(06.01.2004)
Eesti lauljate võidukäik Angeri sabas
Heili Vaus-Tamm
 Saksamaal ja Ameerikas ilma tegeva ooperisolisti Ain Angeri kontsert meelitas Estoniasse rekordiliselt publikut
|
 |
|
| Ain Anger laulab eesti publikule uuesti veel sel hooajal. |
|
Estonia teatri aasta algas pühapäeval braavohüüetega lauljatele, kui koos nimeka bassi Ain Angeriga andis galakontserdi Eesti ooperilauljate paremik.
Pühapäevasel kontserdil oli Anger oma vabaduse ja laitmatu häälekasutusega Estonia teistest lauljatest peajagu üle. Kuigi juba enne suundumist Leipzigisse 2001. aastal, paistis Angeri loomulik rolliloome ja hea häälematerjal silma, on paariaastane viibimine maailmalavadel teda veel kõrgemale tasemele küpsetanud.
Kadunud poja külaskäik
Kas peame tundma kahju, et hea laulja võõrsil viibib? Nii käivad siin aeg-ajalt tuju tõstmas Kalle Randalu, Annely Peebo ja Järvide dünastia. Aga viimasel ajal on neile lisandunud suur hulk noori ooperilauljaid, kelle märkimisväärsetest edusammudest maailma kontserdi- ja ooperielu jälgiv Priit Kuusk aeg-ajalt Sirbis nupukesi kirjutab, ja kellest meil veel “vähe kasu on”. Tervet ooperilavastust eesti noorte ülihõivatud staarihakatistega nende seotuse ja iga hinna eest oma välismaa-otsast kinnihoidmise tõttu välja tuua ei õnnestu. Ja nii jääb järele kontserdivorm. Juba sel hooajal loodab Tallinna Filharmoonia publiku ette tuua Aile Asszonyi, Juhan Tralla ja uuesti Ain Angeri. Kutsuda tasub ka hiilgavat karjääri teinud Lauri Vasarat. Ja nii polegi eesti kultuuril enam kurb võõrsil viibivate lauljate pärast, vaid vastupidi, ta võidab sellest. Kes oleks ilma Angeri vahepealse tõusuta viitsinud tulla estoonlaste galakontserti kuulama? Pakun, et palju väiksem hulk publikut. Nüüd aga oli see Eesti lauljate võidukäik, mis sest et Angeri sabas.
| “Saarlane Saksamaalt”
• Solistid: Ain Anger, Jaakko Ryhänen (Soome), Pille Lill, Heli Veskus, Vello Jürna, Aare Saal, Riina Airenne, Rauno Elp jt.
• Dirigent: Jüri Alperten
• Estonia sümfooniaorkester
• 4. jaanuaril Estonia teatris
|
Lisaks Angerile kaunistas galaõhtut üks maailma esilauljaid, praegu Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonna juhina töötav kuulus soome bass Jaakko Ryhänen. Kontserdil paistis silma tema duett Ain Angeriga Verdi ooperist “Don Carlo”.
Lille võidukas lõpulaul
Estoonlastest tõusis kaunilt pehme ja ühtlase tämbri ning laitmatu esitusega esile Heli Veskus ja tuju tõstis puhaste soolodega osavalt mängiv orkester. Küll mitte nii kaelamurdva ülesandega kui mõnel teisel, aga hea esitusega veenas Riina Airenne ja oma stabiilsust tõestas Rauno Elp. Pille Lill veenas femme fatale dramaatilise soprani potentsiaaliga, raske üles-ande ja hea karakteriga jäi meelde Aare Saal, kordumatu tenoritämbriga võlus Vello Jürna. Eesti lauljate triumfina paiskus saali lisapala – “Traviata” joogilaul, mille lõpetas võidukalt Pille Lille kõrge do.
|
 |
xxx
Bass Ain Anger laulab laval aariaid, säde silmis
Piret Jaaks, PM reporter, 30.12.2003
Ain Angeri (32) perekonnanime järgi otsustades võiks olla tegu vihase mehega (anger – ingl. k viha). Tegelikult on Anger Saaremaa mees, kes tänu oma bassihäälele teeb suurt karjääri välismaal. Nimelt murdis ta kolm hooaega tagasi Estonia rahvusooperist välja ja suundus Leipzigi ooperisse, kust peagi suundub edasi Viini riigiooperisse ja sealt Pariisi.
Praegu on saarlane taas kodus käimas, et anda aasta viimasel nädalal endises koduooperis Estonias galakontsert «Saarlane Saksamaalt» ja lüüa kaasa ka rahvusooperi aastalõpuballil.
Kas kunagise Estonia solistina tunnete, et Leipzig pakub teile suuremat väljakutset?
