Ain Anger ihkab Eestisse tagasi
 Mari Rebane
|
 |
|
| ”Hea meelega laulaksin Eestis, aga siin tehakse plaanid liiga lühiajaliselt,” tunnistab Ain Anger. |
|
Ooperilaulja Ain Anger on üle mitme aasta end puhkuse ajal korralikult pruuniks päevitanud ning kõik sugulased-tuttavad Eestis üle vaadanud. Kolmandat hooaega Leipzig Oper’is alustav bass on maailmas tõusev täht, keda tahavad endale nii Pariisi kui ka Viini ooperiteatrid.
“Tänaval ikka tuntakse vahel ära ja ajakirjandus teeb lähenemiskatseid, aga ma hoian nad eemale,” on Saaremaalt pärit mees tagasihoidlik. Pärnus Ammende villa vuliseva purskkaevu kõrval rääkis laulja oma tulevikuplaanidest.
Miks valis Saaremaal sündinud, kasvanud ja Tallinnas füüsikaõpetajaks õppinud mees laulmise?
Tahtsin laulda. Tegelikult laulsin juba Kuressaares segakooris. Teadsin, et hääl on minu väljendusvahend, teadsin, et suudan sellega teha asju, milleks teised võimelised pole. Eks edevus mängis ka pisut rolli. Ega ma alguses julgenud konservatooriumisse (nüüd Muusikaakadeemia – toim) astuda, kui aga juba proovisin, läks asi üsna lihtsasti ja olingi sees.
Kus te muusikat õppinud olete?
Muusikaakadeemia on mul siiani tegelikult lõpetamata. Kohe ettevalmistuskursusel hakkasin Estonia kooris laulma, selle kõrvalt tegin väikseid solistiosi, mida kogunes üks hetk nii palju, et ooperiteatri direktoril ei jäänud muud üle, kui mind solistina palgatagi. Kõige selle kõrvalt kannatas aga õppimine, andsin kogu aja laulmisele. Mulle tundus, et klaveri harjutamisele kulutatud aeg on kõik laulmise arvelt võetud, laulmine oli aga see, millega tegelda tahtsin. Ma ei ütle, et see on ainus võimalik tee, aga minu jaoks see sobis. Ma ei arva, et just diplom on see, mis muusikust muusiku teeb, tulemus on tähtis. Olen muusik, tulemused on seda tõestanud. Olen ise end tõestanud.
Milline on Leipzig Oper võrreldes Estoniaga?
Leipzig Oper on A-kategooria ooperiteater, seal on kahtlemata väga kõrge tase. Tegelikult ma neid kahte teatrit võrrelda ei tahaks, see polegi võimalik. Eestis on poolteist miljonit elanikku ja kaks ooperimaja, Saksamaal 82 miljonit inimest ja lugematu hulk ooperimaju. Eesti kohta on see isegi hästi, tasemete võrdlust pole mõtet aga teha. Raha määrab kvaliteedi – nagu jalgpallimeeskondades ostetakse häid mängijaid, nii palgatakse ooperiteatrites samamoodi häid lauljaid, pillimehi ja dirigente.
Laulja jaoks on protsess ikka sama, igas teatris on intriige ja häid pooli, eesmärk on kõigil üks – tuua hea tase lavale.
| AIN ANGER
• Sündinud: 17. juunil 1971 Kuressaares Saaremaal
• Haridus: kuni 1990 Kuressaare keskkool, 1990–92 õppis Pedagoogilises ülikoolis füüsikaõpetajaks, 1994–99 õppis Muusika-akadeemias professorite Virgilijus Noreika ja Matti Pelo käe all, lisaks kursused erinevate professorite juures
• Töö: 1993–2001 Estonia, 2001–2003 Leipzig Oper
• Esinenud lisaks New Yorgis, Berliinis, Riias, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal
• 16. augustil laulab galakontserdil Tartus koos Pille Lille, Siiri Sisaski, Tõnis Mägi jpt.
