Rein Annik tõestab põlisnarvaka olemasolu
VALVE RAUDNASK, 4.11.1999
1991. aastal oli Narva linnavolikogus neli eesti meest, tänu kellele lehvis ka Narva linnavalitsuse majal 26. augustist sinimustvalge lipp. Need volikogu liikmed olid haigla peaarst Manfred Silland, Anatoli Paal Balti elektrijaamast, hilisem linnapea, tollal Narva-Jõesuu sanatooriumi juhataja Raivo Murd ning Rein Annik.
Mis õhkkond valitses Narvas kümmekond aastat tagasi?
Enne taasiseseisvumist olid need kõige raskemad ajad. Linnavolikogus, või kuidas teda nimetati, oli siis väga palju rahvast – 200 liikme ümber. Igatahes oli saalitäis venelasi ja neli eestlast. Sillandil, Paalil, Murdil ja minul oli au selgitada sellele saalitäiele Eesti poliitikat, mida me üldse tahame ja mida me tegema hakkame.
Esimene möll oli keeleseadusega. Eesti keel riigikeeleks? Pole vaja! Meil on ju vene keel, mida nimetataksegi rahvusvahelise suhtlemise keeleks.
Kui sinimustvalge lipp esimest korda vardast rööviti, teatas miilits: “Poisid võtsid lipu sellepärast, et see on nende meelest väga ilus.”
Linnavalitsus ise lippu ei muretsenud, meie Raivo Murdiga kinkisime selle. Meid tänati väga, aga vabandati, et pole lipuvarrast. Olime sellegi käigu ette näinud ja lohutasime, et Narva-Jõesuu sanatooriumi töökojas sai igaks juhuks ka lipuvarras valmis tehtud.
Nii et Narvas tuli vahel ka koer poiss olla?
Ka Zirinovski vastu olime. Zirinovski ootas teisel pool Narva jõge Jaanilinnas ja tahtis Narva tulla. Arutasime, et keelama me ei hakka. Vormistasime viisat hirmus pikalt. Vabandasime, et ei oska veel kiiresti. Zirinovski tüdines ootamast ja läks ära, aga ega ta midagi öelda ka ei saanud.
Anatoli Paal sattus Eesti lehtede esiküljele siis, kui ta tapeti. Mitte siis, kui ta oli suurte elektrijaamade peadirektor ja ka mitte siis, kui ta intritel ei lasknud Eestit elektrita jätta. Mis mees Paal oli? Kes olid veel need tublid mehed, tänu kellele ajalooraamatuisse läheb, et 14. märtsil 1989 toimusid intrite meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, aga suures tööstuslinnas Narvas neid polnud.
Narva poliitikamaastikul oli Anatoli Paal esimene mees. Ta oskas korralikult keeli. Max van der Stoeli ja teiste euromeestega rääkis ta inglise keeles nii asjalikku juttu kui anekdoote. See mõjus, see meeldis, teda võeti tõsiselt.
Anatoli Paali kaalu Narva elus näitas seegi, et tema kirstu juurest käis poolteist tundi mööda katkematu rahvavool.
Miks üldstreik Narvas läbi ei läinud? Kõigepealt muidugi tänu Kreenholmi Manufaktuurile, kus direktor Oleg Kljušin ei lasknud Jevgeni Koganit ega teisi streigiõhutajaid üldse sisse. Balti elektrijaamas ei tulnud streik kõne allagi Paali tõttu. Eesti elektrijaam tahtis streikijatega mesti lüüa ja ähvardas, et võtab Tallinna poole minevad liinid välja. Teatasin vastu, et võtan siis Narva elektrivõrgu juhina Narva välja. Kuidas sa julged, küsiti. Küsisin vastu, et kuidas teie julgete otsustada, millised töölised peavad istuma valges, millised pimedas. Lisaks tuli Narva elektrivõrgus kõva valve sisse seada.
Tublisti ajas tol keerulisel ajal Eesti asja kohalike restauraatorite pealik Kostin. Narvas räägitakse, et ega parteikomiteegi üle pingutanud. Ma ise parteilane ei olnud, aga mingi tõetera võib niisuguses jutus peituda.
Kas võib nentida, et veenvaim Eesti Vabariigi propageerija on Narva venelasele Ivangorod?
See on nii ja naa. Inimene vaatab, et Venemaa poolel on kõik odav. Ja tahab siis sellist elu: palka ja pensioni nii palju kui Eestis ja kaupa nii odavat kui Venemaal. Meie pensionärid käivadki sealpool ostmas, elavad ise ja teevad ka väikest äri.
