Jaak Allik: euroliidust võidavad noored ja jõukad
PM, neljapäev 24.07.2003
Kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, lähevad rikkad veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks, ent see pole euroliidu süü, tunnistab isepäise mõtlejana tuntud poliitik ja teatrimees Jaak Allik.
Mis mulje on teile jätnud Euroopa Liiduga liitumisele eelnev mõttevahetus Eestis? On see liiga algeline, pealiskaudselt propagandistlik või rahuldab sellisel kujul, nagu poliitikud seda teevad ja meedia vahendab?
Ajakirjandus ei lähe õnneks kaasa ühepoolse poliitilise ajupesuga. See, et mõttevahetuse kvaliteet on enamalt jaolt pealiskaudne, on eelkõige europooldajate süü, kes langevad üha rohkem deklaratiivsuse krampi.
Mõni aeg tagasi pidasin kogu mõttevahetust sulepeast väljaimetuks ja imestasin, et leidub erakondi, kes soovivad sellise ammu ette otsustatud asja peale isegi raha raisata. Ent mida päev edasi, seda enam tundub võimalik vastus «ei» ning seetõttu hakkab mõttevahetus huvitavaks muutuma.
Tulemuse otsustab see, kas europooldajad suudavad üle saada neid praegu haaranud paanikast ning jõuda rahva hirmutamise asemel sisulise argumenteerituseni, kuhu eurovastased on üllatuslikult juba jõudnud.
Kuidas te ringhäälingunõukogu aseesimehena hindate kampaania kajastamist Eesti elektroonilises meedias?
Avalik-õiguslikus meedias on kampaania alles algamas.
Loodan, et ka Eesti Raadio ja ETV suudavad tasakaalu hoida, kuigi kujutlen, milline surve neile päev päeva kõrval kasvab.
Ajakirjandust jälgides jääb mulje, nagu oleks lähemate kuude kõige tähtsam küsimus edukalt sooritatud euroreferendum. On see nii?
Minu arvates on kummastav osa poliitikute ning ajakirjanduse suhtumine rahvasse kui eeslisse, keda tuleb heinatuusti nina ees hoides ajada juhtide valitud paradiisi. Iga ees ootav sündmus kuulutatakse ajalooliseks ning vääramatut õnne ja taevamannat toovaks. Alates IMEst kuni NATO-kutseni.
Kuid mistahes ühiskondliku muutusega kaasnevad alati nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Laulva revolutsiooniga võrreldes on võõrandumine rahva ja juhtide vahel aasta-aastalt kasvanud, sest rahvuse püsimise kvalitatiivsed näitajad (eluiga, iive jne) on halvenenud.
Suurem osa rahvast peab ikka tuttavalt püksirihma pingutama, et lapsed tulevikus (eliit juba täna) paremini elada saaksid. Ilus neobolshevistlik mõtteviis, kus ülemused teavad kindlalt, mida rahvale õnneks vaja on.
Nüüd tuleb äkki referendumil esimest korda pärast 1992. aastat küsida rahva arvamust. Ei üllatuks, kui vastus tuleks ootamatult karm. «Ei» tähendaks sel juhul mitte eitust paratamatule eurointegratsioonile, vaid selgelt väljendatud hoiakut valitsejate kauaaegse rahvapõlguse ja enesekesksuse suhtes.
Kui see referendum mingis mõttes ajalooline on, siis rahvale viimase võimalusena öelda, mida ta oma valitsemisest arvab.
Ma ei taha öelda, et eesti rahvas pole veel küps euroliitu astumiseks, kuid valitsejatele kuluks protektoraadi alla tormamise asemel kindlasti ära veel mõned aastad oma peaga mõtlemise harjutamist ja vastutuse võtmist.
Euroteemalisi kirjutisi ja esinemisi läbib justkui eksistentsiaalne hingus. Kuhu ka ei vaata, kõikjal üritatakse selgeks teha, et valik, mis 14. septembril ees seisab, on elu ja surma küsimus. Et kui ma euroliidule «jaa» ei ütle, variseb tulevik põrmu. Majandus hakkab põdema, Brüsseli toetuskraanid kuivavad. Oleme oma isekuses äkki üksi. Ja siis pole enam kaugel päev, mil vene karu meid oma raudsesse embusesse haarab.
Kogu euroliidu problemaatikast on kujundatud teadlikult väär pilt.
Globaliseerumine on paratamatu. Euroopa Liit, mis tähendab senises tähenduses rahvusriikide kadumist, on loomulik areng. Sellest on unistanud sajandite jooksul paljud mõtlejad. Selle põhimõtteliselt targa eesmärgi on praegune infotehnoloogia arengutase teinud esimest korda võimalikuks.
