Tänane Ida-Viru maavanem Riho Breivel oli üks nendest, kes sai 25 aastat tagasi ühel hommikul kiire korralduse ilmuda kogunemispunkti. Pikka juttu kõrgkooli kaudu reservväes oleva Breveliga ei tehtud, minna tuli juba järgmisel päeval. Tšernobõli.

“Mul on küll jaapanlastesse usku, nemad oma rahvaga ei mängi,” arvab Breivel. “Isegi kui toona oleks Nõukogude Liidus olnud samal tasemel tuumajaam nagu Fukushimas, siis ikkagi see viis, kuidas katastroofi lahendatakse, oleks olnud Nõukogude Liidus hoopis teine.”

Esialgu ohukoldele liiga lähedal

Ohvitserina koos teiste kohalike Kohtla-Järve noormeestega kohale sõitnud Breivel sattus piirkonda siis, kui suur hulk 300 000 piirkonnas evakueeritud inimestest olid juba ära viidud. Ukrainas, Kiievi oblastis, ootasid ees tühjad külad, kus õõvastavale mahajäetusele andsid lisa veel sihitult ringi hulkuvad koduloomad: koerad, kassid ja lehmad.

Eestist läinud mehed sattusid esialgu ohupiirkonnale õige lähedale, esimene baaslaager asus  Prõpjatist, Kiievi oblastis asuvast Tšernobõli tuumajaama töötajate elamiseks ehitatud linnast, vaid 15 kilomeetrit eemal.

“Siis tulid eksperdid, minu mäletamist mööda olid need jaapanlased, kes ütlesid, et siin on liiga ohtlik, ning alles siis kolis baas 30 kilomeetrit eemale. Augusti lõpuks oli valmis turvaline 50 kilomeetri kaugusel asuv laager,” meenutab ise Ukrainas katastroofi tagajärgede likvideerimisega kuus kuud tegelenud Breivel.

Muu meeskond vahetus – paari kuu tagant saadeti juurde uusi inimesi, osad läksid koju tagasi – kõige rohkem omakandi inimesi oli Breiveli meeskonnas alguses, mil viibiti veel eriti ohtlikus kauguses. Kuid katastroofi piirkonda sattunud ei osanud ka ise hoida ennast nähtamatute ohtude eest.

Komsomolskaja Pravda: Marju ja maasikaid võib süüa, ohtu ei ole

“Ahvatlused olid igalpool. Värskelt valimunud mahlased puuviljad, maasikad peenardel. Ma keelasin neid poistel süüa. Oli neid, kes kuulda ei võtnud,” oli Breiveli sõnul raske noortele sõjaväelastele varjatud ohte selgeks teha.

Propaganda tegi samuti oma töö: ilmselt muu elanikkonna rahustamiseks avaldas Komsomolskaja Pravda ühe artikli, kus räägiti, et piirkonnas on võrdlemisi ohutu ning seal kasvavaid puuvilju võib süüa.

“Seda artiklit toodi mulle seal näiteks – leht ju kirjutab, et on ohutu. Miks me süüa ei või!? Aga tagantjärele vaadates – kõige õnnetumalt läks neil, kes enda eest ise ei hoolitsenud.”

“Eraldi kaitseriideid ei olnud. Ohvitserina oli suur töö vastutada selle ees, et kantaks respiraatorit – ning see oli suur töö. Oli neid mehi, kes seda teha ei tahtnud: ilm oli palav, respiraator ei püsinud hästi ees…”

Breiveli sõnul surid mõned Kohta-Järvelt pärit noormehed ära järgmise kolme-nelja aastaga. “Ma olen seda ikka mõelnud, et just nemad olid need, kellega oli kohapeal kõige rohkem muret ja kes ei pidanud reeglitest kinni.” Riho Breivel ise võib olla õnnelik – ju tasusid ettevaatlusabinõud kohapeal siiski ära, sest suuremaid tervisehädasid pole temal olnud.

Majade kastmine seebiveega

Kui suurim töö Tšernobõli avarii tagajärgede likvideerimisel oli kiiritava energiaplokki ümber betoonsarkofaagi ehitamine, siis Breiveli tsiviilkaitsepolk tegutses maapiirkonnas. 

“Meie polk linnas ei käinud. Testisime maju, mõõtsime kiirgust. Aga seadmed olid äärmiselt kehvad, vaid meetrise vahemaaga võisid mõõteriistad anda hoopis erinevaid tulemusi.”

Toona arvati ka, et kui hooned üle pesta, siis sellega on võimalik saastumist vähendada ning nii tuli  meestel majade seinu tundmatu koostisega pesupulbrilahusega ülepritsida.

Vaata fotogaleriid eestlaste tegemistest 25 aasta taguses Tšernobõlis!

Vanad fotod