Kord jooksis Eesti ajakirjandusest läbi, justkui tahaks Jaanilinn Eestiga taas ühineda. See oli siiski ühe grupi nägemus ja seda võimendati üle.
Narva keskraamatukogu direktor Ingrid Erilaid ütles kord sinu kohta: “Annik oli juba enne eestlane, kui kõik Narvas suurteks eestlasteks said.” Kas sul pole olnud kunagi kiusatust venekeelsest Narvast ära tulla? Kuidas eestlasi Narva juurde saada?
Minu kreedo on: Narvas olen ma sündinud ja tahan, et mind siia ka maetaks. Kui kord minek on, võiks matuserong teha väikese peatuse Narva Elektrivõrgu hoone juures.
Põlisnarvakatel ei lubatud pärast sõda linna tagasi tulla. Tulin siia pärast Tallinnas õppimist, et tõestada: niisugune inimene nagu põlisnarvakas on olemas.
Praegu kuulutavad Narvas paljud, et see on nende kodulinn. Inimene, kes loeb Narvat oma kodulinnaks, peaks järgmise sammuna lugema kindlalt seda riiki oma riigiks.
Eestlasi on Narvas 3%. See on 2000 hinge ringis. Sealjuures on eesti keel koduseks keeleks ainult tuhandel.
Tänavu läks Narva eesti gümnaasiumi
I klassi 17 last. Nende hulgas on ainult üks, kellel nii isa kui ema eestlane. Üheltpoolt justkui hea, et nüüd pannakse lapsed eesti kooli. Aga ei saa neist venelastest eestlasi ja eestlastest tulevad sellises segaseltskonnas poolvenelased. Narva on vaja üht eestikeelset vene eliitkooli.
Narva on venelaste linn Eesti territooriumil ja me ei saa eestlasi siia juurde küüditada. Hea küll, kutsume 20 000 inimest Narva. Mida nad tegema hakkavad? Töökohad on siin ju täidetud. Kui Narva tuleb mõni suur investeering, siis on iseasi.
Kes peaks Narvas tingimata eesti keelt oskama?
Võimu juures olevad inimesed. Nad ei suhtle ju ainult linnakodanikega, vaid ka riigi teiste asutustega.
Väga raske on midagi teistele selgeks teha, kui ise õieti asjast aru ei saa. Või tuleb siia näiteks keegi minister, kes ei pea ju vene keeles rääkima. Aga kellele ta siis eesti keeles räägib, kui kohalik võim temast aru ei saa?
Eesti keelt peavad oskama eesti keele õpetajad. Kahjuks pole see alati nii. Narva elanikele pole eesti ajalehti ja Eesti Televisiooni olemas. Keelt ei saa õpetada vägisi. Keelt ei saa õpetada raha eest. Keelt saab õpetada ainult siis, kui inimene mõistab, et tal seda vaja on.
Millest see tuleb, et Narva on läbi aegade üks kõige puhtam Eesti linn olnud?
Kõigepealt ikka sellest, et teda koristatakse. Töötud, kes abiraha saavad, tulevad nagu kolhoosikorra ajal hommikul kokku ja saadetakse siis koristama.
Väga suurtes üheksakorruselistes majades on raske korda saada. Sealsed elanikud on suure osa elust harjunud haarama telefonitoru ja helistama, kui majas midagi korrast ära on.
Mis nad nüüd teevad? Kaebavad. Kõigepealt on linn vilets. Siis riik vilets. Selle peale ei mõelda, milline ise ollakse.
Oled olnud kaua ettevõtte juht. Millal on inimene sinu meelest juhtimiseks liiga noor ja millal liiga vana?
Liiga noor juht on see, kes väga tahab juhiks saada. Või kui ta ajab kasumit ükskõik mis hinnaga taga ja ihkab liiga ruttu hästi rikkaks minna.
Vana juht on liiga vana siis, kui ta ei näe enam paljut ette ja magab võimalusi maha. Kui ta ei taba enam momenti, mil tuleks midagi teisiti teha.
Eesti tööline. Vene tööline. Kas on
vahet?
Ei ole. Mul on 25% töötajatest eestlased, ülejäänud venelased. Pealegi pole ma kedagi tööle võtnud mitte rahvuse, vaid oskuste järgi. Töölise puhul on kõige olulisem näitaja tema tahe tööd teha. Kui kedagi tuleb tööle sundida, siis pole see enam töömees.
Kui keegi võtab viina ja teeb korralikult tööd, on see tema asi. Kui võtab viina ega suuda enam tööd teha, lähevad meie teed lahku.
