Euroopa Liidu parlament pole naljateguTeisipäev. 17. veebruar 2004
Toomas Alatalu, Riigikogu liige, Keskerakond
Avatud nimekirjade kehtestamine ELi parlamendi valimisteks on kahtlemata demokraatia võit. Polnud juhus, et sellele oli risti vastu alati rahvast otsustuste tegemisest eemale hoida püüdev Reformierakond. Rahvaliidu vastuseisu tegelik põhjus oli nende ühel hetkel tekkinud taipamine, et nad pole päris valmis ELi parlamendi valimisteks, mis toimuvad sootuks teistsugustel põhimõtetel kui riigikogu omad.
Kindral igasse pulma
Tegelikult polnud paar juhtivat rahvaliitlast ainsad, kes kahe valimise erinevustesse süüvisid – nii mõnigi pumba juures olev poliitik elab jätkuvalt 1990ndate alguse meelsuses, kus millegipärast kujunes välja nii, et ühed ja samad tegelased kandideerisid üheaegselt nii Ülemnõukogusse kui ka Eesti Kongressi, seejärel väga paljud neist Põhiseaduse Assambleesse (PA) ning siis kõik koos uue hooga VII Riigikogusse ja aasta hiljem kohalikesse volikogudesse.
Rääkimata juba järgnevast ronimisest kõikvõimalikesse nõukogudesse ja juhatustesse, esimeesteks ja aseesimeesteks. Kümned tegelased olid ja on siiani veendunud, et nemad ja ainult nemad sobivad kindraliks igasse pulma. Käigu kas või kolm pulma korraga!
Pärast valituks osutumist ei näidanud mõned antud esindus-organis mitte nägugi (eks meie põhiseaduse auklikuski tulene sellest, et seda tegi vähem kui pool PA liikmetest!). Mis seal salata – võimaluse ikka ja jälle valituks saada ning hiljem ameteid rabada tagas toona kehtinud valimissüsteem, mis andis otsustaja rolli erakonna liidrile ja tema hingesugulastele. Alles pärast valimissüsteemi muutmist hakkas olukord 2002.-2003. a. muutuma.
ELi parlamendi seadus (18.12.2002) on klassikaline näide jõuluvana-riigikogu-saali-tuleku-eelsest seadusest, mida vürtsitasid lähenevad riigikogu valimised – tohutu üksmeel eelnõu toetamisel, millele mõni mees nüüd apelleerib, kandis inimlikku soovi saada koht valimisnimekirja tipus ja eelnõu sisu ehk siis ELi parlamendi peale ei mõelnud keegi.
Nõue asuda tööpostile
Tegelikult jäi mõtlemisest vajaka ka seadust parandades, sest nimekirjade muutmine avatuks on ju kõigest riigikogu ja kohalike volikogude valimistel juba kehtima hakanud põhimõtte põhjendatud ülevõtmine.
Tulnuks minna kaugemale, mida mõneski ELi kandidaatriigis tehti. Näiteks Lätis, kus valimissüsteem soosib nagu Eesti omagi «vedureid» – üks isik veab parlamenti mitu meest sisse. Lätlased lisasid oma ELi parlamendi valimiste seadusesse sätte, mis nõuab mandaadi saanult ka tööpostile asumist.
Nii välistati juba ette kõikvõimalikud loobumised ja pandi erakonnad olukorda, kus tuleb algusest peale arvestada nendega, kes on võimelised Euroopas tööd tegema, mitte aga kodus hääli koguma. Sisuliselt öeldi sellega ei paljudele erakonnajuhtidele – asi, mis on meil Eestis veel tegemata.
Tegemist on loomuliku ja paratamatu sammuga, sest mitte iga juht pole mihkel välismaal. Mõistagi tähendab häältekoguja(te) mängust kõrvale jäämine tagasilööke mitmele erakonnale, ent seda tulnuks ette näha, ja aega vastavate meetmete rakendamiseks oli küll ja küll. Pealegi on Eesti esindus liig väike ja kandidaatide nimekiri liiga lühike, et heietada lootusi pääsemaks ELi parlamenti n.-ö. pornotähe sabas.
Praegu on reakodanikulgi selge, et mõned erakonnad on ELi parlamendi valimisteks paremas seisus tänu tuntud välispoliitikategijatele, keda on ka aastaid lubatud Euroopasse, kus kõik sõltub juba isiklikust läbilöögivõimest. Eesti karm reaalsus on seegi, et siiani on mitut erakonda hoitud välisministeeriumist eemal.
Paraku on nad ka ise oma inimeste välismaale delegeerimist võtnud soosingu näitamisena, kui meenutada, et Strasbourg’is istus seitse aastat inimene, kes luges kogu selle aja jooksul vaid ühe kolmeminutilise teksti ette. Mehe võimeid teadsid kõik ja kõik olid ka vait – ühed heameelest, et konkurendid ei mõista välissuhtluse tähtsust, teised kartusest parteijuhi otsus kahtluse alla panna.
