 Tänavu juulis võttis Viru üksik-jalaväepataljoni väljaõppekeskus vastu järjekordsed kaitseväkke kutsutud noormehed, kes jagavad oma esimese teenistuskuu muljeid ka meiega.
Tere, kaitsevägi
Meid võtsid vastu täiesti korralikud kasarmutingimused, kurta pole millegi üle. Tuba on mõeldud 11-12 inimesele. Kõik siin on asja eest ja midagi liigset ei ole: voodi, kapp, tool ja kirjutuslaud.
Päev algab kell 6 hommikvõimlemise ja hommikusöögiga, pärast seda kontrollitakse sõduri välimust, mis peab alati range ja trimmis olema. Päeval on lahinguettevalmistuse tunnid. Vahepeal on lõunapaus: süüa saab kolm korda päevas, toit on maitsev ja sööklast ei lahku mitte keegi tühja kõhuga.
Õhtul on füüsiline trenn või õpitud materjali kordamine. Enne öörahu kontrollitakse isikkoosseisu ja lauldakse Eesti hümni. Öörahu saabub kell 22.00.
Kohapeal, sõjaväeosas, anti varustus: kaks vormikomplekti, dressid, soojad riided, pesu, jalatsid ja muu. Koos lahinguvarustusega mahub see vaevu ära kappi, milles valitseb kindel kord.
Sõjaväeosas on lasketiir, kus toimus esimene tutvus Eesti jalaväe relvadega – näidislaskmine mitut liiki relvadest.
Tuleb öelda: “Ma suudan!”
Ajateenistuse algul tegime füüsiliste võimete testi. Varsti seda korratakse ja me saame teada, kui palju me tänu treeningutele muutunud oleme. Siin on vaja tasakaalukust, tahtejõudu ja kannatlikkust. Et takistusi ületada või püstitatud ülesanne täita, peab noorsõdur endale ütlema: “Ma suudan!”
Tihti meenub elu tsiviilis ja tahaks taas olla kodus, vanade sõprade seas. Kuid sellised mõtted põhjustavad vaid norutunnet. See, et vabalt tegutseda ei saa ja vaba aega ei ole, tekitab mõnikord ebamugavust, kuid see tuleb üle elada. Mõned ei lase mööda võimalust laatsaretti külastada: osa neist on tõepoolest haiged, teised aga simuleerivad. Vabastuse saanud jäävad tihti ettevalmistuses ja sõjateadustes teistest maha, arstid aga suhtuvad patsientidesse mõistvalt.
Mõnikord võib reameest kadestada: tal on kõht täis, riided seljas, teda õpetatakse ja kõik otsustatakse tema eest ära. Jääb mulje, et sõdurielu on muretu ja samal ajal on alati, millega tegelda – sõdur on alati ametis. Teenistuspäevad mööduvad märkamatult.
Nädal noorsõduri elust
26. juuli. Sellel kuumal päeval õppisime lahinguväljal liikuma: joostes, roomates, käratult. Higi pesi maskeeringu näolt maha, see voolas silma ja takistas nägemist. Kompleksharjutused automaadiga käes on väga kurnavad ja ainult sügav uni taastab kulutatud jõuvarud.
28. juuli. Tähelepanuväärne päev. Esimene laskeharjutus, mille eel selgitati meile üksikasjalikult, kuidas tuleb lasta ja kuidas seda teha ei tule. Lamades asend: sihtmärk 100 meetrit ja 20 lahingpadrunit. Paugud, tagasilöök laskmisel pluss tulemus tekitasid unustamatuid muljeid ja emotsioone. Pärast laskmist läbisime takistusriba. Õhtul harjutasime silmaga kauguste mõõtmist: sammudega ja binokli abil.
29. juuli. Läksime esimest korda täisvarustusega rännakule. Seljas paarkümmend kilo, relv käes, ees 6-7 kilomeetrit metsateid ja -radu. Küllaltki raske. Jahe ilm oli meile meeltmööda. Kuid valesti kokku pandud seljakott ja kinni tõmbamata jäänud rihmad muutsid esimese retke ebamugavaks. Õhtul oli marssimistund (suvise vihma käes), “magustoiduks” aga relva puhastamine, mis on juba rituaaliks muutumas.
30. juuli. Reedeti ja esmaspäeviti sammume Eesti ja NATO lipu all. Tervitame pataljoni komandöri. Täna polnud meie marssimine kõige parem.
Kuigi täna on reede, pole töönädala lõpu tunnet. Anti kätte esimene sõduripalk: 19 päevaga teenisin veidi üle 125 krooni. Nüüd ei tea, mida sellega peale hakata – seda on nii vähe, et lausa naljakas. Lõpuks kulutasin raha maiustustele ja mineraalveele. Enne magamaminekut tegime vabatahtlikult kätekõverdusi, seegi on juba igaõhtuseks protseduuriks muutunud.
31. juuli. Juulikuu viimane päev – peaaegu kuu aega ajateenistust on möödas. Laupäev on saunapäev. Hommikvõimlemise asemel klopime tekke ja patju, saime puhta voodipesu. Graafiku järgi on täna meie kord koristada korrust: sanitaarsõlme, treppi, koridori ja õppeklassi. Iseseisva õppimise ajal püüdsime malet mängida, kuid ohvitser märkas seda. Vaevu alanud, jäi mäng katki: õppisime rohkem kui tund aega lõbusat laulu meremehe rännakutest, mida nüüd rivis kooris laulame.
Käisime saunas. Suurepärane tunne. Õhtune film ja ohvitseri hea tuju lasid meil end veidi lõdvaks lasta – puhkame. Homme on jälle uus päev – pühapäev, ainus päev, kui võib külalistega kohtuda.