Turumajanduses on lisaks oskusele ja töötahtele tulnud veel üks nõue – võime areneda. Ja inimene tuleb panna keskkonda, mis soosib korda. Varsti saab juba neli aastat, kui tegime töölistele riietusruumid, kus on saun ja kõik muu. Mitte midagi pole lõhutud, mitte midagi pole veel vaja remontida. Näen, kuidas korras keskkond õpetab inimest käituma.
Kellele või millele sa elus loodad?
Kellele? Kõigepealt iseendale. Siis kodule. Sõpradele. Olen täiesti nõus vene vanasõnaga, et pigem olgu sul sada sõpra kui sada rubla. Sõbralt saad mõistmist, head nõu ja toetust. Rahaga on aga nii, et mida rohkem teda on, seda rohkem tahad.
Millele? Õigeaegsele infole. Maksimaalsele infole. Kui sul pole korralikku infot, otsustab sinu eest tegelikult keegi teine.
Milliseid lilli sa oma naisele sünnipäevaks kingid?
Kui poes olid ainult potililled, sai üks ära ostetud ja rõõmu tuntud, et üldse midagi said. Viimati viisin gerberaid. Liilia on väga ilus, aga surub sind kuidagi raamidesse. Liilia on kuninglik lill. Aga Lehti ei ole kuninganna, vaid minu naine.
Lehti on lilled väga ära teeninud, sest ma pole eluaeg sööklas söönud. Ainult kodutoitu. Ärilõunad muidugi välja arvatud, aga palju siis neid on. Sealjuures liha ostan ainult mina. Enne teen turule paar ringi peale ja siis otsustan, millist tükki osta.
Mida sa nädalavahetustel teed?
Mulle meeldib käsi mullaseks teha. Ka sõnnikut laotan põõsastele käsitsi, mitte mingi hargiga. Võtan sõnniku ämbrisse ja laotan. Niimoodi tunned, mis on maa.
REIN ANNIK
• Sündinud 1935 Narvas
• Abielus, kaks tütart
• Valgetähe III klassi teenetemärk
Haridus
• Õppinud Võhmas, Sondas ja Tallinna Polütehnikumis
Töö
• Alates 1969 Narva Elektrivõrgus. ASi Narva Elektrivõrk direktor, juhatuse esimees
Uudised
VE: Annik, Rein – põline narvakas
Rein Annik tõestab põlisnarvaka olemasolu
VALVE RAUDNASK, 4.11.1999
1991. aastal oli Narva linnavolikogus neli eesti meest, tänu kellele lehvis ka Narva linnavalitsuse majal 26. augustist sinimustvalge lipp. Need volikogu liikmed olid haigla peaarst Manfred Silland, Anatoli Paal Balti elektrijaamast, hilisem linnapea, tollal Narva-Jõesuu sanatooriumi juhataja Raivo Murd ning Rein Annik.
Mis õhkkond valitses Narvas kümmekond aastat tagasi?
Enne taasiseseisvumist olid need kõige raskemad ajad. Linnavolikogus, või kuidas teda nimetati, oli siis väga palju rahvast – 200 liikme ümber. Igatahes oli saalitäis venelasi ja neli eestlast. Sillandil, Paalil, Murdil ja minul oli au selgitada sellele saalitäiele Eesti poliitikat, mida me üldse tahame ja mida me tegema hakkame.
Esimene möll oli keeleseadusega. Eesti keel riigikeeleks? Pole vaja! Meil on ju vene keel, mida nimetataksegi rahvusvahelise suhtlemise keeleks.
Kui sinimustvalge lipp esimest korda vardast rööviti, teatas miilits: “Poisid võtsid lipu sellepärast, et see on nende meelest väga ilus.”
Linnavalitsus ise lippu ei muretsenud, meie Raivo Murdiga kinkisime selle. Meid tänati väga, aga vabandati, et pole lipuvarrast. Olime sellegi käigu ette näinud ja lohutasime, et Narva-Jõesuu sanatooriumi töökojas sai igaks juhuks ka lipuvarras valmis tehtud.
Nii et Narvas tuli vahel ka koer poiss olla?
Ka Zirinovski vastu olime. Zirinovski ootas teisel pool Narva jõge Jaanilinnas ja tahtis Narva tulla. Arutasime, et keelama me ei hakka. Vormistasime viisat hirmus pikalt. Vabandasime, et ei oska veel kiiresti. Zirinovski tüdines ootamast ja läks ära, aga ega ta midagi öelda ka ei saanud.
