Valimisliite oli väga vaja!Jüri Leesment
107 omavalitsuses said kõige rohkem hääli just valimisliidud
Võitjaloorbereid jagasid koos edukamate erakondade ja kõvemate häälekogujatega nendel valimistel ikkagi ka valimisliidud. Ehkki mitte absoluutarvudes, ent siiski demokraatliku mõtteviisi ja valikuvabaduse jätkumise tõestusena.
Osa loorbereid kuulub ka kõigile neile, kes valimisliitude säilitamise nimel kevadel pika võitluse maha pidasid.
Tulemused kõnelevad
Tulemus räägib enda eest: 107 kohalikus omavalitsuses 240st kogusid kõige enam hääli valimisliidud. Osaleti enamikus valdades kokku 242 nimekirjaga, kusjuures 15 paigas esinesid ainult valimisliidud.
Samas on erakondadel võrreldes eelmiste valimistega ette näidata selge tulemuste tõus, mis kinnitab nende rolli kasvu ning jätkuvat parteistumist kui paratamatust. See on loomulik protsess, mis peabki jätkuma. Aga iga asi omal ajal.
Tegelikult võitsid valimisliitude abil tublisti ka erakonnad ise – nüüd saadi suuremad arvud hoopis ausamas heitluses, kui algul plaanitud konkurendi rajalt maha lükkamisega.
Enne kiirpilku Eesti kaardile mõned kaadrid lahingust, mis valimisliitude eest kevadel peeti. Keskerakonna ja Reformierakonna soov lubada kohalikele valimistele ainult erakonnad tähendas sisuliselt sundparteistumist.
Pärsti valimisjaoskonna komisjoni liige Jaan Mägi lööb pitseri pühapäeval esimesena valima tulnud Kaie Lõhmuse hääletussedelile. Pärstis võitis valimisliit Oma Vald rohkem kui pooled hääled. Oma Valla nimekirjas kogus vallavanem Erich Palm 309 häält.
|
Lahing valimisliitude eest
Loomulikult tekitas see tugeva protestilaine, mille üheks põnevamaks hetkeks sai kohalike valimiste erakonna loomise algatus. Asja sellest küll ei saanud, aga lõpuks polnudki vajadust.
Võimuliidu kõrvad jäid ometi kurdiks ning Riigikogu vormistas kevadel jõuga ikkagi asja ära. Ka president Arnold Rüütel kuulutas vaatamata kriitikale seaduse välja.
Otsustavaks sai õiguskantsler Allar Jõksi sekkumine, kes vaidlustas seaduse, pidades seda põhiseadusega vastuolus olevaks ning poliitiliseks omakasuks. Peaminister Siim Kallas ennustas toona pikka kohtuvaidlust, kuigi selleks polnud enam lihtsalt aega.
Juulis kuulutaski Riigikohus nn sunderakonnastumise põhiseadusega vastuolevaks ning Riigikogu enamusel tuli olukorraga leppides otsus muuta. Kuna erakonnad olid vahepeal hulga uusi liikmeid värvanud, olid nad midagi juba saavutanud. Kokkuvõttes oli tegu selge demokraatia võiduga.
Kui värvida Eesti kaardil üht värvi need vallad, kus võitsid valimisliidud, teist värvi need, kus panustati parteidele, saame hästi kireva lapiteki, millelt mingit süsteemi otsida ei tasu.
Kõik sõltus sellest, kuidas kohalikud tegijad olid kokku leppinud ja kui paljud neist käe või südame mõnele parteile kinkinud. Eks viimast tehti nii vaimustuse kui vastumeelsusega, lihtsalt tulu lootes.
Harjus jäi erakondade ja valimisliitude seis viiki. Hiiumaal võitsid kõigis neljas vallas valimisliidud, aga kohalikud linnamehed Kärdlas läksid vastukaaluks välja ainult erakondlike nimekirjadega. Saarlased olid valdades põhiosas naabritega sama meelt.