Tegelikult poleks mingisugust referendumit ja rahva järjekordset lollitamist üldse vaja olnud. Valitsus oleks pidanud asja positiivselt ära otsustama nagu Küprosel ning euroliiduga ühinemise päeva Eesti rahvusriigis leinapäevaks kuulutama.
Ka surm on kurb paratamatus. Pole kuulnud, et keegi korraldaks rahvaküsitlusi teemal «Kas te tahate surra?» või oleks organiseerinud kampaaniaid enesetapu propageerimiseks.
Tänane Euroopa Liit on samm vastukaaluks pealetungivale Ameerika ja Kagu-Aasia majandusruumile.
Venemaa kuulub selles mõttes Euroopa majandusruumi ja tema formaalne ühinemine sellega on vaid aja küsimus. Nagu euroliitugi, nii satume ka vene karu embusse paratamatult, selline on globaliseerumise loogika.
Loomulikult pole see aga enam stalinlik vene karu, kes küüditamisvagunid ette ajaks. Olen Eesti delegatsiooni juht Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarses assamblees. OSCE käibeloosung, mida korrutavad mitte venelased, vaid ameeriklased ja lääne-eurooplased, kõlab «Ühinenud Euroopa Vancouverist Vladivostokini».
Millised ühiskonnakihid ja millised vanuserühmad võidavad euroliiduga ühinemisest kõige enam? Ja vastupidi – kes on kaotajad?
Rikkad lähevad kindlasti veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks. Kuid see pole euroliidu süü.
On ilmekas, et soovides euroliiduga ühineda, ei soovi me ometi täielikult ühineda Euroopa sotsiaalhartaga, mis annaks mingigi õiglusegarantii ka vaesemale osale ühiskonnast.
Kindlalt oleme vastu ka Euroopa maksupoliitikaga ühinemisele, sest meil seisab maksusüsteem ilmselgelt rikaste teenistuses.
Pärast eurotsooniga liitumist ei tõuse kinnisvara ja autode hinnad, kuid nagu näitab praktika, pole üheski euroriigis tegelikult hinda allapoole ühte eurot. Seega tõusevad mitu korda just odavate kaupade, jäätise, ajalehtede ja õlle hinnad.
Võidavad noored, keda ei huvita rahvusriik juba ammugi. Võidab mittekodanikkond ja venekeelne osa kodanikest, sest Euroopa näeb nende probleemi hoopis teisiti kui meie Eestis.
Abirahad muidugi tulevad, kuid need eeldavad meiepoolset olulist kaasfinantseerimist. Koos rahaga tulevad aga ka Euroopa kontrollid, keda ei saa pudeli Vana Tallinnaga ära osta.
Nad teevad meie talunike tegeliku maakasutuse mõõtmiseks aerofotosid ning neil on õigus raamatupidamise kontrolliks arvutite kõvakettaid kopeerida.
Kas ei ole kummaline olukord: lõviosa poliitilisest eliidist lööb usinalt eurotrummi, aga rahvas on samal ajal murelik või hoopis muigab kahtlustavalt?
On hämmastav, kuidas meie juhid ei anna endale aru ühiskonna tegelikest probleemidest.
Rahvast peetakse vist mõtlemisvõimetuks. Kes küll kirjutas kolme juhi ühisvaldusse laused, et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab julgeolekuvaakumit» või et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab eestikeelse kultuuri väljavaadete ahenemist». Aga milleks siis 2 miljardit aastas NATOsse astumiseks ja kas norra, islandi või shveitsi kultuur on hääbumas?
Mis juhtub, kui rahvas ütleb siiski «ei»?
Eesti riigiga ei juhtu midagi traagilist. Ta täielikum suveräänsus püsib lihtsalt veel mõne aasta kauem.
Turistide ja ajakirjanduse huvi meie vastu esialgu kasvab, sest inimesi huvitab alati erisugune, kuigi ehk pentsik.
See osa poliitilisest eliidist, kes on viimastel aastatel mänginud euroliidule, on mõne aja shokis. Kuid so what? Nad on ju võimelised hästi ja kiiresti kohanema. Referendumi mistahes tulemusega ei maksaks rahvast mingil juhul hirmutada.
Postimees küsis, Allik vastas:
Mis mulje on jätnud euroliiduga ühinemisele eelnev mõttevahetus Eestis?
See, et mõttevahetuse kvaliteet on enamalt jaolt pealiskaudne, on eelkõige europooldajate süü, kes langevad üha rohkem deklaratiivsuse krampi.
Kas pelgalt euroreferendumi tulemus ikka on lähikuudel Eestis tähtsaim küsimus?
Kui see referendum mingis mõttes ajalooline on, siis rahvale viimase võimalusena öelda, mida ta oma valitsemisest arvab. Ei üllatuks, kui vastus tuleks ootamatult karm.
Kas 14. septembri valik on tõesti elu ja surma küsimus: kui me euroliidule «jaa» ei ütle, variseb tulevik põrmu?
