Lauljate võit masina üle
Hannes Astok, laulja, Tartu abilinnapea, 06.07.2004
Laulupeotraditsioon on võetud UNESCO pärandi nimekirja. Laupäevased sündmused tõestasid, et see on väga elav traditsioon.
L aupäeval ametlikult ära jäetud, kuid siiski rahvaalgatuslikult toimunud laulupeo rongikäik läheb ajalukku. Vihma kallas ämbriga, aga meeleolu oli sama ülev kui laulva revolutsiooni ajal.
Peokorraldajate otsus laupäevahommikune tantsupeokontsert ära jätta oli arusaadav. Aga koorilauljatele mõjus teade laulupeorongikäigu täielikust ärajätmisest noahoobina kõrisse. Lauljad hindasid arukaks otsuse seda osa, et väikesed lapsed ei peaks tulema vihma kätte. Aga võtta rongikäiguvõimalus ära kõigilt lauljatelt – seda oli liiast. Ja algatati rahvaliikumine laupeorongikäigu toetuseks.
Sarnasus laulva revolutsiooniga oli tõepoolest ilme. Tuhanded lauljad ütlesid, et meilt te rongikäiku ära ei võta, sadagu või pussnuge. Masin, mis oli viimseni timmitud esialgse kava järgi tegutsema, jooksis kinni, ei suutnud enam olukorda kontrollida ja juhtimise võtsid üle loomeinimesed.
Õnneks on meil Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Olari Elts ja Anu Tali, kes küsisid otse: kas me kardame oma lauljaid? Kas inimesed, kes on viis aastat valmistunud laulupeoks, peavad avakontserdile tulema liinibussiga number 5? Kas täiskasvanud eestlased võivad ise otsustada selle üle, mis on hea ja mis mitte?
Eri Klas võttis enda õlgadele vastutuse ja ütles: me võtame laulupeo tule rongikäigu ette ja marsime läbi linna lauluväljakule. Ja õnneks on meil ka Eesti politsei, kes kogu rongikäiku suurepäraselt turvas. Äitäh, Eri, et andsid meile laulupeotunde tagasi.
Väikekodanlik mugavus
Minu arust ei ole suurimaks ohuks laulupeotraditsioonile mitte vohav massikultuur, vaid hiiliv väikekodanlik mugavus. Kui riik on vaba ja vaenlast ei ole, siis võib tulevikus vihmaga rongikäigu ärajätmise asjaoluks saada ka mõne korraldaja isiklik mure oma uute Versace kingade pärast. Ja hulga lihtsam oleks laulupeo asemel toota üks ülihea heliga laulupeofilm, mida siis iga viie aasta takka oleks mõnus vaadata kas ideaalse heliga kodukinos või pubis suurelt ekraanilt, õlleklaas käes.
Iga pidu on oma korraldajate nägu. Nii ka laulu- ja tantsupidu. Aga laulupidu on üks eriline pidu just selle poolest, et lauljad on samal ajal nii artistid kui pidulised. Ja sellest ka loomulik vastuolu: kui korraldajad tahavad paremat distsipliini, täpsemat esitust ja sirgemaid rivisid, siis lauljad tahavad sellele lisaks ka pidu!
Sest laulupeole kogunenud lauljad pole kallilt makstud professionaalsed artistid, kellelt saab nõuda täpset tegevust vastavalt lepingule. Laulupeo lauljad on laulu harjutanud omast vabast tahtest, omast ajast ja oma raha eest peole tulnud. Ja nad tahavad vastu saada ühiskooris laulmise rõõmu ja laulu pidu, mitte laulu tööd. Ja nad tahavad ka rongikäiku.
Ma ei saa kuidagi nõus olla Ilmar Mossiga, kes ütles teleintervjuus, et lauljatel polnud ju rongikäiku väga vajagi, nad olid oma peotunde juba proovides kätte saanud. Te eksite, Ilmar Moss. Proovidest ei saa me peotunnet, proovidest me saame proovitunde. Ja pidu algab rongikäigust!
Laulupeo korraldamiseks pole raha kunagi piisavalt palju. Tänuväärne, et paljud erafirmad on peole õla alla pannud ning nii raha kui asjadega pidu toetanud. Seisin laupäeval vastavatud Gustav Ernesaksa mälestusmärgi kõrval ja vaatasin laulukaart. Seal, kus vanasti oli Lenini ja Breþnevi pilt koos punaloosungitega, ilutsesid nüüd sponsorite, uue aja jumalate logod.
Sponsorid peitu
Uskuge, Ernesaks oli seda vaadates kurb. Ma mõistan sponsorite soovi olla nähtav, ja seda saab tagada väga paljude nippidega. Aga ehk suudaksime järgmiseks laulupeoks kokku leppida, et laulukaar jääb logovabaks ning rongikäigu ees ei sõida suur veoauto sponsorite siltidega. Ja vaatamata sellele, et ametlik rongikäik ära jäi, jõudis selline masin ka rahvarongikäigu ette. Oo sponsorijumal, sa oled kaval!
Nii lihtsalt me alla ei anna. Need 10 000 inimest, kes läbi vihma lauluväljakule marssisid, kandsid oma mõtetes just seda loosungit. Meie, lauljad, tantsijad ja pillimehed ei anna alla vihmale, me ei anna alla massikultuurile ja me ei lase enda eest otsustada anonüümsel (või nimega?) masinal, sel hiiglaslikul rauast vokil, mida katkematult veab ringi elektrimootor.
Laulupeotraditsioon on võetud UNESCO pärandi nimekirja. Laupäevased sündmused tõestasid, et see on väga elav traditsioon.
