Hämarusest tõusid hääled
Laupäev 22.02.2003
 24. veebruaril 1988. aastal Eesti NSVs Tallinnas Tammsaare pargis toimunud esimesel tõeliselt massilisel omaalgatuslikul rahvakogunemisel ei juletud veel sinimustvalgeid välja tuua |
Nüüd ei mäleta sedagi, milline ilm oli sel 1988. aasta hämaral veebruariõhtul, millest püüan mäluvisandit skitseerida. Ilmselt oli mõni kraad külma.
Noil aastatel helisesid mu telefonid kirjanike liidus ja kodus Raua tänavas peaaegu lakkamatult.
Seega ei saa ma kuidagi kinnitada, et päev-kaks enne sündmust ennast helistas just nimelt vastne EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär, rahva seas populaarne Indrek Toome isiklikult.
Pigem mitte, helistaja-edastaja võis olla kas Jaak Kaarma või siis Tiit Koldits (mõlemad kultuuriga seotud ja meie hinnangul igati normaalsed funktsionäärid). Igatahes paluti mul 24. veebruari õhtul olla ühes mitmest koosolekusaalis Tallinna südalinnas. Mitte niisama vaataja-kuulajana, vaid vajadusel ka esinejana.
Mis puhul? No nii igaks juhuks, kui asi peaks kontrolli alt väljuma, kui jamaks või mölluks peaks pöörama, öeldi väikese kõhklusega. Samasugune ettepanek tehti päris mitmele inimesele. Tean nimetada nüüdseks juba kadunud ajaloolast Evald Laasit, head kolleegi mitmel eluperioodil Rein Veidemanni, TPI õppejõudu Klara Hallikut…
Meie Klaraga pidime «igaks juhuks» vaatama, mis toimub Sakala tänava parteharidusmaja vanas saalis, paigas, kus nüüd annab etendusi Vanalinnastuudio.
1988. aastal olime omadega siiski juba nii kaugel, et Eesti NSVs oli võimalik üldse esimest korda korraldada avalikke rahvakoosolekuid Eesti Vabariigi aastapäeva puhul. Ju nimetati seda kuidagi kaude, kuidagi muinsuskaitseliselt, avalikustamiseks või ajaloomälu korrastamiseks näiteks.
Aga muidugi teadsid kõik, nii tegijad kui tõrjujad, mis mängu tegelikult mängitakse, ja sellel foonil tundub imelik, kui keegi liiga tõsimeeli väidab, et veel 1988. aastal ei saanud ta uskuda, et Eesti saab kunagi taas iseseisvaks. Sest mis asju siis veel üldse aeti?
Miks just Veidemann, Laasi, Hallik, Kallas jt? Igaüks oma põhjustel. Veidemann oli oma mässulise Vikerkaarega juba vägagi kaugele läinud, Laasi oli oma küüditamislugude jms jõudnud marru ajada oma ortodokssed kolleegid, mina kirjanike liidu ühe juhina (meie liidu hoiak oli üldteada) ja ehk ka sellena, kel õnnestunud esimeste seas avalikult rääkida-kirjutada mõnel senisel tabuteemal jne. Aga ka seetõttu, et toonaste mängureeglite kohaselt peeti meid talutavamateks või sobivamateks figuurideks.
Kõik aimasid, kuhu lükatud laviin varem või hiljem paisudes vajub, probleem oli pigem seda saatvate kommentaaride stiilis. (Stiili muutumist ettevaatlikust mõistukõnest jõulise tõeraiumiseni on vanu ajalehti sirvides õige kummastav jälgida.)
Polnud me ju siiski peaaegu et põranda alt välja tulnud dissidendid, kes tundusid natuke räiged ja tahumatud meilegi, mis siis võimu juures viibijaist rääkida.