Sestap pole asjade praeguses seisus mingit üllatust – ühtedele pole ELi parlamendi valimised probleem, teised hakkavad alles praegu taipama, et kontroll kaadri liikumise üle hakkab kaduma, ning püütakse lõpliku otsuse tegemist selles edasi lükata.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Alatalu, Toomas – kommentaator
Euroopa Liidu parlament pole naljateguTeisipäev. 17. veebruar 2004
Toomas Alatalu, Riigikogu liige, Keskerakond
Kindral igasse pulma
Tegelikult polnud paar juhtivat rahvaliitlast ainsad, kes kahe valimise erinevustesse süüvisid – nii mõnigi pumba juures olev poliitik elab jätkuvalt 1990ndate alguse meelsuses, kus millegipärast kujunes välja nii, et ühed ja samad tegelased kandideerisid üheaegselt nii Ülemnõukogusse kui ka Eesti Kongressi, seejärel väga paljud neist Põhiseaduse Assambleesse (PA) ning siis kõik koos uue hooga VII Riigikogusse ja aasta hiljem kohalikesse volikogudesse.
Rääkimata juba järgnevast ronimisest kõikvõimalikesse nõukogudesse ja juhatustesse, esimeesteks ja aseesimeesteks. Kümned tegelased olid ja on siiani veendunud, et nemad ja ainult nemad sobivad kindraliks igasse pulma. Käigu kas või kolm pulma korraga!
Pärast valituks osutumist ei näidanud mõned antud esindus-organis mitte nägugi (eks meie põhiseaduse auklikuski tulene sellest, et seda tegi vähem kui pool PA liikmetest!). Mis seal salata – võimaluse ikka ja jälle valituks saada ning hiljem ameteid rabada tagas toona kehtinud valimissüsteem, mis andis otsustaja rolli erakonna liidrile ja tema hingesugulastele. Alles pärast valimissüsteemi muutmist hakkas olukord 2002.-2003. a. muutuma.
ELi parlamendi seadus (18.12.2002) on klassikaline näide jõuluvana-riigikogu-saali-tuleku-eelsest seadusest, mida vürtsitasid lähenevad riigikogu valimised – tohutu üksmeel eelnõu toetamisel, millele mõni mees nüüd apelleerib, kandis inimlikku soovi saada koht valimisnimekirja tipus ja eelnõu sisu ehk siis ELi parlamendi peale ei mõelnud keegi.
Nõue asuda tööpostile
Tegelikult jäi mõtlemisest vajaka ka seadust parandades, sest nimekirjade muutmine avatuks on ju kõigest riigikogu ja kohalike volikogude valimistel juba kehtima hakanud põhimõtte põhjendatud ülevõtmine.
Tulnuks minna kaugemale, mida mõneski ELi kandidaatriigis tehti. Näiteks Lätis, kus valimissüsteem soosib nagu Eesti omagi «vedureid» – üks isik veab parlamenti mitu meest sisse. Lätlased lisasid oma ELi parlamendi valimiste seadusesse sätte, mis nõuab mandaadi saanult ka tööpostile asumist.
Nii välistati juba ette kõikvõimalikud loobumised ja pandi erakonnad olukorda, kus tuleb algusest peale arvestada nendega, kes on võimelised Euroopas tööd tegema, mitte aga kodus hääli koguma. Sisuliselt öeldi sellega ei paljudele erakonnajuhtidele – asi, mis on meil Eestis veel tegemata.
Tegemist on loomuliku ja paratamatu sammuga, sest mitte iga juht pole mihkel välismaal. Mõistagi tähendab häältekoguja(te) mängust kõrvale jäämine tagasilööke mitmele erakonnale, ent seda tulnuks ette näha, ja aega vastavate meetmete rakendamiseks oli küll ja küll. Pealegi on Eesti esindus liig väike ja kandidaatide nimekiri liiga lühike, et heietada lootusi pääsemaks ELi parlamenti n.-ö. pornotähe sabas.
Praegu on reakodanikulgi selge, et mõned erakonnad on ELi parlamendi valimisteks paremas seisus tänu tuntud välispoliitikategijatele, keda on ka aastaid lubatud Euroopasse, kus kõik sõltub juba isiklikust läbilöögivõimest. Eesti karm reaalsus on seegi, et siiani on mitut erakonda hoitud välisministeeriumist eemal.
Paraku on nad ka ise oma inimeste välismaale delegeerimist võtnud soosingu näitamisena, kui meenutada, et Strasbourg’is istus seitse aastat inimene, kes luges kogu selle aja jooksul vaid ühe kolmeminutilise teksti ette. Mehe võimeid teadsid kõik ja kõik olid ka vait – ühed heameelest, et konkurendid ei mõista välissuhtluse tähtsust, teised kartusest parteijuhi otsus kahtluse alla panna.
Sestap pole asjade praeguses seisus mingit üllatust – ühtedele pole ELi parlamendi valimised probleem, teised hakkavad alles praegu taipama, et kontroll kaadri liikumise üle hakkab kaduma, ning püütakse lõpliku otsuse tegemist selles edasi lükata.