|
Kas Eesti kunstiringkondades on üleldse inimesi, kes oleksid suutelised vabaddussammast looma? See küsimus tekib tahes-tahtmata, kui jälgida vabadussamba ümber tekkinud diskussiooni ja meenutada avalikku ruumi püstitatud mälestusmärke, mida eesti kunstnikud on viimasel ajal loonud.
On ju siiani eesti kunstiringkondadest kostnud konkursi võitnud töö kohta ainult hävitavat kriitikat, ilma et omalt poolt midagi asjalikku vastu pakutud oleks. Tõepoolest, kui keegi nendest eesti kunstnikest, kes nüüd vabadussammast vihaselt arvustavad, oleks suutnud midagi asjalikku välja pakkuda, mis oleks üldrahvalikult vastuvõetav olnud, siis miks ta seda konkursil ei teinud? Ainus järeldus on, et nähtavasti ei olnud mitte keegi arvustajatest selleks suuteline.
See arvamus saab tõsist tuge, kui vaadelda pisut lähemalt meie avalikku ruumi viimasel ajal püstitatud mälestusmärke — Tallinnas Vabadusplatsile püstitatud vabadusekella, Pirita teele püstitatud mälestusmärke Charles Leroux’le ja rallisõitjale Michael Parkile ja Tartus akadeemik Juri Lotmanile Tartu ülikooli aastapäeval avatud mälestusmärki.
Moodsat kunsti võib luua lukksepp
Mida on kõikidel nendel mälestusmärkidel ühist? Sellest arusaamiseks peab käesolevate ridade autor vajalikuks meenutada ühte kunagist sündmust. Nimelt toimus nüüdseks juba palju aastaid tagasi Leningradis üleliiduline soojustehnikaalane teaduslik nõupidamine, mille lõppedes jäi Moskvast ja Tallinnast pärit osavõtjatel rongile minekuni mitu tundi aega. Tekkis küsimus, mida selle ajaga peale hakata. Kellegi ettepanekul otsustati külastada ermitaaži.
Loomulikul kujunes sellest ainult vägagi pealiskaudne, mõningates näitusesaalides olevate väljapanekutega tutvumine. Asja puänt aga seisab selles, et ermitaažist lahkumisel ütles korraga üks Moskva kolleegidest, et täna ta avastas, mis vahe on klassikalisel ja moodsal kunstil. Ülejäänud seltskonna palvel ta siis selgitas: klassikalisi meistreid vaadates leidis ta, et idee peale ühel või teisel, näiteks piibliainelisel süžeel pilti maalida ta tuleks, aga suurte meistrite tasemel teostada ei suudaks — oskusi lihtsalt ei jätkuks. Moodsa kunsti teoseid vaadates leidis ta nende hulgas aga hulgaliselt selliseid teoseid, mille teostamine oleks ka tema võimete puhul olnud käkitegu, ainult et nii tobeda idee peale, neid töid kunstiks nimetada, ta lihtsalt ei tuleks.
Kui vaatleme nüüd Eesti püstitatud mälestusmärke, siis tõepoolest — neid kõiki on iga keskmine lukksepp-keevitaja suuteline vabalt, ilma pikemata kokku käkkima. Puudu jääb vaesel lukksepal ainult tobedast ideest selliseid asju kunstiks nimetada.
Ja kui rääkida, nagu väidab kunstiteadlane Krista Kodres, et vabadusristi kujutamine sambal nõuaks välismaalastele eraldi seletamist (on muidugi kurb, et kunstiinimesed ei suuda vabadusristi haakristist eristada), siis selles mõttes on asi nimetatud mälestusmärkide osas tõepoolest demokraatlikum — nende mälestusmärkide tähendus jääb isegi enamikule eestlastest ilma lisaselgitusteta üpriski segaseks.
Näiteks tehnikainimestel tuleb vabaduskella torude vaatlemisel esimesel pilgul mõte, et tegemist on lihtsalt maa-aluse jalakäijate tunneli ventilatsioonitorudega, sassis torukimpusid ja kuupi ei oska tavainimene aga üleüldse millegi mõistlikuga siduda (siinkohal tuleks meenutada tuntud sententsi: kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha).
Võib oletada, et kui kuulata kunstiteadlasi ja jätta vabadussamba kujundamine nende hooleks, siis oleks tulemuseks aegade lõpuni kestev vaidlus. Igaühele meeldiks ainult oma või oma sõprade töö ja kõikide teiste tööd kuuluksid lihtsalt kunstiliselt küündimatu rämpsu hulka. Ja kui kunstiringkonnad suudaksidki ehk kunagi milleski kokku leppida, siis näeks see tõenäoliselt niimoodi välja, et vaevalt see küll tavakodanikule meeldiks.