Enne oodatud-kardetud õhtut oli aga hall talvepäev. Kuku-klubis Vabaduse (tollal Võidu) väljakul sumises kultuurirahvas niigi tihedalt, neil aegadel oli see hubane keldrikõrts üks taasiseseisvumise staape. Mäletan mossis ja murelikku meeleolu naaberlaudkonnas. Hea kunstnik ja hea kaaslane valmistus oma elu üheks ebamugavamaks sundteoks, mida talle hiljem korduvalt ka meenutatud. Ähkis ja puhkis, rüüpas viimase kohvilonksu ja läks: peab ikka minema, mis teha…
Väljakul oli üksjagu rahvast. Kes oli tulnud uudishimust, kes millegi muu lootuses. Aga seal toimus õige jahmatav üritus, töörahva protestimiiting à la 1940! Vist päris viimast korda eelmisel sajandil kõlas sel jäigema võimutiiva korraldatud nomenklatuursel miitingul lahtisest veoautokastist selges eesti keeles motiiv: käed eemale Nõukogude Eestist!
Teiste seas üks tuntud töölisoraator, üks olümpiavõitja ja ka tusaselt puhkiv kunstnik. Mis on saanud töölisoraatorist, seda ma ei tea, olümpiavõitja on hiljem olnud koguni Riigikogu saadik, aga kunstnikust sai varsti juhtiv rahvarindelane, teisisõnu, süsteemilõhkuja ja riigikukutaja. Toonased sõna ja teo vahekorrad, oskus nende vahelt tõde ja õigust leida olid veel ajastu harilikud asjad.
Ja siis oligi õhtuhämarus käes. Kummaliselt vähe mäletan detaile sellest, palju rohkem kummalist tunnet, mille sõnastaksin nii: hämarusest tõusid hääled.
Estonia kontserdisaalist astusin läbi, sinna kogunes rahvast, palju rahvast, mingis koridorinurgas kätlesime Erik Udamiga (tundsin teda rohkem oma luuletajast semu Margi vennana kui vabadusvõitlejana).
Sakala tänavale läksime koos Klara Hallikuga. Mida me seal räägime? küsisin nõutult. Ei mina taha seal midagi rääkida, vastas tema. Mis on meie roll? Vahetasime pilke. Roll oli ähmane, koguni kahemõtteline. No ei, ütlesin talle, veel rohkem aga endale.
Sest puupüsti täis saalis käis juba kõnekoosolek. Hämarusest tõusis hääli… Räägiti asjust, mida teadsid kõik, aga kõigi nägudel oli seletatud ilme, nagu kuuleksid seda esimest korda elus. Nii oligi – esimest korda ja avalikult Eesti Vabariigi sünnist nende põlvkondade jaoks ju räägitigi – pealinna mitmes saalis korraga. Mis siin kontrolli alt sai väljuda – ja mismoodi saanuks seda väljumise korral kontrolli alla tagasi?
Niimoodi on lihtne küsida-kommenteerida. Toona tuli aga kõik üsna esmakordse katse korras läbi teha. Ma ei mäleta, mida otsustas Hallik, mina taandusin saalist. Mind tõmbas Tammsaare pargi poole.
Mäletan meeletut rahvamassi hämaruses. (Kohal oli 20 000 inimest, nagu hiljem teada sain!) Detaile eriti ei mäletagi. Küll mäletan liigagi hästi üldist atmosfääri. Massi ühist tahet. Rahutust oli väljas siiski rohkem kui saalides. Häältekuma, häälterüma. Mõni hõige… Tõsised pingestatud ilmed.
Täiesti aimatav oli korravalvurite pingestatud juuresolek, Selline nähtamatu piiramisrõnga tunne. Aga kollektiivset hirmu õhus ei vibreerinud. See oli imeline äkkavastus: oht on, aga hirmu pole. Hiljem muutus see mitmeks aastaks kogu rahva tavaseisundiks.
Kerget kaosetaju sähvatas tookord pargihämaruses siiski. Ma ei imesta, et Mati Talvik oma telebussis istudes korraks närvi läks – tema ees sattus vehkima ja segaselt hõiklema sihitult kuri turske mees, eilne spordikuulsus, rekordimees, kelle elu juba tollal viinaraisus oli. Ta otsis hämarusest uut tähetundi, aga ühekordseks rõkatuseks see jäigi – rohkem pole sellest mehest kuulda olnud…
Ei tea tänini, mis rollis ma sel ajalooõhtul pidanuksin tegelikult olema. Hea vist, et jäin oma kõige loomuomasemasse rolli – olin vaatleja.