Uudised
VE: Astok, Hannes – abilinnapea
Lauljate võit masina üle
Hannes Astok, laulja, Tartu abilinnapea, 06.07.2004
L aupäeval ametlikult ära jäetud, kuid siiski rahvaalgatuslikult toimunud laulupeo rongikäik läheb ajalukku. Vihma kallas ämbriga, aga meeleolu oli sama ülev kui laulva revolutsiooni ajal.
Peokorraldajate otsus laupäevahommikune tantsupeokontsert ära jätta oli arusaadav. Aga koorilauljatele mõjus teade laulupeorongikäigu täielikust ärajätmisest noahoobina kõrisse. Lauljad hindasid arukaks otsuse seda osa, et väikesed lapsed ei peaks tulema vihma kätte. Aga võtta rongikäiguvõimalus ära kõigilt lauljatelt – seda oli liiast. Ja algatati rahvaliikumine laupeorongikäigu toetuseks.
Sarnasus laulva revolutsiooniga oli tõepoolest ilme. Tuhanded lauljad ütlesid, et meilt te rongikäiku ära ei võta, sadagu või pussnuge. Masin, mis oli viimseni timmitud esialgse kava järgi tegutsema, jooksis kinni, ei suutnud enam olukorda kontrollida ja juhtimise võtsid üle loomeinimesed.
Õnneks on meil Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Olari Elts ja Anu Tali, kes küsisid otse: kas me kardame oma lauljaid? Kas inimesed, kes on viis aastat valmistunud laulupeoks, peavad avakontserdile tulema liinibussiga number 5? Kas täiskasvanud eestlased võivad ise otsustada selle üle, mis on hea ja mis mitte?
Eri Klas võttis enda õlgadele vastutuse ja ütles: me võtame laulupeo tule rongikäigu ette ja marsime läbi linna lauluväljakule. Ja õnneks on meil ka Eesti politsei, kes kogu rongikäiku suurepäraselt turvas. Äitäh, Eri, et andsid meile laulupeotunde tagasi.
Väikekodanlik mugavus
Minu arust ei ole suurimaks ohuks laulupeotraditsioonile mitte vohav massikultuur, vaid hiiliv väikekodanlik mugavus. Kui riik on vaba ja vaenlast ei ole, siis võib tulevikus vihmaga rongikäigu ärajätmise asjaoluks saada ka mõne korraldaja isiklik mure oma uute Versace kingade pärast. Ja hulga lihtsam oleks laulupeo asemel toota üks ülihea heliga laulupeofilm, mida siis iga viie aasta takka oleks mõnus vaadata kas ideaalse heliga kodukinos või pubis suurelt ekraanilt, õlleklaas käes.
Iga pidu on oma korraldajate nägu. Nii ka laulu- ja tantsupidu. Aga laulupidu on üks eriline pidu just selle poolest, et lauljad on samal ajal nii artistid kui pidulised. Ja sellest ka loomulik vastuolu: kui korraldajad tahavad paremat distsipliini, täpsemat esitust ja sirgemaid rivisid, siis lauljad tahavad sellele lisaks ka pidu!
Sest laulupeole kogunenud lauljad pole kallilt makstud professionaalsed artistid, kellelt saab nõuda täpset tegevust vastavalt lepingule. Laulupeo lauljad on laulu harjutanud omast vabast tahtest, omast ajast ja oma raha eest peole tulnud. Ja nad tahavad vastu saada ühiskooris laulmise rõõmu ja laulu pidu, mitte laulu tööd. Ja nad tahavad ka rongikäiku.
Ma ei saa kuidagi nõus olla Ilmar Mossiga, kes ütles teleintervjuus, et lauljatel polnud ju rongikäiku väga vajagi, nad olid oma peotunde juba proovides kätte saanud. Te eksite, Ilmar Moss. Proovidest ei saa me peotunnet, proovidest me saame proovitunde. Ja pidu algab rongikäigust!
Laulupeo korraldamiseks pole raha kunagi piisavalt palju. Tänuväärne, et paljud erafirmad on peole õla alla pannud ning nii raha kui asjadega pidu toetanud. Seisin laupäeval vastavatud Gustav Ernesaksa mälestusmärgi kõrval ja vaatasin laulukaart. Seal, kus vanasti oli Lenini ja Breþnevi pilt koos punaloosungitega, ilutsesid nüüd sponsorite, uue aja jumalate logod.
Sponsorid peitu
Uskuge, Ernesaks oli seda vaadates kurb. Ma mõistan sponsorite soovi olla nähtav, ja seda saab tagada väga paljude nippidega. Aga ehk suudaksime järgmiseks laulupeoks kokku leppida, et laulukaar jääb logovabaks ning rongikäigu ees ei sõida suur veoauto sponsorite siltidega. Ja vaatamata sellele, et ametlik rongikäik ära jäi, jõudis selline masin ka rahvarongikäigu ette. Oo sponsorijumal, sa oled kaval!
Nii lihtsalt me alla ei anna. Need 10 000 inimest, kes läbi vihma lauluväljakule marssisid, kandsid oma mõtetes just seda loosungit. Meie, lauljad, tantsijad ja pillimehed ei anna alla vihmale, me ei anna alla massikultuurile ja me ei lase enda eest otsustada anonüümsel (või nimega?) masinal, sel hiiglaslikul rauast vokil, mida katkematult veab ringi elektrimootor.
Laulupeotraditsioon on võetud UNESCO pärandi nimekirja. Laupäevased sündmused tõestasid, et see on väga elav traditsioon.