• Praegu valmistab Pärnus ette Haydni “Loomist” Matti Pelo käe all, mille esitab Helsingi Juhlaviikkol
30. augustil
• Parimad rollid: Leporello (Mozart “Don Giovanni”), Sarastro (Mozart “Hõbe-flööt”), Don Bartolo (“Sevilla habemeajaja”), Banco (Verdi “Macbeth”), Filippo, Monk (Verdi “Don Carlo”), Pimen, Varlam (Mussorgski “Boriss Godunov”)
|
2002 detsembris laulsite New Yorgis Rodion Štšedrini “Võlutud ränduris” New Yorgi Filharmoonikutega. Millise tunde see jättis?
See oli kontsertlavastus, kaasaegne ooper, spetsiaalselt dirigent Lorin Maazeli tellimusel. Ma ei tea, kui palju lauljaid sellele rollile pretendeeris. Laulsin ette Münchenis, ju ma siis sobisin helilooja ja dirigendi arvates sinna ossa kõige paremini.
Nii palju tööd pole ühegi teise teosega teinud kui sellega. Kontserdid ise läksid väga hästi. New Yorgist tuli pakkumine laulda ka St. Louisi filharmoonikutega Beethoveni 9. sümfooniat.
Mõlema orkestri kunstiline tase oli uskumatult kõrge. Kindlasti tõusis minu enesehinnang, et selliste tippmuusikutega koos-tööd sain teha. Samas pole ees-märk nüüd vaid New Yorki saada, pigem on rollid, mille poole püüelda. Pole oluline, millises linnas töötan, vaid see, mida ise pakun ja kellega koos töötan.
Millised on tulevikuplaanid, kuhu edasi?
Alles praegu tekivad mu enda jaoks piirjooned, mida õigupoolest tulevikult tahaksin.
Leipzigis olen veel aasta, pärast seda on kas Pariisi Bastille’ Oper või Viini Statsoper. Pakkumisi on praegu 2006. aastani. Parim variant laulja jaoks on vabakutselise roll – valid ise, kus ja mida laulad.
Hea meelega laulaksin Eestis, aga siin tehakse plaanid liiga lühiajaliselt. Mujal maailmas tehakse plaanid neli aastat ette, nii on ka minu kalender täis. Kui Eestist helistatakse ja kutsutakse laulma, siis olen sunnitud tõdema, et meelsasti tuleksin, aga aega pole…
Kas teid võib nimetada üheks maailma tipplauljaks?
Loodan, et minu tipphetked on alles väga-väga kaugel, bassi hääl küpseb ju ajaga, samuti on bassi rollid enamasti vanade meeste rollid.
Hea meelega tahaksin, et mul oleks n-ö minu rollid, millega ringi rändan ja mida erinevate dirigentide ja lavastajatega teen. Nii, nagu areneb ja muutub aastate möödudes roll, muutub see ka erinevate lavastajate käe all. Muusikast on hingelähedased vene heliloojate looming, samuti Verdi. Tahaksin laulda Boriss Godunovi, ilmselt olen selleks valmis nii 15 aasta pärast.
Millised on sidemed Eestiga?
Sidemed Eestiga on head, suhtlen meilitsi tihedalt sõprade-sugulastega, loen internetist lehti, samuti käime läbi kohalike Leipzigi eestlastega, eesti keeles suhtlemisest seega puudust ei tunne. Mida aga pole, on kodutunne.
Paar aastat siin, paar aastat seal – kaua võib rännata? Tunnen süümepiinu, et perekonda enda järel vean. Nemad peavad oma elu minu tegemiste järgi sättima.
Kas tulevikus tahate kodumaale tagasi tulla?
Kindlasti. Tahaks, et lapsed (kolmeaastane poeg ja viieaastane tütar – toim) saaks ikka eestikeelse alghariduse ja et neil oleks koht, mida nad saaksid koduks nimetada, kuhu nad saavad alati tagasi tulla. Praegu jõuame end sisse seada, lapsed kohanevad muidugi ruttu, leiavad sõbrad – et siis jälle edasi liikuda ja kõik maha jätta.
Välismaal leiab tuttavaid kergesti, aga kellelgi pole aega sügavamaks suhtluseks. Lähedased sõbrad ja sugulased on ikkagi Eestis. Minu jaoks on kodu siin ja tahaksin, et ka mu lastel oleks.
Olen õnnelik mees, sest oma perekonnalt on mul väga tugev toetus, sellegipoolest küsin endalt, kas karjäär on seda väärt, et oma lapsed pideva ringirändamisega raskesse olukorda panna.
|
Uudised
VE: Anger, Ain – ooperibass
(06.08.2003)
Ooperilaulja Ain Anger on üle mitme aasta end puhkuse ajal korralikult pruuniks päevitanud ning kõik sugulased-tuttavad Eestis üle vaadanud. Kolmandat hooaega Leipzig Oper’is alustav bass on maailmas tõusev täht, keda tahavad endale nii Pariisi kui ka Viini ooperiteatrid.
“Tänaval ikka tuntakse vahel ära ja ajakirjandus teeb lähenemiskatseid, aga ma hoian nad eemale,” on Saaremaalt pärit mees tagasihoidlik. Pärnus Ammende villa vuliseva purskkaevu kõrval rääkis laulja oma tulevikuplaanidest.
Miks valis Saaremaal sündinud, kasvanud ja Tallinnas füüsikaõpetajaks õppinud mees laulmise?
Tahtsin laulda. Tegelikult laulsin juba Kuressaares segakooris. Teadsin, et hääl on minu väljendusvahend, teadsin, et suudan sellega teha asju, milleks teised võimelised pole. Eks edevus mängis ka pisut rolli. Ega ma alguses julgenud konservatooriumisse (nüüd Muusikaakadeemia – toim) astuda, kui aga juba proovisin, läks asi üsna lihtsasti ja olingi sees.
Kus te muusikat õppinud olete?
Muusikaakadeemia on mul siiani tegelikult lõpetamata. Kohe ettevalmistuskursusel hakkasin Estonia kooris laulma, selle kõrvalt tegin väikseid solistiosi, mida kogunes üks hetk nii palju, et ooperiteatri direktoril ei jäänud muud üle, kui mind solistina palgatagi. Kõige selle kõrvalt kannatas aga õppimine, andsin kogu aja laulmisele. Mulle tundus, et klaveri harjutamisele kulutatud aeg on kõik laulmise arvelt võetud, laulmine oli aga see, millega tegelda tahtsin. Ma ei ütle, et see on ainus võimalik tee, aga minu jaoks see sobis. Ma ei arva, et just diplom on see, mis muusikust muusiku teeb, tulemus on tähtis. Olen muusik, tulemused on seda tõestanud. Olen ise end tõestanud.
Milline on Leipzig Oper võrreldes Estoniaga?
Leipzig Oper on A-kategooria ooperiteater, seal on kahtlemata väga kõrge tase. Tegelikult ma neid kahte teatrit võrrelda ei tahaks, see polegi võimalik. Eestis on poolteist miljonit elanikku ja kaks ooperimaja, Saksamaal 82 miljonit inimest ja lugematu hulk ooperimaju. Eesti kohta on see isegi hästi, tasemete võrdlust pole mõtet aga teha. Raha määrab kvaliteedi – nagu jalgpallimeeskondades ostetakse häid mängijaid, nii palgatakse ooperiteatrites samamoodi häid lauljaid, pillimehi ja dirigente.
Laulja jaoks on protsess ikka sama, igas teatris on intriige ja häid pooli, eesmärk on kõigil üks – tuua hea tase lavale.
• Sündinud: 17. juunil 1971 Kuressaares Saaremaal
• Haridus: kuni 1990 Kuressaare keskkool, 1990–92 õppis Pedagoogilises ülikoolis füüsikaõpetajaks, 1994–99 õppis Muusika-akadeemias professorite Virgilijus Noreika ja Matti Pelo käe all, lisaks kursused erinevate professorite juures
• Töö: 1993–2001 Estonia, 2001–2003 Leipzig Oper
• Esinenud lisaks New Yorgis, Berliinis, Riias, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal
• 16. augustil laulab galakontserdil Tartus koos Pille Lille, Siiri Sisaski, Tõnis Mägi jpt.
• Praegu valmistab Pärnus ette Haydni “Loomist” Matti Pelo käe all, mille esitab Helsingi Juhlaviikkol
30. augustil
• Parimad rollid: Leporello (Mozart “Don Giovanni”), Sarastro (Mozart “Hõbe-flööt”), Don Bartolo (“Sevilla habemeajaja”), Banco (Verdi “Macbeth”), Filippo, Monk (Verdi “Don Carlo”), Pimen, Varlam (Mussorgski “Boriss Godunov”)
2002 detsembris laulsite New Yorgis Rodion Štšedrini “Võlutud ränduris” New Yorgi Filharmoonikutega. Millise tunde see jättis?
See oli kontsertlavastus, kaasaegne ooper, spetsiaalselt dirigent Lorin Maazeli tellimusel. Ma ei tea, kui palju lauljaid sellele rollile pretendeeris. Laulsin ette Münchenis, ju ma siis sobisin helilooja ja dirigendi arvates sinna ossa kõige paremini.
Nii palju tööd pole ühegi teise teosega teinud kui sellega. Kontserdid ise läksid väga hästi. New Yorgist tuli pakkumine laulda ka St. Louisi filharmoonikutega Beethoveni 9. sümfooniat.
Mõlema orkestri kunstiline tase oli uskumatult kõrge. Kindlasti tõusis minu enesehinnang, et selliste tippmuusikutega koos-tööd sain teha. Samas pole ees-märk nüüd vaid New Yorki saada, pigem on rollid, mille poole püüelda. Pole oluline, millises linnas töötan, vaid see, mida ise pakun ja kellega koos töötan.
Millised on tulevikuplaanid, kuhu edasi?
Alles praegu tekivad mu enda jaoks piirjooned, mida õigupoolest tulevikult tahaksin.
Leipzigis olen veel aasta, pärast seda on kas Pariisi Bastille’ Oper või Viini Statsoper. Pakkumisi on praegu 2006. aastani. Parim variant laulja jaoks on vabakutselise roll – valid ise, kus ja mida laulad.
Hea meelega laulaksin Eestis, aga siin tehakse plaanid liiga lühiajaliselt. Mujal maailmas tehakse plaanid neli aastat ette, nii on ka minu kalender täis. Kui Eestist helistatakse ja kutsutakse laulma, siis olen sunnitud tõdema, et meelsasti tuleksin, aga aega pole…
Kas teid võib nimetada üheks maailma tipplauljaks?
Loodan, et minu tipphetked on alles väga-väga kaugel, bassi hääl küpseb ju ajaga, samuti on bassi rollid enamasti vanade meeste rollid.
Hea meelega tahaksin, et mul oleks n-ö minu rollid, millega ringi rändan ja mida erinevate dirigentide ja lavastajatega teen. Nii, nagu areneb ja muutub aastate möödudes roll, muutub see ka erinevate lavastajate käe all. Muusikast on hingelähedased vene heliloojate looming, samuti Verdi. Tahaksin laulda Boriss Godunovi, ilmselt olen selleks valmis nii 15 aasta pärast.
Millised on sidemed Eestiga?
Sidemed Eestiga on head, suhtlen meilitsi tihedalt sõprade-sugulastega, loen internetist lehti, samuti käime läbi kohalike Leipzigi eestlastega, eesti keeles suhtlemisest seega puudust ei tunne. Mida aga pole, on kodutunne.
Paar aastat siin, paar aastat seal – kaua võib rännata? Tunnen süümepiinu, et perekonda enda järel vean. Nemad peavad oma elu minu tegemiste järgi sättima.
Kas tulevikus tahate kodumaale tagasi tulla?
Kindlasti. Tahaks, et lapsed (kolmeaastane poeg ja viieaastane tütar – toim) saaks ikka eestikeelse alghariduse ja et neil oleks koht, mida nad saaksid koduks nimetada, kuhu nad saavad alati tagasi tulla. Praegu jõuame end sisse seada, lapsed kohanevad muidugi ruttu, leiavad sõbrad – et siis jälle edasi liikuda ja kõik maha jätta.
Välismaal leiab tuttavaid kergesti, aga kellelgi pole aega sügavamaks suhtluseks. Lähedased sõbrad ja sugulased on ikkagi Eestis. Minu jaoks on kodu siin ja tahaksin, et ka mu lastel oleks.
Olen õnnelik mees, sest oma perekonnalt on mul väga tugev toetus, sellegipoolest küsin endalt, kas karjäär on seda väärt, et oma lapsed pideva ringirändamisega raskesse olukorda panna.