Anatoli Paal sattus Eesti lehtede esiküljele siis, kui ta tapeti. Mitte siis, kui ta oli suurte elektrijaamade peadirektor ja ka mitte siis, kui ta intritel ei lasknud Eestit elektrita jätta. Mis mees Paal oli? Kes olid veel need tublid mehed, tänu kellele ajalooraamatuisse läheb, et 14. märtsil 1989 toimusid intrite meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, aga suures tööstuslinnas Narvas neid polnud.
Narva poliitikamaastikul oli Anatoli Paal esimene mees. Ta oskas korralikult keeli. Max van der Stoeli ja teiste euromeestega rääkis ta inglise keeles nii asjalikku juttu kui anekdoote. See mõjus, see meeldis, teda võeti tõsiselt.
Anatoli Paali kaalu Narva elus näitas seegi, et tema kirstu juurest käis poolteist tundi mööda katkematu rahvavool.
Miks üldstreik Narvas läbi ei läinud? Kõigepealt muidugi tänu Kreenholmi Manufaktuurile, kus direktor Oleg Kljušin ei lasknud Jevgeni Koganit ega teisi streigiõhutajaid üldse sisse. Balti elektrijaamas ei tulnud streik kõne allagi Paali tõttu. Eesti elektrijaam tahtis streikijatega mesti lüüa ja ähvardas, et võtab Tallinna poole minevad liinid välja. Teatasin vastu, et võtan siis Narva elektrivõrgu juhina Narva välja. Kuidas sa julged, küsiti. Küsisin vastu, et kuidas teie julgete otsustada, millised töölised peavad istuma valges, millised pimedas. Lisaks tuli Narva elektrivõrgus kõva valve sisse seada.
Tublisti ajas tol keerulisel ajal Eesti asja kohalike restauraatorite pealik Kostin. Narvas räägitakse, et ega parteikomiteegi üle pingutanud. Ma ise parteilane ei olnud, aga mingi tõetera võib niisuguses jutus peituda.
Kas võib nentida, et veenvaim Eesti Vabariigi propageerija on Narva venelasele Ivangorod?
See on nii ja naa. Inimene vaatab, et Venemaa poolel on kõik odav. Ja tahab siis sellist elu: palka ja pensioni nii palju kui Eestis ja kaupa nii odavat kui Venemaal. Meie pensionärid käivadki sealpool ostmas, elavad ise ja teevad ka väikest äri.
Kord jooksis Eesti ajakirjandusest läbi, justkui tahaks Jaanilinn Eestiga taas ühineda. See oli siiski ühe grupi nägemus ja seda võimendati üle.
Narva keskraamatukogu direktor Ingrid Erilaid ütles kord sinu kohta: “Annik oli juba enne eestlane, kui kõik Narvas suurteks eestlasteks said.” Kas sul pole olnud kunagi kiusatust venekeelsest Narvast ära tulla? Kuidas eestlasi Narva juurde saada?
Minu kreedo on: Narvas olen ma sündinud ja tahan, et mind siia ka maetaks. Kui kord minek on, võiks matuserong teha väikese peatuse Narva Elektrivõrgu hoone juures.
Põlisnarvakatel ei lubatud pärast sõda linna tagasi tulla. Tulin siia pärast Tallinnas õppimist, et tõestada: niisugune inimene nagu põlisnarvakas on olemas.
Praegu kuulutavad Narvas paljud, et see on nende kodulinn. Inimene, kes loeb Narvat oma kodulinnaks, peaks järgmise sammuna lugema kindlalt seda riiki oma riigiks.
Eestlasi on Narvas 3%. See on 2000 hinge ringis. Sealjuures on eesti keel koduseks keeleks ainult tuhandel.
Tänavu läks Narva eesti gümnaasiumi
I klassi 17 last. Nende hulgas on ainult üks, kellel nii isa kui ema eestlane. Üheltpoolt justkui hea, et nüüd pannakse lapsed eesti kooli. Aga ei saa neist venelastest eestlasi ja eestlastest tulevad sellises segaseltskonnas poolvenelased. Narva on vaja üht eestikeelset vene eliitkooli.
Narva on venelaste linn Eesti territooriumil ja me ei saa eestlasi siia juurde küüditada. Hea küll, kutsume 20 000 inimest Narva. Mida nad tegema hakkavad? Töökohad on siin ju täidetud. Kui Narva tuleb mõni suur investeering, siis on iseasi.
Kes peaks Narvas tingimata eesti keelt oskama?
Võimu juures olevad inimesed. Nad ei suhtle ju ainult linnakodanikega, vaid ka riigi teiste asutustega.