Teet Kallas
teet.kallas@postimees.ee
***
Tuletõrjemaja väravad jäid siiski kinni
Laupäev 22.02.2003
1988. aasta 24. veebruari suurim tähendus on tuhandete inimeste hirmu lõplik kadumine omaalgatusliku rahvakogunemise ees ja Tallinna südalinnas Tammsaare pargis sündinud järeldus, et võimud ei julge sõjaväge kasutada.
Sõjavägi – miilitsamundrisse rõivastatud paar-kolmsada siseväelast kaitsekilpide ja kumminuiadega – valvas ju sealsamas, Viru väljaku tuletõrjemaja suurte uste varjus.
«Oli plaan, et kui käsk tuleb, siis jookseb kahekordne sõduriteahelik rahvamassi pooleks ja hakkab inimesi ära ajama,» mäletab üks tollastest miilitsaohvitseridest.
24. veebruaril proovisid võimud näidata Eesti NSV elanike tegelikku meelsust Tallinna Võidu (nüüd Vabaduse) väljakul käsukorras organiseeritud jõuetu miitinguga, mis kutsus USA imperialiste lõpetama sekkumise.
Sama päeva õhtul lainetas 20 000 vabal tahtel kohale tulnud inimest Tammsaare pargis. Viru katusel sahisesid KGB videokaamerad, mis jäädvustasid, kuidas Tammsaare kuju ümber seisnud rahvamalevlaste viirg lagunes ja nad kägardasid punased käesidemed palitutaskutesse.
Karl Vaino, Eesti kompartei esimene sekretär, seisis keskkomitee maja 10. korrusel oma vastuvõturuumis ja püüdis aimata, mis toimub. Tema, saja tuhande kommunisti juht, oli endale juba tunnistanud, et ei saa enam aru, mis Eestis toimub.
Pagari tänaval, KGB peakorteris arutles kohalik julgeolekujuht Karl Kortelainen oma lähemate kaastöölistega, kas peaks jõudu kasutama.
Paarsada meetrit eemal, siseministeeriumis, istusid siseminister Marko Tibar ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome ning kuulasid raadiosaatjatest Tammsaare pargist saabuvaid raporteid. Mehed olid kokku leppinud, et Viru väljaku tuletõrjedepoo väravad jäävad kinni.
Jäidki, ja see andis paljudele julgust julgemalt mõelda.
Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee
Uudised
VE: 24. veebruar 1988
Hämarusest tõusid hääled
Laupäev 22.02.2003
Nüüd ei mäleta sedagi, milline ilm oli sel 1988. aasta hämaral veebruariõhtul, millest püüan mäluvisandit skitseerida. Ilmselt oli mõni kraad külma.
Noil aastatel helisesid mu telefonid kirjanike liidus ja kodus Raua tänavas peaaegu lakkamatult.
Seega ei saa ma kuidagi kinnitada, et päev-kaks enne sündmust ennast helistas just nimelt vastne EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär, rahva seas populaarne Indrek Toome isiklikult.
Pigem mitte, helistaja-edastaja võis olla kas Jaak Kaarma või siis Tiit Koldits (mõlemad kultuuriga seotud ja meie hinnangul igati normaalsed funktsionäärid). Igatahes paluti mul 24. veebruari õhtul olla ühes mitmest koosolekusaalis Tallinna südalinnas. Mitte niisama vaataja-kuulajana, vaid vajadusel ka esinejana.
Mis puhul? No nii igaks juhuks, kui asi peaks kontrolli alt väljuma, kui jamaks või mölluks peaks pöörama, öeldi väikese kõhklusega. Samasugune ettepanek tehti päris mitmele inimesele. Tean nimetada nüüdseks juba kadunud ajaloolast Evald Laasit, head kolleegi mitmel eluperioodil Rein Veidemanni, TPI õppejõudu Klara Hallikut…
Meie Klaraga pidime «igaks juhuks» vaatama, mis toimub Sakala tänava parteharidusmaja vanas saalis, paigas, kus nüüd annab etendusi Vanalinnastuudio.
1988. aastal olime omadega siiski juba nii kaugel, et Eesti NSVs oli võimalik üldse esimest korda korraldada avalikke rahvakoosolekuid Eesti Vabariigi aastapäeva puhul. Ju nimetati seda kuidagi kaude, kuidagi muinsuskaitseliselt, avalikustamiseks või ajaloomälu korrastamiseks näiteks.
