| Kaitseministeeriumi juures tegutsenud žürii on oma otsuse teinud. Kui kõik hästi läheb, siis saavad ligi 90 aastat pärast Vabadussõja algust kunagi Eesti vabaduse eest võidelnud mehed oma tegude tunnustuseks mälestussamba. Kahju, aga mitte keegi neist meestest ei suutnud seda aega ära oodata, mil Eesti Vabariik neile ka riigi tunnustusena avaliku mälestusmärgi püstitab.
Samba kuju, asukoha jms üle võib muidugi lõputult vaielda. Üldrahvaliku konsensuse saavutamine siin on ilmselt võimatu. Ikka leidub neid, kellele miski ei meeldi — olgu siis kas samba kui sellise püstitamine üleüldse või selle kuju jne. (Sellist sammast, mis eesti kunstiringkondi rahuldaks, ei ole ilmselt üleüldse võimalik püstitada).
Üldisele arvustajate koorile lisanduvad veel mitmesugustes internetiportaalides tegutsevad kommenteerijad, kes on põhimõtteliselt valmis ükskõik mida maha tegema või ükskõik keda sõimama — rääkimata veel nendest, kellele Eesti Vabariik ja eestlaste iseseisvus üleüldse vastuvõetamatud on. Mittepooldajaid leidub alati, ja kui nende seisukohti arvestada, siis võib kuni aegade lõpuni tulutult vaielda, ilma et midagi tehtud saaks.
Kuid ka neile, kellele Eesti on midagi enamat kui ainult geograafiline paik, kus nad juhuslikult elavad ja kes olid vajaduse korral selle maa ja eestlaste vabaduse eest võideldes vajadusel ka oma elu ohvriks tooma, tekitab väljavalitud samba kuju — dolomiitsambal kõrguv vabadusrist — küsimuse: miks me vabariigi juhtkond ja nn arvamusliidrid ikka kardavad vabadusristi, et seda originaalkujul ei juleta või ei taheta kasutada?
Praegu ei ole sambal kujutatud rist ju mitte vabadusrist, vaid vabadusristi taoline rist, millel südamikul on Eestit sümboliseeriv E-täht ja seda kaitsev soomusrüüs käsi mõõgaga on asendatud Eestit kujutava kontuuriga. Kas tõesti on siin põhjuseks see, et soomusrüüs käsi mõõgaga oli Teise maailmasõja ajal ka nende meeste embleemiks, kes Vabadussõja vaimust lähtudes üritasid Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelda?
Meil on küllaga hädiseid vennikesi, kes on hirmul iga asja juures, mis vähegi eestlaste vabadusvõitlust meenutab: et mis meist nüüd Venemaal ja välismaal arvatakse ja kas meid ikka mõistetakse. Kahjuks on osa neist nõukogude ajal nn ühiskonnateadlastena tegutsedes sellise tiitli omandanud, mis neile meie ajalehtede veerud oma vaadete propageerimiseks avab. Vene valitsusele on sellised Eestis vene tsiviilgarnisoni moodustavad eestlased muidugi teretulnud.
Mis viga välismaal Eesti-vastast propagandat tehes väita, et näete, nende intelligendid ise ju räägivad kah, et eestlased võitlesid hitlerliku Saksamaa eest ja mitte mingit eestlaste Nõukogude Liidu vastast vabadusvõitlust ei olnud. Olid ainult fašistlike kõrilõikajate pundid, mis hävitasid ausaid nõukogude inimesi.
Selliseid artikleid kirjutavad inimesed kas ei saa aru, või — mis on tõenäolisem — ei taha oma punamineviku pärast aru saada, et nad oma positsiooni kasutades on rakendunud Venemaa Eesti-vastase propagandamasina teenistusse.
Seda, et nad kunagi ka selle kohta asjatundlikult ja ausalt kirjutaksid ning püüaksid välismaalastele selgitada, mis ikka oli see põhjus, miks Teise maailmasõja ajal kümned tuhanded eestlased relva võtsid ja isegi eestlastele üldiselt vastumeelse Saksamaaga koos venelaste vastu võitlesid — ning milline oli see eesmärk, mille nimel eesti sõdurid oma südames võitlesid —, ei ole neilt meestelt ilmselt oodata. Liiga tugeva jälje on nende ajju jätnud nende kunagine tegevus nõukogude korra propageerijate ja ideeliste õigustajatena.
Nendele, kellele Eesti ja eestlaste vabadusvõitlus on siiski midagi enamat kui lihtsalt sõnad, teeb vabadussamba püstitamine heameelt. Siin ei ole küsimus ju mitte samba kujus, vaid põhimõttes — me tunnustame neid, kes on julgenud ja tahtnud Eesti iseseisvuse eest võidelda.
See ei ole mingi abstraktse vabaduse, vaid konkreetselt suunitletud sammas. Seega on ka vabadusrist kui omaaegse Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud vabadusvõitluses Eestile osutatud teenete tunnustamise sümbol kahtlemata omal kohal.