Ega seegi ole võimatu, et kunstilise täiuse tagaajamisel kaob samba esialgne idee (kellele ja mille mälestuseks sammas ikka mõeldud oli hoopis ära). Lähtutakse lihtsalt mingitest abstraktsetest ilumõistetest, mis on arusaadavad ainult kunstnikele ja mitte keegi ei garanteeri, et Tallinna ei soovita püstitada järjekordset “torukimpu”. Kõige selle lõpptulemuseks oleks aga see, et vabadussammast Eestis ei ole ega tule.
Ohust, et samba ideeline suunitlus võib kaduda, räägib asjaolu, et lähtudes Kodrese seisukohtadest ei ole kunstiringkondadele nähtavasti siiani arusaadav, kellele või milleks see sammas ikka püstitatakse. Kui lähtuda sellest, et sammas tuleks püstitada vabaduse kui sellise auks üleüldse, ilma objekti täpsustamata, siis tähendaks see abstraktset, piiramatut vabadust, millega paraku kaasneb alati kõikelubatavus ja korralagedus.
Loobugem siis ka kunstnike tunnustamisest
Piiramatu vabaduse idealiseerimine võib üles kerkida ka vähemalt osa eestlaste nooremate põlvkondade puhul, kellele vabadus tähendab ainult võimalust vabalt õlut (või midagi kangemat) limpsida ja pidu panna — ilma mingite kohustusteta ühiskonna ees. Mõnele võib see ju meeldida, kuid ilmselt ainult seni, kuni ta ise piiramatut vabadust nautivate kaaskodanike ohvriks ei lange. Selline vabadus saab vaevalt küll pikemaajalises perspektiivis ühiskonna ideaaliks olla. Nii siis, millisele vabadusele me samba püstitame?
Nähtavasti tuleks siin siiski lähtuda Eesti riiklikust iseseisvusest ja sellest, et see sammas on püstitatud mälestusmärgiks nendele meestel, kes kunagi ei pidanud paljuks oma eluga riskimist Eesti riikliku iseseisvuse nimel. Riikliku tunnustuse Eesti Vabariigi kaitsmise eest punaste hordide vastu on Eesti neile meestele tänini võlgu.
Paraku, nende meeste jaoks tuleb see sammas juba postuumselt, sest ühist keelt samba kujunduse osas ei suudetud nende meeste eluajal leida. Nende meeste autasustamise vajadus on aga selge kõikidele Vabadussõjas sõdinud meeste omastele ja ka nendele meestele, kes ise on kunagi Eesti kaitseks relva võtnud. Ükskõik, mida teoreetikud sellest võitlusest ka tagantjärele tarkusega ei arva, nende meeste jaoks on oluline teadmine, mille nimel ikka mindi.
Nüüd aga soovivad kunstiringkonnad, et läheksime mingit abstraktset kunstilist ideaali taotledes uuesti lõpmatute vaidluste ringile, ette teades, et see vaevalt küll, vähemalt praeguste kunstnike eluajal, tulemust annaks. Mitte keegi meie kunstiteoreetikutest ei ole ju selge sõnaga öelnud, mida nad konkreetselt taotlevad — ilmselt lihtsalt räägitakse, mida sülg suhu toob.
Muidugi, neile, kellel Eesti iseseisvuse eest võitlemisega mitte midagi pistmist pole olnud ei tarvitse aeg mitte mingit rolli mängida. Niisama heietada ja teoretiseerides oma tarkust näidata on ju nii mõnus. Samba püstitamise lõpmatu edasilükkimise pooldajad peaksid aga arvestama sellega, et iga päevaga tekib eestlaste hulgas üha rohkem neid, kelle jaoks selle lookese pealkirjas toodud küsimus muutub aktuaalseks ja eesti kunstnikud ning kunstiteadlased lihtsalt tavalisteks “mullikeste puhujaks”, kellelt praktilist resultaati oodata ei maksa.
Kuid olgu, lähtudes kunstiteadlaste arvamusest lükkame samba püstitamise siis määramatuks ajaks edasi. Sel juhul oleks antud loo autoril vastukaaluks aga ka omapoolne ettepanek — lõpetame igasuguse kunstnike ja kunstiteadlaste autasustamise näiteks elutöö preemiaga samuti edasi. Mida nad siis rohkem on teinud kui need mehed, kes tõid Eestile iseseisvuse, et peaksid oma eluajal autasu pälvima?
Kunstiringkondadesse kuuluvate isikute autasustamise võiks ette võtta näiteks 50 aastat pärast vastava isiku surma, lähtudes üldrahvaliku küsitluse tulemustest — keda siis veel mäletatakse, see omab Eesti jaoks mingi tähtsuse ja saab kusagile mingi plaadi või sambakese, keda ei — kaob vaikselt aegade hämarusse. Kuidas oleks, ah? Kas ei ole tore ettepanek?
|
Uudised
VE: Arro, Hendrik – vanemteadur
13. november 2007 3:08
Kas Eesti kunstiringkondades on üleldse inimesi, kes oleksid suutelised vabaddussammast looma? See küsimus tekib tahes-tahtmata, kui jälgida vabadussamba ümber tekkinud diskussiooni ja meenutada avalikku ruumi püstitatud mälestusmärke, mida eesti kunstnikud on viimasel ajal loonud.
