegi kui oled juba üle 65 aasta vana. Sind võidakse tagasi valida, kuigi oled eelnevalt korruptsioonis süüdi mõistetud! Prantsuse valimissüsteemi tehnilisi aspekte on välismaalasel võimatu mõista. Valimised eri tasandite kogudesse ja ametikohtadele jätavad mulje, nagu oleks riik pidevalt valimiskampaania seisundis.
Lugedes Rochefort´i nappe, aga tabavaid seletusi, hakkab tasahilju paeluma küsimus: kas Pariisi poliitikaelu jääbki Tallinna omast eriti kaugele? Või sootuks vastupidi: ehk on meil prantslastega rohkem ühist, kui me ise oskaks arvatagi?
Urmas Aunin, Tartu linnavolikogu liige (Res Publica)