Aga muidugi teadsid kõik, nii tegijad kui tõrjujad, mis mängu tegelikult mängitakse, ja sellel foonil tundub imelik, kui keegi liiga tõsimeeli väidab, et veel 1988. aastal ei saanud ta uskuda, et Eesti saab kunagi taas iseseisvaks. Sest mis asju siis veel üldse aeti?
Miks just Veidemann, Laasi, Hallik, Kallas jt? Igaüks oma põhjustel. Veidemann oli oma mässulise Vikerkaarega juba vägagi kaugele läinud, Laasi oli oma küüditamislugude jms jõudnud marru ajada oma ortodokssed kolleegid, mina kirjanike liidu ühe juhina (meie liidu hoiak oli üldteada) ja ehk ka sellena, kel õnnestunud esimeste seas avalikult rääkida-kirjutada mõnel senisel tabuteemal jne. Aga ka seetõttu, et toonaste mängureeglite kohaselt peeti meid talutavamateks või sobivamateks figuurideks.
Kõik aimasid, kuhu lükatud laviin varem või hiljem paisudes vajub, probleem oli pigem seda saatvate kommentaaride stiilis. (Stiili muutumist ettevaatlikust mõistukõnest jõulise tõeraiumiseni on vanu ajalehti sirvides õige kummastav jälgida.)
Polnud me ju siiski peaaegu et põranda alt välja tulnud dissidendid, kes tundusid natuke räiged ja tahumatud meilegi, mis siis võimu juures viibijaist rääkida.
Enne oodatud-kardetud õhtut oli aga hall talvepäev. Kuku-klubis Vabaduse (tollal Võidu) väljakul sumises kultuurirahvas niigi tihedalt, neil aegadel oli see hubane keldrikõrts üks taasiseseisvumise staape. Mäletan mossis ja murelikku meeleolu naaberlaudkonnas. Hea kunstnik ja hea kaaslane valmistus oma elu üheks ebamugavamaks sundteoks, mida talle hiljem korduvalt ka meenutatud. Ähkis ja puhkis, rüüpas viimase kohvilonksu ja läks: peab ikka minema, mis teha…
Väljakul oli üksjagu rahvast. Kes oli tulnud uudishimust, kes millegi muu lootuses. Aga seal toimus õige jahmatav üritus, töörahva protestimiiting à la 1940! Vist päris viimast korda eelmisel sajandil kõlas sel jäigema võimutiiva korraldatud nomenklatuursel miitingul lahtisest veoautokastist selges eesti keeles motiiv: käed eemale Nõukogude Eestist!
Teiste seas üks tuntud töölisoraator, üks olümpiavõitja ja ka tusaselt puhkiv kunstnik. Mis on saanud töölisoraatorist, seda ma ei tea, olümpiavõitja on hiljem olnud koguni Riigikogu saadik, aga kunstnikust sai varsti juhtiv rahvarindelane, teisisõnu, süsteemilõhkuja ja riigikukutaja. Toonased sõna ja teo vahekorrad, oskus nende vahelt tõde ja õigust leida olid veel ajastu harilikud asjad.
Ja siis oligi õhtuhämarus käes. Kummaliselt vähe mäletan detaile sellest, palju rohkem kummalist tunnet, mille sõnastaksin nii: hämarusest tõusid hääled.
Estonia kontserdisaalist astusin läbi, sinna kogunes rahvast, palju rahvast, mingis koridorinurgas kätlesime Erik Udamiga (tundsin teda rohkem oma luuletajast semu Margi vennana kui vabadusvõitlejana).
Sakala tänavale läksime koos Klara Hallikuga. Mida me seal räägime? küsisin nõutult. Ei mina taha seal midagi rääkida, vastas tema. Mis on meie roll? Vahetasime pilke. Roll oli ähmane, koguni kahemõtteline. No ei, ütlesin talle, veel rohkem aga endale.
Sest puupüsti täis saalis käis juba kõnekoosolek. Hämarusest tõusis hääli… Räägiti asjust, mida teadsid kõik, aga kõigi nägudel oli seletatud ilme, nagu kuuleksid seda esimest korda elus. Nii oligi – esimest korda ja avalikult Eesti Vabariigi sünnist nende põlvkondade jaoks ju räägitigi – pealinna mitmes saalis korraga. Mis siin kontrolli alt sai väljuda – ja mismoodi saanuks seda väljumise korral kontrolli alla tagasi?