Globaliseerumine on paratamatu. Euroopa Liit, mis tähendab senises tähenduses rahvusriikide kadumist, on loomulik areng. Venemaa kuulub Euroopa majandusruumi ja tema formaalne ühinemine sellega on vaid aja küsimus. Nagu euroliitugi, nii sattume ka vene karu embusse paratamatult, selline on globaliseerumise loogika.
Mis juhtub, kui rahvas otsustab referendumil siiski «ei» öelda?
Eesti riigiga ei juhtu midagi traagilist. Ta täielikum suveräänsus püsib lihtsalt veel mõne aasta kauem. Turistide ja ajakirjanduse huvi meie vastu esialgu kasvab, sest inimesi huvitab alati erisugune, kuigi ehk pentsik.
Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee
Uudised
VE: Allik, Jaak – poliitik ja teatrimees
Jaak Allik: euroliidust võidavad noored ja jõukad
PM, neljapäev 24.07.2003
Mis mulje on teile jätnud Euroopa Liiduga liitumisele eelnev mõttevahetus Eestis? On see liiga algeline, pealiskaudselt propagandistlik või rahuldab sellisel kujul, nagu poliitikud seda teevad ja meedia vahendab?
Ajakirjandus ei lähe õnneks kaasa ühepoolse poliitilise ajupesuga. See, et mõttevahetuse kvaliteet on enamalt jaolt pealiskaudne, on eelkõige europooldajate süü, kes langevad üha rohkem deklaratiivsuse krampi.
Mõni aeg tagasi pidasin kogu mõttevahetust sulepeast väljaimetuks ja imestasin, et leidub erakondi, kes soovivad sellise ammu ette otsustatud asja peale isegi raha raisata. Ent mida päev edasi, seda enam tundub võimalik vastus «ei» ning seetõttu hakkab mõttevahetus huvitavaks muutuma.
Tulemuse otsustab see, kas europooldajad suudavad üle saada neid praegu haaranud paanikast ning jõuda rahva hirmutamise asemel sisulise argumenteerituseni, kuhu eurovastased on üllatuslikult juba jõudnud.
Kuidas te ringhäälingunõukogu aseesimehena hindate kampaania kajastamist Eesti elektroonilises meedias?
Avalik-õiguslikus meedias on kampaania alles algamas.
Loodan, et ka Eesti Raadio ja ETV suudavad tasakaalu hoida, kuigi kujutlen, milline surve neile päev päeva kõrval kasvab.
Ajakirjandust jälgides jääb mulje, nagu oleks lähemate kuude kõige tähtsam küsimus edukalt sooritatud euroreferendum. On see nii?
Minu arvates on kummastav osa poliitikute ning ajakirjanduse suhtumine rahvasse kui eeslisse, keda tuleb heinatuusti nina ees hoides ajada juhtide valitud paradiisi. Iga ees ootav sündmus kuulutatakse ajalooliseks ning vääramatut õnne ja taevamannat toovaks. Alates IMEst kuni NATO-kutseni.
Kuid mistahes ühiskondliku muutusega kaasnevad alati nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Laulva revolutsiooniga võrreldes on võõrandumine rahva ja juhtide vahel aasta-aastalt kasvanud, sest rahvuse püsimise kvalitatiivsed näitajad (eluiga, iive jne) on halvenenud.
Suurem osa rahvast peab ikka tuttavalt püksirihma pingutama, et lapsed tulevikus (eliit juba täna) paremini elada saaksid. Ilus neobolshevistlik mõtteviis, kus ülemused teavad kindlalt, mida rahvale õnneks vaja on.
Nüüd tuleb äkki referendumil esimest korda pärast 1992. aastat küsida rahva arvamust. Ei üllatuks, kui vastus tuleks ootamatult karm. «Ei» tähendaks sel juhul mitte eitust paratamatule eurointegratsioonile, vaid selgelt väljendatud hoiakut valitsejate kauaaegse rahvapõlguse ja enesekesksuse suhtes.
Kui see referendum mingis mõttes ajalooline on, siis rahvale viimase võimalusena öelda, mida ta oma valitsemisest arvab.
Ma ei taha öelda, et eesti rahvas pole veel küps euroliitu astumiseks, kuid valitsejatele kuluks protektoraadi alla tormamise asemel kindlasti ära veel mõned aastad oma peaga mõtlemise harjutamist ja vastutuse võtmist.
Euroteemalisi kirjutisi ja esinemisi läbib justkui eksistentsiaalne hingus. Kuhu ka ei vaata, kõikjal üritatakse selgeks teha, et valik, mis 14. septembril ees seisab, on elu ja surma küsimus. Et kui ma euroliidule «jaa» ei ütle, variseb tulevik põrmu. Majandus hakkab põdema, Brüsseli toetuskraanid kuivavad. Oleme oma isekuses äkki üksi. Ja siis pole enam kaugel päev, mil vene karu meid oma raudsesse embusesse haarab.