Teised lauljad küsivad siin, et kuidas sa seal tööd teed ja kellega, kas sul on seal oma õpetaja ning kuidas rolle ette valmistad. Tegelikult on seal maailm natuke rohkem avatud kui siin. Solistid saavad esineda erinevates ooperimajades. Tihti ei ole vaja lauluõpetajat, kes sind aitab, vaid üldine muusikaline tase on kõrge ja igapäevane töökeskkond viib edasi.
Kuid väljakutse osas?
Tookord tekkis kohe küsimus, et miks just minul vedas. Tegelikult enam seda küsimust pole aega esitada, sest tööd on nii palju. Olen kogu aeg ühes süsteemis sees. Iseseisvat tööd on seal väga palju, pead panema endale ise kohustused. Ei ole igapäevast tööd, mis kestaks üheksast neljani, vaid sa tead, et ühes punktis peab olema kõik perfektselt selge.
Kas teil on lemmikuid või ülimalt sümpaatseid rolle, mida tahaks mängida?
Näiteks Philip «Don Carlosest», laval olen teinud teda kahjuks vaid kaks korda. Ei saa öelda, et seda oleks kerge laulda, sest partii on raske. Aga see kuidagi sobib mulle. Saksamaal tahaks rohkem laulda vene asju, kuid Leipzigis pole ühtki vene ooperit repertuaaris. Seal vaadatakse pigem Pariisi kui ida poole. Näiteks Boriss Godunovi tahaks teha.
Kas bassi jaoks on piisavalt rolle või langevad need ühte spetsiifikasse?
Ma peaksin ükskord kokku lugema, mitu korda ma olen pidanud olema munk, preester või kirikutegelane. See on bassi tüüp. Aga ma ei ütleks, et bassi rollid on ühekülgsed.
Ühte tüüpi rolle tehes tekib vilumus ja just tahadki teha rolli, mida hästi oskad. Olemata munk reaalses elus, tuleb seda laval palju teha ja sul on püha vaimsus kohe peal. Ei ole palju otsimist.
Milline emotsioon teid laval valdab?
Ehk alles kaks aastat tagasi tuli arusaamine, et ei ole vahet, mis ooperis laulad. Igal pool on lava sama. Lava on töökoht ja kui sa sinna astud, siis loomulikult tuleb säde silmi. Kui sädet poleks, tuleks ilmselt mõnd muud tööd teha. Ega siis publik ei oota tühja lauljat, peab olema midagi erilist, mida sa lähed lavale ütlema.
Kas tunnete Saksamaal ka koduigatsust, kuidas mõjub kodulava?
Koduigatsus on ikka peal. See on keskkond, kus ma olen kasvanud ja mentaliteet on oma. Kõige raskem ongi laulda kodus, sest sult oodatakse palju rohkem. Räägitakse ju, et oled ju maailmas käinud, et pead olema midagi erilist. Samas, kui ma Estonia uksest sisenen ja mul on vaja jõuda ühest koridori otsast teise, siis ma ei saa, sest igaühega on palju rääkimist. See on väga meeldiv ja hea tunne. Ning kui näed, et kõigil silmad ümberringi säravad, siis tead, et tuled tõesti koju.
Mida ootate tulevikult? Uusi ja paremaid pakkumisi?
Eks ta nii ole. Ennekõike sõltub muidugi iseendast, aga palju on ka juhust, et õigel ajal õiges kohas olla. Mida mina saan teha, on see, et anda igal võimalikul juhul endast parim.
Kas on ka tulevikus plaanis end Eestiga siduda?
Ma laulan väga hea meelega Eestis, aga kahjuks pole aega. Täna rääkisime Neeme Kuningaga, et väga oleks vaja teha Kangro ooperile «Süda» videovariant.
Väga tore tükk oli ja liiga vähe on eesti ooperiloomingut jäädvustatud. Nüüd tulebki leida need üksikud päevad, millal see töö ära teha.
Mis teil Leipzigis hetkel pooleli on?
Järgmisel aastal tulevad Hoffmanni lood, siis «Traviata» ja V. Bellini «Montecchi ja Capulettit». Ning ka Verdi «Aida». Praegu ongi ettevalmistusperiood ja töö kontsertmeistriga.
Kuidas iseloomustaksite Estonia galakontserti, miks just ooperigurmaanidele?
Seal on väga tuntud aariad ja tõeliselt ilus muusika, mis soojendab südant. Ooperilauljatel on üks nali, et millal publik plaksutab.
Siis, kui tunneb loo ära. Tavaliselt teatakse ikka tenoriaariad rohkem ja neid ilmselt mängitakse ka tänu kuulsale kolmele tenorile ka enam.