Kuid risti püstitajatele tahaks siinkohal siiski soovitada — oleme kordki mehed ja jätame alandliku kartlikkuse selles suhtes, mida kõikvõimalikud välismaised ning kodumaised “heasoovijad ning ettekirjutajad” küll öelda võivad — ning paigutame vabadussambale tõelise, Eestit kaitsva soomuskäe ja mõõgaga vabadusristi, et see sümboliseeriks eestlaste sõdurivaprust ja tahet oma kodumaa vabaduse eest võidelda.
|
Uudised
VE: Arro, Hendrik: Vabadussambast sirge seljaga
17. august 2007 5:48
Samba kuju, asukoha jms üle võib muidugi lõputult vaielda. Üldrahvaliku konsensuse saavutamine siin on ilmselt võimatu. Ikka leidub neid, kellele miski ei meeldi — olgu siis kas samba kui sellise püstitamine üleüldse või selle kuju jne. (Sellist sammast, mis eesti kunstiringkondi rahuldaks, ei ole ilmselt üleüldse võimalik püstitada).
Üldisele arvustajate koorile lisanduvad veel mitmesugustes internetiportaalides tegutsevad kommenteerijad, kes on põhimõtteliselt valmis ükskõik mida maha tegema või ükskõik keda sõimama — rääkimata veel nendest, kellele Eesti Vabariik ja eestlaste iseseisvus üleüldse vastuvõetamatud on. Mittepooldajaid leidub alati, ja kui nende seisukohti arvestada, siis võib kuni aegade lõpuni tulutult vaielda, ilma et midagi tehtud saaks.
Kuid ka neile, kellele Eesti on midagi enamat kui ainult geograafiline paik, kus nad juhuslikult elavad ja kes olid vajaduse korral selle maa ja eestlaste vabaduse eest võideldes vajadusel ka oma elu ohvriks tooma, tekitab väljavalitud samba kuju — dolomiitsambal kõrguv vabadusrist — küsimuse: miks me vabariigi juhtkond ja nn arvamusliidrid ikka kardavad vabadusristi, et seda originaalkujul ei juleta või ei taheta kasutada?
Praegu ei ole sambal kujutatud rist ju mitte vabadusrist, vaid vabadusristi taoline rist, millel südamikul on Eestit sümboliseeriv E-täht ja seda kaitsev soomusrüüs käsi mõõgaga on asendatud Eestit kujutava kontuuriga. Kas tõesti on siin põhjuseks see, et soomusrüüs käsi mõõgaga oli Teise maailmasõja ajal ka nende meeste embleemiks, kes Vabadussõja vaimust lähtudes üritasid Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelda?
Meil on küllaga hädiseid vennikesi, kes on hirmul iga asja juures, mis vähegi eestlaste vabadusvõitlust meenutab: et mis meist nüüd Venemaal ja välismaal arvatakse ja kas meid ikka mõistetakse. Kahjuks on osa neist nõukogude ajal nn ühiskonnateadlastena tegutsedes sellise tiitli omandanud, mis neile meie ajalehtede veerud oma vaadete propageerimiseks avab. Vene valitsusele on sellised Eestis vene tsiviilgarnisoni moodustavad eestlased muidugi teretulnud.
Mis viga välismaal Eesti-vastast propagandat tehes väita, et näete, nende intelligendid ise ju räägivad kah, et eestlased võitlesid hitlerliku Saksamaa eest ja mitte mingit eestlaste Nõukogude Liidu vastast vabadusvõitlust ei olnud. Olid ainult fašistlike kõrilõikajate pundid, mis hävitasid ausaid nõukogude inimesi.
Selliseid artikleid kirjutavad inimesed kas ei saa aru, või — mis on tõenäolisem — ei taha oma punamineviku pärast aru saada, et nad oma positsiooni kasutades on rakendunud Venemaa Eesti-vastase propagandamasina teenistusse.
Seda, et nad kunagi ka selle kohta asjatundlikult ja ausalt kirjutaksid ning püüaksid välismaalastele selgitada, mis ikka oli see põhjus, miks Teise maailmasõja ajal kümned tuhanded eestlased relva võtsid ja isegi eestlastele üldiselt vastumeelse Saksamaaga koos venelaste vastu võitlesid — ning milline oli see eesmärk, mille nimel eesti sõdurid oma südames võitlesid —, ei ole neilt meestelt ilmselt oodata. Liiga tugeva jälje on nende ajju jätnud nende kunagine tegevus nõukogude korra propageerijate ja ideeliste õigustajatena.
Nendele, kellele Eesti ja eestlaste vabadusvõitlus on siiski midagi enamat kui lihtsalt sõnad, teeb vabadussamba püstitamine heameelt. Siin ei ole küsimus ju mitte samba kujus, vaid põhimõttes — me tunnustame neid, kes on julgenud ja tahtnud Eesti iseseisvuse eest võidelda.
See ei ole mingi abstraktse vabaduse, vaid konkreetselt suunitletud sammas. Seega on ka vabadusrist kui omaaegse Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud vabadusvõitluses Eestile osutatud teenete tunnustamise sümbol kahtlemata omal kohal.
Kuid risti püstitajatele tahaks siinkohal siiski soovitada — oleme kordki mehed ja jätame alandliku kartlikkuse selles suhtes, mida kõikvõimalikud välismaised ning kodumaised “heasoovijad ning ettekirjutajad” küll öelda võivad — ning paigutame vabadussambale tõelise, Eestit kaitsva soomuskäe ja mõõgaga vabadusristi, et see sümboliseeriks eestlaste sõdurivaprust ja tahet oma kodumaa vabaduse eest võidelda.