Kui Ida-Virumaal maitsesid suuremat edu valimisliidud, siis Lääne-Virus olid omakorda parteid pisut paremas vormis.
Eesti südame poole siirdudes näeme, et sealtki pole pealinna pikk maa. Nii Järva-, Rapla- kui Jõgevamaal on veidi rohkemates valdades saanud võidu erakonnad. Ka Tartumaal olid parteid valimisliitudest edukamad.
Lõunasse liikudes on vahemaad küll pikemad, ent päris ühte väravasse mäng ei käi. Näiteks Võrumaal jääb seis 8:7 parteide kasuks, ka Põlvamaal on napilt ees erakonnad. Aga Valgamaal kuulutavad valimisliitude ülekaalu juba numbrid 9:2. Ka Viljandi- ja Pärnumaal on valimisliidud parajas eduseisus.
Nagu pilt näitas, ei tasu maakaardi järgi järeldusi teha. Mängivad hoopis muud tegurid, eelkõige valla suurus ja majanduslik seis. Kus rahvast või raha rohkem, sinna on ka parteidel olnud rohkem põhjust oma algrakukesi rajada.
Samas pakub säärase materjali läbitöötamine piisavalt analüüsiainet: miks kaks kõrvutist ja sarnase elulaadiga valda oma otsustusi nii erinevalt teevad?
Selged erakondlikud nimekirjad
Igal juhul on ka valdu, kus selged erakondlikud nimekirjad on ainsad. Näiteks Imavere vallas, kus Maalehe seltskonda soojalt vastu võeti, konkureeris neli nimekirja: Res Publica, Isamaliit, Reformierakond ja Rahvaliit. Vastav järjestus jäi ka tulemustetabelisse.
Aga Mäetaguse vallas võistlesid omavahel valimisliidud Kodupaik ja Külade Hääl ning üksikkandidaat, Vara vallas jälle Kodu ja Kodukoht. Mõniste vald oli ainus, kus võidu pälvis üksikkandidaat, Tõnu Lindberg, kes teenis ligi pooled häältest.
Valimisliitudesse eelistas koonduda arvestatav osa tuntud vallavanemaid ja linna-peasid, kel valimistulemusteski kajastunud suur valijaskond. Osa neist juhtidest, kellest mõnda lausa kohalikuks vürstiks peetakse, pidas valimisliidust lugu ehk selleks, et mitte alluda läbi partei pealinnast tulevatele juhtnööridele. Liiati oli maal tunduvalt rohkem tegu isikuvalimistega kui linnades.
Valimisliitude väljavaated
Kas ka järgmistel valimistel on erakondade kõrval valimisliidud, ei tohiks sõltuda mitte ainult poliitikutest või poliitilistest põhjustest. Kui vaja, nagu seekord veel ilmselgelt oli, siis peavad nad alles jääma.
Siin saab kõige otsustavamaks, kas suudetakse läbi viia seni aastaid veninud haldusreform, ja kui jah, siis kuidas. Praegustes väikevaldades pole parteinimekirjad eriti võimalikud, pigem mõjuvad nad seal naeruväärselt.
Sundparteistumise puhul jääksid kaotajaks ka erakonnad ise – saaksid küll liikmeid juurde, ent selliseid, kes on parteis vaid formaalsetel põhjustel. Selleks et midagi saada või keegi olla.
Samas on valimisliitude puudusi kerge üles lugeda ning sedagi on üsna põhjalikult tehtud.
Ometi omandasid valimisliidud nende valimiste eelloos lisaks praktilisele vajadusele ka omalaadse rahvaliikumise vormi, näidates, et ei lase eestlased end nii lihtsalt lambukestena järel vedada.
Üsna kindlalt võib väita, et suhteliselt hea valimistest osavõtu protsendi aitas tagada just valimisliitude kaasalöömine. On selliseid inimesi, kellel sõna “partei” paneb ikka veel pea valutama.
Tegelikult ei suuda ette kujutadagi, kui keelustamise pooldajad oleksid oma jonni jätkanud ning Riigikohus oleks näiteks pärast valimisi vastava seaduse kehtetuks tunnistanud. Kas siis oleks tulnud tühistada ka valimised?
Kui inimesed järjest enam tunnevad endas sisemist soovi mõne erakonnaga liituda, on see ikkagi hea märk, mis näitab kasvavat poliitilist küpsust, liikumist sinna, kus asub enamik arenenud riike. Ent mitte uisapäisa, vaid sobivas tempos, sest poliitikaski võtab traditsioonide tekkimine oma aja.
Seekord oli siis selline harv ja õnnelik kord, kus hundid said söönuks ja lambad jäid terveks. Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt selle loo puhul võib öelda, et sellist demokraatiat tasus tahta küll.
Vallad ja linnad, kus valimisliidud olid selges ülekaalus
Ahja, Alajõe, Albu, Antsla, Aseri, Audru, Avinurme, Emmaste, Halinga, Hanila, Häädemeeste, Illuka, Juuru, Jõhvi, Kaarma, Kadrina, Kaisma, Kareda, Karula, Kasepää, Kernu, Kihelkonna, Kihnu, Kiili, Koeru, Kolga-Jaani, Kõlleste, Kõo, Kõpu, Kõrgessaare, Kõue, Käina, Laimjala, Leisi, Luunja, Lüganuse, Lümanda, Maidla, Mustvee, Mõisaküla, Mäetaguse, Narva-Jõesuu, Nõva, Olustvere, Otepää, Paikuse, Paldiski, Palupera, Piirissaare, Puhja, Puka, Põdrala, Pärsti, Pöide, Pühalepa, Ruhnu, Rõngu, Saarde, Sangaste, Saue, Sindi, Sonda, Suure-Jaani, Sõmeru, Tahkuranna, Tamsalu, Tõlliste, Tõstamaa, Valga, Valjala, Vara, Vastseliina, Veriora, Vihula, Võhma, Võru, Vändra, Õru.
— — — — — — — — — — — — — — –Maaleht, 24. oktoober 2002
Uudised
Valimisliite oli väga vaja!
Valimisliite oli väga vaja!Jüri Leesment
107 omavalitsuses said kõige rohkem hääli just valimisliidud
Võitjaloorbereid jagasid koos edukamate erakondade ja kõvemate häälekogujatega nendel valimistel ikkagi ka valimisliidud. Ehkki mitte absoluutarvudes, ent siiski demokraatliku mõtteviisi ja valikuvabaduse jätkumise tõestusena.
Osa loorbereid kuulub ka kõigile neile, kes valimisliitude säilitamise nimel kevadel pika võitluse maha pidasid.
Tulemused kõnelevad
Tulemus räägib enda eest: 107 kohalikus omavalitsuses 240st kogusid kõige enam hääli valimisliidud. Osaleti enamikus valdades kokku 242 nimekirjaga, kusjuures 15 paigas esinesid ainult valimisliidud.
Samas on erakondadel võrreldes eelmiste valimistega ette näidata selge tulemuste tõus, mis kinnitab nende rolli kasvu ning jätkuvat parteistumist kui paratamatust. See on loomulik protsess, mis peabki jätkuma. Aga iga asi omal ajal.
Tegelikult võitsid valimisliitude abil tublisti ka erakonnad ise – nüüd saadi suuremad arvud hoopis ausamas heitluses, kui algul plaanitud konkurendi rajalt maha lükkamisega.
Enne kiirpilku Eesti kaardile mõned kaadrid lahingust, mis valimisliitude eest kevadel peeti. Keskerakonna ja Reformierakonna soov lubada kohalikele valimistele ainult erakonnad tähendas sisuliselt sundparteistumist.
Lahing valimisliitude eest
Loomulikult tekitas see tugeva protestilaine, mille üheks põnevamaks hetkeks sai kohalike valimiste erakonna loomise algatus. Asja sellest küll ei saanud, aga lõpuks polnudki vajadust.
Võimuliidu kõrvad jäid ometi kurdiks ning Riigikogu vormistas kevadel jõuga ikkagi asja ära. Ka president Arnold Rüütel kuulutas vaatamata kriitikale seaduse välja.
Otsustavaks sai õiguskantsler Allar Jõksi sekkumine, kes vaidlustas seaduse, pidades seda põhiseadusega vastuolus olevaks ning poliitiliseks omakasuks. Peaminister Siim Kallas ennustas toona pikka kohtuvaidlust, kuigi selleks polnud enam lihtsalt aega.
Juulis kuulutaski Riigikohus nn sunderakonnastumise põhiseadusega vastuolevaks ning Riigikogu enamusel tuli olukorraga leppides otsus muuta. Kuna erakonnad olid vahepeal hulga uusi liikmeid värvanud, olid nad midagi juba saavutanud. Kokkuvõttes oli tegu selge demokraatia võiduga.
Kui värvida Eesti kaardil üht värvi need vallad, kus võitsid valimisliidud, teist värvi need, kus panustati parteidele, saame hästi kireva lapiteki, millelt mingit süsteemi otsida ei tasu.
Kõik sõltus sellest, kuidas kohalikud tegijad olid kokku leppinud ja kui paljud neist käe või südame mõnele parteile kinkinud. Eks viimast tehti nii vaimustuse kui vastumeelsusega, lihtsalt tulu lootes.
Harjus jäi erakondade ja valimisliitude seis viiki. Hiiumaal võitsid kõigis neljas vallas valimisliidud, aga kohalikud linnamehed Kärdlas läksid vastukaaluks välja ainult erakondlike nimekirjadega. Saarlased olid valdades põhiosas naabritega sama meelt.
Kui Ida-Virumaal maitsesid suuremat edu valimisliidud, siis Lääne-Virus olid omakorda parteid pisut paremas vormis.
Eesti südame poole siirdudes näeme, et sealtki pole pealinna pikk maa. Nii Järva-, Rapla- kui Jõgevamaal on veidi rohkemates valdades saanud võidu erakonnad. Ka Tartumaal olid parteid valimisliitudest edukamad.
Lõunasse liikudes on vahemaad küll pikemad, ent päris ühte väravasse mäng ei käi. Näiteks Võrumaal jääb seis 8:7 parteide kasuks, ka Põlvamaal on napilt ees erakonnad. Aga Valgamaal kuulutavad valimisliitude ülekaalu juba numbrid 9:2. Ka Viljandi- ja Pärnumaal on valimisliidud parajas eduseisus.
Nagu pilt näitas, ei tasu maakaardi järgi järeldusi teha. Mängivad hoopis muud tegurid, eelkõige valla suurus ja majanduslik seis. Kus rahvast või raha rohkem, sinna on ka parteidel olnud rohkem põhjust oma algrakukesi rajada.
Samas pakub säärase materjali läbitöötamine piisavalt analüüsiainet: miks kaks kõrvutist ja sarnase elulaadiga valda oma otsustusi nii erinevalt teevad?
Selged erakondlikud nimekirjad
Igal juhul on ka valdu, kus selged erakondlikud nimekirjad on ainsad. Näiteks Imavere vallas, kus Maalehe seltskonda soojalt vastu võeti, konkureeris neli nimekirja: Res Publica, Isamaliit, Reformierakond ja Rahvaliit. Vastav järjestus jäi ka tulemustetabelisse.
Aga Mäetaguse vallas võistlesid omavahel valimisliidud Kodupaik ja Külade Hääl ning üksikkandidaat, Vara vallas jälle Kodu ja Kodukoht. Mõniste vald oli ainus, kus võidu pälvis üksikkandidaat, Tõnu Lindberg, kes teenis ligi pooled häältest.
Valimisliitudesse eelistas koonduda arvestatav osa tuntud vallavanemaid ja linna-peasid, kel valimistulemusteski kajastunud suur valijaskond. Osa neist juhtidest, kellest mõnda lausa kohalikuks vürstiks peetakse, pidas valimisliidust lugu ehk selleks, et mitte alluda läbi partei pealinnast tulevatele juhtnööridele. Liiati oli maal tunduvalt rohkem tegu isikuvalimistega kui linnades.
Valimisliitude väljavaated
Kas ka järgmistel valimistel on erakondade kõrval valimisliidud, ei tohiks sõltuda mitte ainult poliitikutest või poliitilistest põhjustest. Kui vaja, nagu seekord veel ilmselgelt oli, siis peavad nad alles jääma.
Siin saab kõige otsustavamaks, kas suudetakse läbi viia seni aastaid veninud haldusreform, ja kui jah, siis kuidas. Praegustes väikevaldades pole parteinimekirjad eriti võimalikud, pigem mõjuvad nad seal naeruväärselt.
Sundparteistumise puhul jääksid kaotajaks ka erakonnad ise – saaksid küll liikmeid juurde, ent selliseid, kes on parteis vaid formaalsetel põhjustel. Selleks et midagi saada või keegi olla.
Samas on valimisliitude puudusi kerge üles lugeda ning sedagi on üsna põhjalikult tehtud.
Ometi omandasid valimisliidud nende valimiste eelloos lisaks praktilisele vajadusele ka omalaadse rahvaliikumise vormi, näidates, et ei lase eestlased end nii lihtsalt lambukestena järel vedada.
Üsna kindlalt võib väita, et suhteliselt hea valimistest osavõtu protsendi aitas tagada just valimisliitude kaasalöömine. On selliseid inimesi, kellel sõna “partei” paneb ikka veel pea valutama.
Tegelikult ei suuda ette kujutadagi, kui keelustamise pooldajad oleksid oma jonni jätkanud ning Riigikohus oleks näiteks pärast valimisi vastava seaduse kehtetuks tunnistanud. Kas siis oleks tulnud tühistada ka valimised?
Kui inimesed järjest enam tunnevad endas sisemist soovi mõne erakonnaga liituda, on see ikkagi hea märk, mis näitab kasvavat poliitilist küpsust, liikumist sinna, kus asub enamik arenenud riike. Ent mitte uisapäisa, vaid sobivas tempos, sest poliitikaski võtab traditsioonide tekkimine oma aja.
Seekord oli siis selline harv ja õnnelik kord, kus hundid said söönuks ja lambad jäid terveks. Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt selle loo puhul võib öelda, et sellist demokraatiat tasus tahta küll.
Vallad ja linnad, kus valimisliidud olid selges ülekaalus
Ahja, Alajõe, Albu, Antsla, Aseri, Audru, Avinurme, Emmaste, Halinga, Hanila, Häädemeeste, Illuka, Juuru, Jõhvi, Kaarma, Kadrina, Kaisma, Kareda, Karula, Kasepää, Kernu, Kihelkonna, Kihnu, Kiili, Koeru, Kolga-Jaani, Kõlleste, Kõo, Kõpu, Kõrgessaare, Kõue, Käina, Laimjala, Leisi, Luunja, Lüganuse, Lümanda, Maidla, Mustvee, Mõisaküla, Mäetaguse, Narva-Jõesuu, Nõva, Olustvere, Otepää, Paikuse, Paldiski, Palupera, Piirissaare, Puhja, Puka, Põdrala, Pärsti, Pöide, Pühalepa, Ruhnu, Rõngu, Saarde, Sangaste, Saue, Sindi, Sonda, Suure-Jaani, Sõmeru, Tahkuranna, Tamsalu, Tõlliste, Tõstamaa, Valga, Valjala, Vara, Vastseliina, Veriora, Vihula, Võhma, Võru, Vändra, Õru.
— — — — — — — — — — — — — — –Maaleht, 24. oktoober 2002