Bassiaariaid teatakse vähem. Selles kontsertis on erinevad karakteristikad – koomilist, traagilist ja ka suurt armastust. Ja kõik mu endised kolleegid… Ei, ma ei saa öelda, et nad oleksid endised.
Sest nad on siin ikkagi mu kolleegid. See on nii hea tunne, et kõik on siin Eestis samamoodi ja midagi ei ole muutunud. Õhkkond on just selliselt hea nagu peab.
Uudised
VE: Anger, Ain – bass
(06.01.2004)
Heili Vaus-Tamm
Estonia teatri aasta algas pühapäeval braavohüüetega lauljatele, kui koos nimeka bassi Ain Angeriga andis galakontserdi Eesti ooperilauljate paremik.
Pühapäevasel kontserdil oli Anger oma vabaduse ja laitmatu häälekasutusega Estonia teistest lauljatest peajagu üle. Kuigi juba enne suundumist Leipzigisse 2001. aastal, paistis Angeri loomulik rolliloome ja hea häälematerjal silma, on paariaastane viibimine maailmalavadel teda veel kõrgemale tasemele küpsetanud.
Kadunud poja külaskäik
Kas peame tundma kahju, et hea laulja võõrsil viibib? Nii käivad siin aeg-ajalt tuju tõstmas Kalle Randalu, Annely Peebo ja Järvide dünastia. Aga viimasel ajal on neile lisandunud suur hulk noori ooperilauljaid, kelle märkimisväärsetest edusammudest maailma kontserdi- ja ooperielu jälgiv Priit Kuusk aeg-ajalt Sirbis nupukesi kirjutab, ja kellest meil veel “vähe kasu on”. Tervet ooperilavastust eesti noorte ülihõivatud staarihakatistega nende seotuse ja iga hinna eest oma välismaa-otsast kinnihoidmise tõttu välja tuua ei õnnestu. Ja nii jääb järele kontserdivorm. Juba sel hooajal loodab Tallinna Filharmoonia publiku ette tuua Aile Asszonyi, Juhan Tralla ja uuesti Ain Angeri. Kutsuda tasub ka hiilgavat karjääri teinud Lauri Vasarat. Ja nii polegi eesti kultuuril enam kurb võõrsil viibivate lauljate pärast, vaid vastupidi, ta võidab sellest. Kes oleks ilma Angeri vahepealse tõusuta viitsinud tulla estoonlaste galakontserti kuulama? Pakun, et palju väiksem hulk publikut. Nüüd aga oli see Eesti lauljate võidukäik, mis sest et Angeri sabas.
• Solistid: Ain Anger, Jaakko Ryhänen (Soome), Pille Lill, Heli Veskus, Vello Jürna, Aare Saal, Riina Airenne, Rauno Elp jt.
• Dirigent: Jüri Alperten
• Estonia sümfooniaorkester
• 4. jaanuaril Estonia teatris
Lisaks Angerile kaunistas galaõhtut üks maailma esilauljaid, praegu Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonna juhina töötav kuulus soome bass Jaakko Ryhänen. Kontserdil paistis silma tema duett Ain Angeriga Verdi ooperist “Don Carlo”.
Lille võidukas lõpulaul
Estoonlastest tõusis kaunilt pehme ja ühtlase tämbri ning laitmatu esitusega esile Heli Veskus ja tuju tõstis puhaste soolodega osavalt mängiv orkester. Küll mitte nii kaelamurdva ülesandega kui mõnel teisel, aga hea esitusega veenas Riina Airenne ja oma stabiilsust tõestas Rauno Elp. Pille Lill veenas femme fatale dramaatilise soprani potentsiaaliga, raske üles-ande ja hea karakteriga jäi meelde Aare Saal, kordumatu tenoritämbriga võlus Vello Jürna. Eesti lauljate triumfina paiskus saali lisapala – “Traviata” joogilaul, mille lõpetas võidukalt Pille Lille kõrge do.
xxx
Bass Ain Anger laulab laval aariaid, säde silmis
Piret Jaaks, PM reporter, 30.12.2003
Praegu on saarlane taas kodus käimas, et anda aasta viimasel nädalal endises koduooperis Estonias galakontsert «Saarlane Saksamaalt» ja lüüa kaasa ka rahvusooperi aastalõpuballil.
Kas kunagise Estonia solistina tunnete, et Leipzig pakub teile suuremat väljakutset?
Teised lauljad küsivad siin, et kuidas sa seal tööd teed ja kellega, kas sul on seal oma õpetaja ning kuidas rolle ette valmistad. Tegelikult on seal maailm natuke rohkem avatud kui siin. Solistid saavad esineda erinevates ooperimajades. Tihti ei ole vaja lauluõpetajat, kes sind aitab, vaid üldine muusikaline tase on kõrge ja igapäevane töökeskkond viib edasi.