On ju siiani eesti kunstiringkondadest kostnud konkursi võitnud töö kohta ainult hävitavat kriitikat, ilma et omalt poolt midagi asjalikku vastu pakutud oleks. Tõepoolest, kui keegi nendest eesti kunstnikest, kes nüüd vabadussammast vihaselt arvustavad, oleks suutnud midagi asjalikku välja pakkuda, mis oleks üldrahvalikult vastuvõetav olnud, siis miks ta seda konkursil ei teinud? Ainus järeldus on, et nähtavasti ei olnud mitte keegi arvustajatest selleks suuteline.
See arvamus saab tõsist tuge, kui vaadelda pisut lähemalt meie avalikku ruumi viimasel ajal püstitatud mälestusmärke — Tallinnas Vabadusplatsile püstitatud vabadusekella, Pirita teele püstitatud mälestusmärke Charles Leroux’le ja rallisõitjale Michael Parkile ja Tartus akadeemik Juri Lotmanile Tartu ülikooli aastapäeval avatud mälestusmärki.
Moodsat kunsti võib luua lukksepp
Mida on kõikidel nendel mälestusmärkidel ühist? Sellest arusaamiseks peab käesolevate ridade autor vajalikuks meenutada ühte kunagist sündmust. Nimelt toimus nüüdseks juba palju aastaid tagasi Leningradis üleliiduline soojustehnikaalane teaduslik nõupidamine, mille lõppedes jäi Moskvast ja Tallinnast pärit osavõtjatel rongile minekuni mitu tundi aega. Tekkis küsimus, mida selle ajaga peale hakata. Kellegi ettepanekul otsustati külastada ermitaaži.
Loomulikul kujunes sellest ainult vägagi pealiskaudne, mõningates näitusesaalides olevate väljapanekutega tutvumine. Asja puänt aga seisab selles, et ermitaažist lahkumisel ütles korraga üks Moskva kolleegidest, et täna ta avastas, mis vahe on klassikalisel ja moodsal kunstil. Ülejäänud seltskonna palvel ta siis selgitas: klassikalisi meistreid vaadates leidis ta, et idee peale ühel või teisel, näiteks piibliainelisel süžeel pilti maalida ta tuleks, aga suurte meistrite tasemel teostada ei suudaks — oskusi lihtsalt ei jätkuks. Moodsa kunsti teoseid vaadates leidis ta nende hulgas aga hulgaliselt selliseid teoseid, mille teostamine oleks ka tema võimete puhul olnud käkitegu, ainult et nii tobeda idee peale, neid töid kunstiks nimetada, ta lihtsalt ei tuleks.
Kui vaatleme nüüd Eesti püstitatud mälestusmärke, siis tõepoolest — neid kõiki on iga keskmine lukksepp-keevitaja suuteline vabalt, ilma pikemata kokku käkkima. Puudu jääb vaesel lukksepal ainult tobedast ideest selliseid asju kunstiks nimetada.
Ja kui rääkida, nagu väidab kunstiteadlane Krista Kodres, et vabadusristi kujutamine sambal nõuaks välismaalastele eraldi seletamist (on muidugi kurb, et kunstiinimesed ei suuda vabadusristi haakristist eristada), siis selles mõttes on asi nimetatud mälestusmärkide osas tõepoolest demokraatlikum — nende mälestusmärkide tähendus jääb isegi enamikule eestlastest ilma lisaselgitusteta üpriski segaseks.
Näiteks tehnikainimestel tuleb vabaduskella torude vaatlemisel esimesel pilgul mõte, et tegemist on lihtsalt maa-aluse jalakäijate tunneli ventilatsioonitorudega, sassis torukimpusid ja kuupi ei oska tavainimene aga üleüldse millegi mõistlikuga siduda (siinkohal tuleks meenutada tuntud sententsi: kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha).
Võib oletada, et kui kuulata kunstiteadlasi ja jätta vabadussamba kujundamine nende hooleks, siis oleks tulemuseks aegade lõpuni kestev vaidlus. Igaühele meeldiks ainult oma või oma sõprade töö ja kõikide teiste tööd kuuluksid lihtsalt kunstiliselt küündimatu rämpsu hulka. Ja kui kunstiringkonnad suudaksidki ehk kunagi milleski kokku leppida, siis näeks see tõenäoliselt niimoodi välja, et vaevalt see küll tavakodanikule meeldiks.