Väga raske on midagi teistele selgeks teha, kui ise õieti asjast aru ei saa. Või tuleb siia näiteks keegi minister, kes ei pea ju vene keeles rääkima. Aga kellele ta siis eesti keeles räägib, kui kohalik võim temast aru ei saa?
Eesti keelt peavad oskama eesti keele õpetajad. Kahjuks pole see alati nii. Narva elanikele pole eesti ajalehti ja Eesti Televisiooni olemas. Keelt ei saa õpetada vägisi. Keelt ei saa õpetada raha eest. Keelt saab õpetada ainult siis, kui inimene mõistab, et tal seda vaja on.
Millest see tuleb, et Narva on läbi aegade üks kõige puhtam Eesti linn olnud?
Kõigepealt ikka sellest, et teda koristatakse. Töötud, kes abiraha saavad, tulevad nagu kolhoosikorra ajal hommikul kokku ja saadetakse siis koristama.
Väga suurtes üheksakorruselistes majades on raske korda saada. Sealsed elanikud on suure osa elust harjunud haarama telefonitoru ja helistama, kui majas midagi korrast ära on.
Mis nad nüüd teevad? Kaebavad. Kõigepealt on linn vilets. Siis riik vilets. Selle peale ei mõelda, milline ise ollakse.
Oled olnud kaua ettevõtte juht. Millal on inimene sinu meelest juhtimiseks liiga noor ja millal liiga vana?
Liiga noor juht on see, kes väga tahab juhiks saada. Või kui ta ajab kasumit ükskõik mis hinnaga taga ja ihkab liiga ruttu hästi rikkaks minna.
Vana juht on liiga vana siis, kui ta ei näe enam paljut ette ja magab võimalusi maha. Kui ta ei taba enam momenti, mil tuleks midagi teisiti teha.
Eesti tööline. Vene tööline. Kas on
vahet?
Ei ole. Mul on 25% töötajatest eestlased, ülejäänud venelased. Pealegi pole ma kedagi tööle võtnud mitte rahvuse, vaid oskuste järgi. Töölise puhul on kõige olulisem näitaja tema tahe tööd teha. Kui kedagi tuleb tööle sundida, siis pole see enam töömees.
Kui keegi võtab viina ja teeb korralikult tööd, on see tema asi. Kui võtab viina ega suuda enam tööd teha, lähevad meie teed lahku.
Turumajanduses on lisaks oskusele ja töötahtele tulnud veel üks nõue – võime areneda. Ja inimene tuleb panna keskkonda, mis soosib korda. Varsti saab juba neli aastat, kui tegime töölistele riietusruumid, kus on saun ja kõik muu. Mitte midagi pole lõhutud, mitte midagi pole veel vaja remontida. Näen, kuidas korras keskkond õpetab inimest käituma.
Kellele või millele sa elus loodad?
Kellele? Kõigepealt iseendale. Siis kodule. Sõpradele. Olen täiesti nõus vene vanasõnaga, et pigem olgu sul sada sõpra kui sada rubla. Sõbralt saad mõistmist, head nõu ja toetust. Rahaga on aga nii, et mida rohkem teda on, seda rohkem tahad.
Millele? Õigeaegsele infole. Maksimaalsele infole. Kui sul pole korralikku infot, otsustab sinu eest tegelikult keegi teine.
Milliseid lilli sa oma naisele sünnipäevaks kingid?
Kui poes olid ainult potililled, sai üks ära ostetud ja rõõmu tuntud, et üldse midagi said. Viimati viisin gerberaid. Liilia on väga ilus, aga surub sind kuidagi raamidesse. Liilia on kuninglik lill. Aga Lehti ei ole kuninganna, vaid minu naine.
Lehti on lilled väga ära teeninud, sest ma pole eluaeg sööklas söönud. Ainult kodutoitu. Ärilõunad muidugi välja arvatud, aga palju siis neid on. Sealjuures liha ostan ainult mina. Enne teen turule paar ringi peale ja siis otsustan, millist tükki osta.
Mida sa nädalavahetustel teed?
Mulle meeldib käsi mullaseks teha. Ka sõnnikut laotan põõsastele käsitsi, mitte mingi hargiga. Võtan sõnniku ämbrisse ja laotan. Niimoodi tunned, mis on maa.
REIN ANNIK
• Sündinud 1935 Narvas
• Abielus, kaks tütart
• Valgetähe III klassi teenetemärk
Haridus
• Õppinud Võhmas, Sondas ja Tallinna Polütehnikumis
Töö
• Alates 1969 Narva Elektrivõrgus. ASi Narva Elektrivõrk direktor, juhatuse esimees