Kuid väljakutse osas?
Tookord tekkis kohe küsimus, et miks just minul vedas. Tegelikult enam seda küsimust pole aega esitada, sest tööd on nii palju. Olen kogu aeg ühes süsteemis sees. Iseseisvat tööd on seal väga palju, pead panema endale ise kohustused. Ei ole igapäevast tööd, mis kestaks üheksast neljani, vaid sa tead, et ühes punktis peab olema kõik perfektselt selge.
Kas teil on lemmikuid või ülimalt sümpaatseid rolle, mida tahaks mängida?
Näiteks Philip «Don Carlosest», laval olen teinud teda kahjuks vaid kaks korda. Ei saa öelda, et seda oleks kerge laulda, sest partii on raske. Aga see kuidagi sobib mulle. Saksamaal tahaks rohkem laulda vene asju, kuid Leipzigis pole ühtki vene ooperit repertuaaris. Seal vaadatakse pigem Pariisi kui ida poole. Näiteks Boriss Godunovi tahaks teha.
Kas bassi jaoks on piisavalt rolle või langevad need ühte spetsiifikasse?
Ma peaksin ükskord kokku lugema, mitu korda ma olen pidanud olema munk, preester või kirikutegelane. See on bassi tüüp. Aga ma ei ütleks, et bassi rollid on ühekülgsed.
Ühte tüüpi rolle tehes tekib vilumus ja just tahadki teha rolli, mida hästi oskad. Olemata munk reaalses elus, tuleb seda laval palju teha ja sul on püha vaimsus kohe peal. Ei ole palju otsimist.
Milline emotsioon teid laval valdab?
Ehk alles kaks aastat tagasi tuli arusaamine, et ei ole vahet, mis ooperis laulad. Igal pool on lava sama. Lava on töökoht ja kui sa sinna astud, siis loomulikult tuleb säde silmi. Kui sädet poleks, tuleks ilmselt mõnd muud tööd teha. Ega siis publik ei oota tühja lauljat, peab olema midagi erilist, mida sa lähed lavale ütlema.
Kas tunnete Saksamaal ka koduigatsust, kuidas mõjub kodulava?
Koduigatsus on ikka peal. See on keskkond, kus ma olen kasvanud ja mentaliteet on oma. Kõige raskem ongi laulda kodus, sest sult oodatakse palju rohkem. Räägitakse ju, et oled ju maailmas käinud, et pead olema midagi erilist. Samas, kui ma Estonia uksest sisenen ja mul on vaja jõuda ühest koridori otsast teise, siis ma ei saa, sest igaühega on palju rääkimist. See on väga meeldiv ja hea tunne. Ning kui näed, et kõigil silmad ümberringi säravad, siis tead, et tuled tõesti koju.
Mida ootate tulevikult? Uusi ja paremaid pakkumisi?
Eks ta nii ole. Ennekõike sõltub muidugi iseendast, aga palju on ka juhust, et õigel ajal õiges kohas olla. Mida mina saan teha, on see, et anda igal võimalikul juhul endast parim.
Kas on ka tulevikus plaanis end Eestiga siduda?
Ma laulan väga hea meelega Eestis, aga kahjuks pole aega. Täna rääkisime Neeme Kuningaga, et väga oleks vaja teha Kangro ooperile «Süda» videovariant.
Väga tore tükk oli ja liiga vähe on eesti ooperiloomingut jäädvustatud. Nüüd tulebki leida need üksikud päevad, millal see töö ära teha.
Mis teil Leipzigis hetkel pooleli on?
Järgmisel aastal tulevad Hoffmanni lood, siis «Traviata» ja V. Bellini «Montecchi ja Capulettit». Ning ka Verdi «Aida». Praegu ongi ettevalmistusperiood ja töö kontsertmeistriga.
Kuidas iseloomustaksite Estonia galakontserti, miks just ooperigurmaanidele?
Seal on väga tuntud aariad ja tõeliselt ilus muusika, mis soojendab südant. Ooperilauljatel on üks nali, et millal publik plaksutab.
Siis, kui tunneb loo ära. Tavaliselt teatakse ikka tenoriaariad rohkem ja neid ilmselt mängitakse ka tänu kuulsale kolmele tenorile ka enam.
Bassiaariaid teatakse vähem. Selles kontsertis on erinevad karakteristikad – koomilist, traagilist ja ka suurt armastust. Ja kõik mu endised kolleegid… Ei, ma ei saa öelda, et nad oleksid endised.
Sest nad on siin ikkagi mu kolleegid. See on nii hea tunne, et kõik on siin Eestis samamoodi ja midagi ei ole muutunud. Õhkkond on just selliselt hea nagu peab.