Ega seegi ole võimatu, et kunstilise täiuse tagaajamisel kaob samba esialgne idee (kellele ja mille mälestuseks sammas ikka mõeldud oli hoopis ära). Lähtutakse lihtsalt mingitest abstraktsetest ilumõistetest, mis on arusaadavad ainult kunstnikele ja mitte keegi ei garanteeri, et Tallinna ei soovita püstitada järjekordset “torukimpu”. Kõige selle lõpptulemuseks oleks aga see, et vabadussammast Eestis ei ole ega tule.
Ohust, et samba ideeline suunitlus võib kaduda, räägib asjaolu, et lähtudes Kodrese seisukohtadest ei ole kunstiringkondadele nähtavasti siiani arusaadav, kellele või milleks see sammas ikka püstitatakse. Kui lähtuda sellest, et sammas tuleks püstitada vabaduse kui sellise auks üleüldse, ilma objekti täpsustamata, siis tähendaks see abstraktset, piiramatut vabadust, millega paraku kaasneb alati kõikelubatavus ja korralagedus.
Loobugem siis ka kunstnike tunnustamisest
Piiramatu vabaduse idealiseerimine võib üles kerkida ka vähemalt osa eestlaste nooremate põlvkondade puhul, kellele vabadus tähendab ainult võimalust vabalt õlut (või midagi kangemat) limpsida ja pidu panna — ilma mingite kohustusteta ühiskonna ees. Mõnele võib see ju meeldida, kuid ilmselt ainult seni, kuni ta ise piiramatut vabadust nautivate kaaskodanike ohvriks ei lange. Selline vabadus saab vaevalt küll pikemaajalises perspektiivis ühiskonna ideaaliks olla. Nii siis, millisele vabadusele me samba püstitame?
Nähtavasti tuleks siin siiski lähtuda Eesti riiklikust iseseisvusest ja sellest, et see sammas on püstitatud mälestusmärgiks nendele meestel, kes kunagi ei pidanud paljuks oma eluga riskimist Eesti riikliku iseseisvuse nimel. Riikliku tunnustuse Eesti Vabariigi kaitsmise eest punaste hordide vastu on Eesti neile meestele tänini võlgu.
Paraku, nende meeste jaoks tuleb see sammas juba postuumselt, sest ühist keelt samba kujunduse osas ei suudetud nende meeste eluajal leida. Nende meeste autasustamise vajadus on aga selge kõikidele Vabadussõjas sõdinud meeste omastele ja ka nendele meestele, kes ise on kunagi Eesti kaitseks relva võtnud. Ükskõik, mida teoreetikud sellest võitlusest ka tagantjärele tarkusega ei arva, nende meeste jaoks on oluline teadmine, mille nimel ikka mindi.
Nüüd aga soovivad kunstiringkonnad, et läheksime mingit abstraktset kunstilist ideaali taotledes uuesti lõpmatute vaidluste ringile, ette teades, et see vaevalt küll, vähemalt praeguste kunstnike eluajal, tulemust annaks. Mitte keegi meie kunstiteoreetikutest ei ole ju selge sõnaga öelnud, mida nad konkreetselt taotlevad — ilmselt lihtsalt räägitakse, mida sülg suhu toob.
Muidugi, neile, kellel Eesti iseseisvuse eest võitlemisega mitte midagi pistmist pole olnud ei tarvitse aeg mitte mingit rolli mängida. Niisama heietada ja teoretiseerides oma tarkust näidata on ju nii mõnus. Samba püstitamise lõpmatu edasilükkimise pooldajad peaksid aga arvestama sellega, et iga päevaga tekib eestlaste hulgas üha rohkem neid, kelle jaoks selle lookese pealkirjas toodud küsimus muutub aktuaalseks ja eesti kunstnikud ning kunstiteadlased lihtsalt tavalisteks “mullikeste puhujaks”, kellelt praktilist resultaati oodata ei maksa.
Kuid olgu, lähtudes kunstiteadlaste arvamusest lükkame samba püstitamise siis määramatuks ajaks edasi. Sel juhul oleks antud loo autoril vastukaaluks aga ka omapoolne ettepanek — lõpetame igasuguse kunstnike ja kunstiteadlaste autasustamise näiteks elutöö preemiaga samuti edasi. Mida nad siis rohkem on teinud kui need mehed, kes tõid Eestile iseseisvuse, et peaksid oma eluajal autasu pälvima?
Kunstiringkondadesse kuuluvate isikute autasustamise võiks ette võtta näiteks 50 aastat pärast vastava isiku surma, lähtudes üldrahvaliku küsitluse tulemustest — keda siis veel mäletatakse, see omab Eesti jaoks mingi tähtsuse ja saab kusagile mingi plaadi või sambakese, keda ei — kaob vaikselt aegade hämarusse. Kuidas oleks, ah? Kas ei ole tore ettepanek?