OLEG ANANJEV,
noorsõdur
Laupäev, 28.08.2004
|
Uudised
VE: ajateenija märkmed
Tere, kaitsevägi
Meid võtsid vastu täiesti korralikud kasarmutingimused, kurta pole millegi üle. Tuba on mõeldud 11-12 inimesele. Kõik siin on asja eest ja midagi liigset ei ole: voodi, kapp, tool ja kirjutuslaud.
Päev algab kell 6 hommikvõimlemise ja hommikusöögiga, pärast seda kontrollitakse sõduri välimust, mis peab alati range ja trimmis olema. Päeval on lahinguettevalmistuse tunnid. Vahepeal on lõunapaus: süüa saab kolm korda päevas, toit on maitsev ja sööklast ei lahku mitte keegi tühja kõhuga.
Õhtul on füüsiline trenn või õpitud materjali kordamine. Enne öörahu kontrollitakse isikkoosseisu ja lauldakse Eesti hümni. Öörahu saabub kell 22.00.
Kohapeal, sõjaväeosas, anti varustus: kaks vormikomplekti, dressid, soojad riided, pesu, jalatsid ja muu. Koos lahinguvarustusega mahub see vaevu ära kappi, milles valitseb kindel kord.
Sõjaväeosas on lasketiir, kus toimus esimene tutvus Eesti jalaväe relvadega – näidislaskmine mitut liiki relvadest.
Tuleb öelda: “Ma suudan!”
Ajateenistuse algul tegime füüsiliste võimete testi. Varsti seda korratakse ja me saame teada, kui palju me tänu treeningutele muutunud oleme. Siin on vaja tasakaalukust, tahtejõudu ja kannatlikkust. Et takistusi ületada või püstitatud ülesanne täita, peab noorsõdur endale ütlema: “Ma suudan!”
Tihti meenub elu tsiviilis ja tahaks taas olla kodus, vanade sõprade seas. Kuid sellised mõtted põhjustavad vaid norutunnet. See, et vabalt tegutseda ei saa ja vaba aega ei ole, tekitab mõnikord ebamugavust, kuid see tuleb üle elada. Mõned ei lase mööda võimalust laatsaretti külastada: osa neist on tõepoolest haiged, teised aga simuleerivad. Vabastuse saanud jäävad tihti ettevalmistuses ja sõjateadustes teistest maha, arstid aga suhtuvad patsientidesse mõistvalt.
Mõnikord võib reameest kadestada: tal on kõht täis, riided seljas, teda õpetatakse ja kõik otsustatakse tema eest ära. Jääb mulje, et sõdurielu on muretu ja samal ajal on alati, millega tegelda – sõdur on alati ametis. Teenistuspäevad mööduvad märkamatult.
Nädal noorsõduri elust
26. juuli. Sellel kuumal päeval õppisime lahinguväljal liikuma: joostes, roomates, käratult. Higi pesi maskeeringu näolt maha, see voolas silma ja takistas nägemist. Kompleksharjutused automaadiga käes on väga kurnavad ja ainult sügav uni taastab kulutatud jõuvarud.
28. juuli. Tähelepanuväärne päev. Esimene laskeharjutus, mille eel selgitati meile üksikasjalikult, kuidas tuleb lasta ja kuidas seda teha ei tule. Lamades asend: sihtmärk 100 meetrit ja 20 lahingpadrunit. Paugud, tagasilöök laskmisel pluss tulemus tekitasid unustamatuid muljeid ja emotsioone. Pärast laskmist läbisime takistusriba. Õhtul harjutasime silmaga kauguste mõõtmist: sammudega ja binokli abil.
29. juuli. Läksime esimest korda täisvarustusega rännakule. Seljas paarkümmend kilo, relv käes, ees 6-7 kilomeetrit metsateid ja -radu. Küllaltki raske. Jahe ilm oli meile meeltmööda. Kuid valesti kokku pandud seljakott ja kinni tõmbamata jäänud rihmad muutsid esimese retke ebamugavaks. Õhtul oli marssimistund (suvise vihma käes), “magustoiduks” aga relva puhastamine, mis on juba rituaaliks muutumas.
30. juuli. Reedeti ja esmaspäeviti sammume Eesti ja NATO lipu all. Tervitame pataljoni komandöri. Täna polnud meie marssimine kõige parem.
Kuigi täna on reede, pole töönädala lõpu tunnet. Anti kätte esimene sõduripalk: 19 päevaga teenisin veidi üle 125 krooni. Nüüd ei tea, mida sellega peale hakata – seda on nii vähe, et lausa naljakas. Lõpuks kulutasin raha maiustustele ja mineraalveele. Enne magamaminekut tegime vabatahtlikult kätekõverdusi, seegi on juba igaõhtuseks protseduuriks muutunud.
31. juuli. Juulikuu viimane päev – peaaegu kuu aega ajateenistust on möödas. Laupäev on saunapäev. Hommikvõimlemise asemel klopime tekke ja patju, saime puhta voodipesu. Graafiku järgi on täna meie kord koristada korrust: sanitaarsõlme, treppi, koridori ja õppeklassi. Iseseisva õppimise ajal püüdsime malet mängida, kuid ohvitser märkas seda. Vaevu alanud, jäi mäng katki: õppisime rohkem kui tund aega lõbusat laulu meremehe rännakutest, mida nüüd rivis kooris laulame.
Käisime saunas. Suurepärane tunne. Õhtune film ja ohvitseri hea tuju lasid meil end veidi lõdvaks lasta – puhkame. Homme on jälle uus päev – pühapäev, ainus päev, kui võib külalistega kohtuda.
OLEG ANANJEV,
noorsõdur
Laupäev, 28.08.2004