Niimoodi on lihtne küsida-kommenteerida. Toona tuli aga kõik üsna esmakordse katse korras läbi teha. Ma ei mäleta, mida otsustas Hallik, mina taandusin saalist. Mind tõmbas Tammsaare pargi poole.
Mäletan meeletut rahvamassi hämaruses. (Kohal oli 20 000 inimest, nagu hiljem teada sain!) Detaile eriti ei mäletagi. Küll mäletan liigagi hästi üldist atmosfääri. Massi ühist tahet. Rahutust oli väljas siiski rohkem kui saalides. Häältekuma, häälterüma. Mõni hõige… Tõsised pingestatud ilmed.
Täiesti aimatav oli korravalvurite pingestatud juuresolek, Selline nähtamatu piiramisrõnga tunne. Aga kollektiivset hirmu õhus ei vibreerinud. See oli imeline äkkavastus: oht on, aga hirmu pole. Hiljem muutus see mitmeks aastaks kogu rahva tavaseisundiks.
Kerget kaosetaju sähvatas tookord pargihämaruses siiski. Ma ei imesta, et Mati Talvik oma telebussis istudes korraks närvi läks – tema ees sattus vehkima ja segaselt hõiklema sihitult kuri turske mees, eilne spordikuulsus, rekordimees, kelle elu juba tollal viinaraisus oli. Ta otsis hämarusest uut tähetundi, aga ühekordseks rõkatuseks see jäigi – rohkem pole sellest mehest kuulda olnud…
Ei tea tänini, mis rollis ma sel ajalooõhtul pidanuksin tegelikult olema. Hea vist, et jäin oma kõige loomuomasemasse rolli – olin vaatleja.
Teet Kallas
teet.kallas@postimees.ee
***
Tuletõrjemaja väravad jäid siiski kinni
Laupäev 22.02.2003
1988. aasta 24. veebruari suurim tähendus on tuhandete inimeste hirmu lõplik kadumine omaalgatusliku rahvakogunemise ees ja Tallinna südalinnas Tammsaare pargis sündinud järeldus, et võimud ei julge sõjaväge kasutada.
Sõjavägi – miilitsamundrisse rõivastatud paar-kolmsada siseväelast kaitsekilpide ja kumminuiadega – valvas ju sealsamas, Viru väljaku tuletõrjemaja suurte uste varjus.
«Oli plaan, et kui käsk tuleb, siis jookseb kahekordne sõduriteahelik rahvamassi pooleks ja hakkab inimesi ära ajama,» mäletab üks tollastest miilitsaohvitseridest.
24. veebruaril proovisid võimud näidata Eesti NSV elanike tegelikku meelsust Tallinna Võidu (nüüd Vabaduse) väljakul käsukorras organiseeritud jõuetu miitinguga, mis kutsus USA imperialiste lõpetama sekkumise.
Sama päeva õhtul lainetas 20 000 vabal tahtel kohale tulnud inimest Tammsaare pargis. Viru katusel sahisesid KGB videokaamerad, mis jäädvustasid, kuidas Tammsaare kuju ümber seisnud rahvamalevlaste viirg lagunes ja nad kägardasid punased käesidemed palitutaskutesse.
Karl Vaino, Eesti kompartei esimene sekretär, seisis keskkomitee maja 10. korrusel oma vastuvõturuumis ja püüdis aimata, mis toimub. Tema, saja tuhande kommunisti juht, oli endale juba tunnistanud, et ei saa enam aru, mis Eestis toimub.
Pagari tänaval, KGB peakorteris arutles kohalik julgeolekujuht Karl Kortelainen oma lähemate kaastöölistega, kas peaks jõudu kasutama.
Paarsada meetrit eemal, siseministeeriumis, istusid siseminister Marko Tibar ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome ning kuulasid raadiosaatjatest Tammsaare pargist saabuvaid raporteid. Mehed olid kokku leppinud, et Viru väljaku tuletõrjedepoo väravad jäävad kinni.
Jäidki, ja see andis paljudele julgust julgemalt mõelda.
Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee