Foto: EPL Arhiiv

Kõigest, mis maailmas juhtub, eriti selles maailmanurgas, mille nimi on Eesti. Kellega ma neid nüüd räägin!?

Ja mitte ainult mina. Sa tead ise kõige paremini, kes kõik meie ühiskonnategelastest on Sinu nõu vajanud! Meie võime seda kõrvalt vaid aimata.

Ja kes suudaks üles lugeda neid välismaiseidki ajakirjanikke, kes just Sinu käest tulid küsima tõtt Eesti ja tema inimeste kohta!

Mehetöö oled teinud, nagu eesti keeles öeldakse. Aga tegelikult mitme mehe töö. Seda annab teistel pärast alles ritta panna ja üle lugeda.

Sina oled selle tõestus, et vaim on ülim, et vaim teeb, vaim juhib, vaim otsustab ja just vaim saab hakkama. Kui me kõik vaid oskaksime alati käia selle teadmise järgi, et vaim kamandab keha, mitte vastupidi!  

Kurb on, nii paganama kurb.

Ehkki me kõik ju teame, et teist teed pole välja mõeldud ega ette nähtud. Aga ikkagi.

Sina, superintelligent, tõeline vana kooli härrasmees, näitasid tuhast tõusnud Eestis kõigile ette, kuidas poliitikast kõnelemine ei ole ega pea olema arvestamine päevapoliitikaga ega reaalpoliitikaga ega ideaalpoliitikaga ega lokaalpoliitikaga ega maailmapoliitikaga eraldi ja omaette. Sina kirjutasid ja kõnelesid alati poliitikast kui riigimees ja Sinu maailmapilt oli terviklik. Sinu poliitilised riigimehelood olid niisama kõrgel professionaalsel ja vaimsel tasemel nagu ka kõik Sinu tõlkijatööd. Sinu latt oli väga kõrgel ja Sa ületasid selle alati.

Kui sõbrad lahkuvad, siis jään alati mõtlema, kas nad on tegelikult lahkunud või ei. Jään mõtlema, et kui vastan endale jah, siis mida see tähendab. Ja kui vastan endale ei, siis mida see tähendab. Ma ei tea, kuhu me oleksime oma jutuga jõudnud, kui oleksime seda teemat mõnikord põhjalikult analüüsinud. Aga mina vastan täna juba iseendale, peegli ees, et sõbrad tegelikult ei lahku. Sõbrad jäävad südamesse.

Kurb on, nii paganama kurb, seda küll. Sellest ei saa üle ega ümber.

Aiman, et väga paljud mõtlevad ja ütlevad praegu niisamuti.

Raamatute keskel Sa elasid. Neid Sa lugesid, neid Sa tõlkisid ja neid Sa ka ise kirjutasid. Raamaturiiulitega on alati olnud kaetud seinad seal, kus Sina oled elanud. Siitpeale ei saa Sulle neid enam kinkida. Luba, et ma vähemalt siia lisan ühe iseenda luuletuse raamatust, mis pole veel ilmunud.

Vana maailma kurbus

Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea.
Kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea
ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
Kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.

Enn Soosaar 13.02.1937–10.02.2010
tõlkija, kirjanik ja kolumnist

•• Enn Soosaar õppis Hageri seitsmeklassilises koolis, Tallinna 2. keskkoolis ja Tallinna kaugõppekeskkoolis. 1950. aastate keskel jäi ta mootorratta-õnnetuse järel ratastooli.

1964 lõpetas kaugõppes Tartu ülikooli inglise filoloogina, alustas Ameerika kirjanduse tõlkimist.

•• Enn Soosaar on tõlkinud eesti keelde

Ernest Hemingway teosed „Pidu sinus eneses”, „Kellele lüüakse hingekella”, „Hüvasti, relvad”, „Vanamees ja meri”.
William Faulkneri „Hälin ja raev”, valimikud „Yoknapatawpha vanaaeg” ja „Yoknapatawpha uusaeg”(koos Jaak Rähesooga).
F. Scott Fitzgeraldilt on ta eestindanud „Suure Gatsby” ja „Sume on öö”,
E. B. White’ilt „Charlotte koob võrku”,
Frederick Forsythilt „Šaakali päeva”, „Odessa toimiku” ja „Ikooni”,
Saul Bellow’lt „Püüa päeva”, „Herzogi” ja „Mr. Sammleri planeedi” ning
John le Carrélt „Spiooni, kes pääses külma käest”
ja mitmeid teisi teoseid.

•• Avaldas alates 1989. aastast eri väljaannetes Eesti sise- ja välispoliitika kommentaare. Osa neist on ilmunud kogumikes „Mõrane maailm” (2000) ja „Eesti asja arutusi” (2000).
Eesti Päevalehes esines Soosaar viimati 16. detsembril 2009 mööduvat kümnendit kokku võtvas intervjuus.  

••  Enn Soosaar sai 1990. aastal kirjanduse aastapreemia ja 1997. aastal riikliku kultuuripreemia. President Lennart Meri andis talle 1997. aastal Riigivapi IV klassi teenetemärgi ja president Arnold Rüütel 2004. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi. Enn Soosaar oli ka Tallinna teenete-märgi kavaler.

•• Enn Soosaar suri kolm päeva enne oma 73. sünnipäeva Keila haiglas pikaajalise raske haiguse tagajärjel.