Kogu euroliidu problemaatikast on kujundatud teadlikult väär pilt.
Globaliseerumine on paratamatu. Euroopa Liit, mis tähendab senises tähenduses rahvusriikide kadumist, on loomulik areng. Sellest on unistanud sajandite jooksul paljud mõtlejad. Selle põhimõtteliselt targa eesmärgi on praegune infotehnoloogia arengutase teinud esimest korda võimalikuks.
Tegelikult poleks mingisugust referendumit ja rahva järjekordset lollitamist üldse vaja olnud. Valitsus oleks pidanud asja positiivselt ära otsustama nagu Küprosel ning euroliiduga ühinemise päeva Eesti rahvusriigis leinapäevaks kuulutama.
Ka surm on kurb paratamatus. Pole kuulnud, et keegi korraldaks rahvaküsitlusi teemal «Kas te tahate surra?» või oleks organiseerinud kampaaniaid enesetapu propageerimiseks.
Tänane Euroopa Liit on samm vastukaaluks pealetungivale Ameerika ja Kagu-Aasia majandusruumile.
Venemaa kuulub selles mõttes Euroopa majandusruumi ja tema formaalne ühinemine sellega on vaid aja küsimus. Nagu euroliitugi, nii satume ka vene karu embusse paratamatult, selline on globaliseerumise loogika.
Loomulikult pole see aga enam stalinlik vene karu, kes küüditamisvagunid ette ajaks. Olen Eesti delegatsiooni juht Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarses assamblees. OSCE käibeloosung, mida korrutavad mitte venelased, vaid ameeriklased ja lääne-eurooplased, kõlab «Ühinenud Euroopa Vancouverist Vladivostokini».
Millised ühiskonnakihid ja millised vanuserühmad võidavad euroliiduga ühinemisest kõige enam? Ja vastupidi – kes on kaotajad?
Rikkad lähevad kindlasti veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks. Kuid see pole euroliidu süü.
On ilmekas, et soovides euroliiduga ühineda, ei soovi me ometi täielikult ühineda Euroopa sotsiaalhartaga, mis annaks mingigi õiglusegarantii ka vaesemale osale ühiskonnast.
Kindlalt oleme vastu ka Euroopa maksupoliitikaga ühinemisele, sest meil seisab maksusüsteem ilmselgelt rikaste teenistuses.
Pärast eurotsooniga liitumist ei tõuse kinnisvara ja autode hinnad, kuid nagu näitab praktika, pole üheski euroriigis tegelikult hinda allapoole ühte eurot. Seega tõusevad mitu korda just odavate kaupade, jäätise, ajalehtede ja õlle hinnad.
Võidavad noored, keda ei huvita rahvusriik juba ammugi. Võidab mittekodanikkond ja venekeelne osa kodanikest, sest Euroopa näeb nende probleemi hoopis teisiti kui meie Eestis.
Abirahad muidugi tulevad, kuid need eeldavad meiepoolset olulist kaasfinantseerimist. Koos rahaga tulevad aga ka Euroopa kontrollid, keda ei saa pudeli Vana Tallinnaga ära osta.
Nad teevad meie talunike tegeliku maakasutuse mõõtmiseks aerofotosid ning neil on õigus raamatupidamise kontrolliks arvutite kõvakettaid kopeerida.
Kas ei ole kummaline olukord: lõviosa poliitilisest eliidist lööb usinalt eurotrummi, aga rahvas on samal ajal murelik või hoopis muigab kahtlustavalt?
On hämmastav, kuidas meie juhid ei anna endale aru ühiskonna tegelikest probleemidest.
Rahvast peetakse vist mõtlemisvõimetuks. Kes küll kirjutas kolme juhi ühisvaldusse laused, et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab julgeolekuvaakumit» või et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab eestikeelse kultuuri väljavaadete ahenemist». Aga milleks siis 2 miljardit aastas NATOsse astumiseks ja kas norra, islandi või shveitsi kultuur on hääbumas?
Mis juhtub, kui rahvas ütleb siiski «ei»?
Eesti riigiga ei juhtu midagi traagilist. Ta täielikum suveräänsus püsib lihtsalt veel mõne aasta kauem.
Turistide ja ajakirjanduse huvi meie vastu esialgu kasvab, sest inimesi huvitab alati erisugune, kuigi ehk pentsik.
See osa poliitilisest eliidist, kes on viimastel aastatel mänginud euroliidule, on mõne aja shokis. Kuid so what? Nad on ju võimelised hästi ja kiiresti kohanema. Referendumi mistahes tulemusega ei maksaks rahvast mingil juhul hirmutada.
Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee