EERIK-NIILES KROSS: Rahvuslik kokkulepe
Kolumnist Eerik-Niiles Kross kirjutab, et rahvusliku kokkuleppe sisu on sügavam kui eri asjad, mis selle alla praegu liigitatakse.
Valimiste lähenedes kasutatakse poliitiliste eesmärkide sõnastamisel ja lubaduste jagamisel kõikvõimalikku ideoloogilist laskemoona: vanast heast KGB stiilis kompromaadist kuni Prantsuse valgustusajastu stiilis filosoofiliste targutusteni. Üks kena mõiste ja iseenesest vajalik diskussioon vajab siinjuures valimissegadusest ärapäästmist. See on diskussioon rahvuslikust kokkuleppest.
Rahvusliku kokkuleppe all räägitakse eri asjadest. Rahvusliku kokkuleppe vajadusest on tänaseks rääkinud vabariigi president, kõik olulised poliitilised jõud ja majanduseliidi eestkõnelejad. Kõik nad on kinnitanud, et kokkulepet on vaja ja et selle saavutamine on raske, kuid võimalik. See on ka erinevate leppe-ettepanekute ainus ühisosa. Eri mõttekäike lugedes saab kiiresti selgeks, et rahvusliku kokkuleppe nime all räägitakse hoopis asjust, mis kas ei ole rahvuslikud või ei ole säärase kokkuleppega saavutatavad.
Rahvuslikust kokkuleppest rääkides tehakse nägu, et räägitakse millestki Eesti ühiskonna arengule põhilisest ja poliitikaväliselt vajalikust. Millestki, milles kõik erakonnad, majandusrühmitused ja kultuurieliit, justkui kogu ühiskond, peaks kokku leppima. Räägitakse justkui uuest ühiskondlikust kokkuleppest Rousseau´ mõistes.
Sest igaüks, kes pisut on filosoofiat nuusutanud, tajub mõiste “rahvuslik kokkulepe” all just midagi ürgolulist. Ühiskondlik kokkulepe oli ju Rousseau´l ja tegelikult ka juba Lucretiusel kaks tuhat aastat enne Rousseau’d ühiskonna ja riigi eksisteerimise alus. Ühiskondliku leppe eeldus oli, et kokkuleppijad on võrdsed ja isiklikult vabad ning loovad riigi, loovutades vabadusi nii, et kõigi õigused ja huvid oleksid kaitstud. Ühiskondliku leppega riik alles tekkis.
Meie tänases arutelus tuleb meenutada ka Hobbesi, kelle “Leviathanis” leidub ühiskondliku kokkuleppe teooria üks põhiseisukohti: nimelt olevat enne ühiskondliku leppe sõlmimist eksisteerinud pidev sõjaolukord, mida ratsionaalsed ja motiveeritud inimesed tahtsid lõpetada. Rahu saavutamiseks loodi fundamentaalsed moraaliseadused.
Ka tänapäeval leidub küllalt uurijaid, kes pisut moodsamas käsitluses ühiskondliku lepingu teooriat toetavad. Meenutame siin kas või läinud aasta novembris surnud Harvardi filosoofiaprofessorit John Rawlsi, kes luges ühiskondlikuks kokkuleppeks põhilise õigluse printsiipi.
Niisiis, kui keegi ütleb, me vajame rahvuslikku kokkulepet, viib see mõtted vajadusele meie põhilisi eksistentsiarusaamu revideerida. Ja vähemalt mul on tekkinud küsimus, kas meie rahvuse olemasolu printsiibid vajavad uuesti sõnastamist, et rahvuslikust kokkuleppest nõnda palju räägitakse.
Eestlaste rahvuslik kokkulepe on ju Eesti Vabariik, mille põhieesmärk on eestlaste vabaduse hoidmine ja elu edendamine. Teatava mööndusega võib rahvuslikuks kokkuleppeks lugeda ka põhiseadust, millega sõnastatakse need vabadused ja õigused, mis on kõigil võrdselt ja mida kõik peavad austama. Niisiis on põhilised ühiskondliku lepingu elemendid siin olemas: vabadus, õiguste ja vabaduste tasakaal, rahu versus sõda.
Kui nüüd lugeda, milliseid nn rahvuslikke kokkuleppeid üritavad mõned era- ja muud konnad välja pakkuda, siis tekib tõsine probleem neid mitte koomiliseks lugeda. Rahvaliit räägib, et rahvuslikku kokkulepet on vaja maaelu arendamiseks, Keskerakond räägib, et astmelise tulumaksu kehtestamine olekski rahvuslik kokkulepe, Reformierakond ütleb, et rahvuslik kokkulepe on “lapsesõbralik Eesti”.
Majandusmehed räägivad, et rahvuslik kokkulepe on hea plaan Eesti majanduse edendamiseks. Üks tüüpnäide rahvusliku kokkuleppe alaselt arutelult on järgmine: kokku leppida tuleks muu hulgas selleski, kui suur peaks aastal 2010 olema Eesti sisemajanduse kogutoodang; millised on teed selle saavutamiseks; milline saab olema Eesti ekspordi maht, kui suureks kujuneb tööhõive jne.
Kui see ei ole rahvusliku kokkuleppe idee lagastamine, siis mis see on? Ka tulumaksusüsteemi ühes või teises suunas reformimine ei ole rahvusliku kokkuleppe teema. See võib olla erakondliku kemplemise teema, see on tõepoolest ka oluline majanduspoliitiline küsimus. Ent see ei ole ju absoluutselt eesti rahvuse olemasolu küsimus.
Võib–olla kõige õigustatumalt on rahvusliku kokkuleppe mõistet kasutanud president Rüütel, kelle idee järgi seisneb kokkulepe selles, et kogu rahvas pingutab iibe suurendamiseks. Tõepoolest, ilma eestlasteta ei ole mõtet ka eestlaste rahvuslikul kokkuleppel. Ent rahvuslik kokkulepe on siiski laiem ja sügavam kui meie bioloogilise olemasolu kindlustamine, kuigi see võib olla leppe üks eesmärkidest.
Rahvuslik kokkulepe on küsimus Eesti Vabariigist. Küsimus sellest, et me oleme, mitte sellest, milline on meie üks või teine poliitika.
Me oleme kokku leppinud Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja Balti ketis riikluse leppe vere ja vaevaga kinnitanud. Me oleme osa sellest leppest rahvahääletusel põhiseadusena sõnastanud. Meie rahvuslikku kokkuleppesse kuulub, et elame vabade kodanikena oma maal, et me oleme vabad valima endale juhte ja vabad neid maha valima ja kritiseerima. Rahvuslikku kokkuleppesse ei saa kuuluda see, kuidas valitud juhid oma poliitikat ellu viivad. Nende programmid ja valitud kursid on hoopis teise tasandi teema.
Küll aga on rahvuslikus kokkuleppes küsimus sellest, mis riik Eesti on. Põhiseaduses on kirjas, et me oleme sama riik, mis loodi Vabadussõjaga. Et me oleme vabad. Tegelikult tähendab see, et rahvusliku kokkuleppe küsimus on, kuidas me oma vabaduse aegu ja ikke aegu hindame. Kui me neid eristada ei suuda, on rahvuslik kokkulepe hägustumas. Sellepärast on ohtlik rääkida praegu 1980-ndatest ja võõrvõimu nimel tehtud otsustest justkui seaduslikest. Kui kunagised vangistajad nõuavad praegu vabandamist selmet ise vabandada, tegutsevad nad väljaspool rahvuslikku kokkulepet. Küsimuse rahvuslikust kokkuleppest tõstavadki päevakorda niisugused vennikesed, mitte vajadus muuta maksupoliitikat.
Kui rahvuslik kokkulepe on taas päevakorral, siis on päevakorral küsimus Eesti Vabariigi olemusest. Võib-olla vajame tõepoolest kunagi uut rahvuslikku kokkulepet. Kuid kõigepealt kindlustame siiski olemasoleva. Sest nagu ütleb pühakiri ühe teise, aga ometi sarnase lepingu kohta: see on leping minu veres.
|
Uudised
Ühiskondliku kokkuleppe memorandumist nii ja teisiti
***
(18:10 20.02.2003)
Neljapäeva pärastlõunal kirjutasid president Arnold Rüütel, poliitiliste erakondade, kodanikuühenduste ja organisatsioonide esindad Kadrioru presidendilossis alla ühiskondliku kokkuleppe memorandumile.
Memorandumiga võtsid allakirjutanud ühendused endale kohustuse osaleda esindajate kaudu sotsiaalses dialoogis eesmärgiga sõlmida ühiskondlik kokkulepe Eesti jätkusuutliku arengu seisukohalt esmastes valdkondades.
Memorandumi tekst:
Meie, osapoolte volitatud esindajad, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimust, tunnetades vajadust tagada eesti rahvuse ja kultuuri elujõud ja kestvus, tahtes kindlustada ja arendada Eesti riiki kõigi selle elanike hüveks, pidades oluliseks suunistada Eesti areng senisest enam pikaajalistele eesmärkidele, otsustame ette valmistada ja sõlmida ühiskondliku kokkuleppe Eesti jätkusuutliku arengu seisukohalt esmastes valdkondades:
· Eesti sotsiaalne keskkond;
· kultuur, haridus, teadus ja arendustegevus;
· majanduskeskkond;
· õigusriigi põhimõtteid järgiva riigi ja kodanikuühiskonna sidusus.
Ühiskondliku kokkuleppe sisuks on ülesannete ja lahenduste kooskõlastatud kindlaksmääramine, selleks et
– käivitada pikaajalise suunitlusega rahvastiku- ja tervishoiupoliitika;
– kindlustada kultuuri, hariduse, teaduse ja arendustegevuse rahastamise kasvav osakaal rahvatulust;
– tagada nii linnas kui maal rahvatulu kasvu kindlustav majanduskeskkond, mis lähtuks tööandjate ja töötajate huvide tasakaalustatusest ning süvendaks sotsiaalset sidusust;
– luua riigieelarve põhiproportsioonide kehtestamise kaudu vähemalt viieks aastaks Eesti arengueesmärkide saavutamiseks vajalik järjepidevus;
– täpsustada riigi keskvõimu, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühenduste rolli Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel.
Memorandumi osapooled, lähtudes oma heast tahtest ja demokraatlikust poliitilisest kultuurist kohustuvad esindajate kaudu osalema sotsiaalses dialoogis kokkuleppe ettevalmistamisel.
Allakirjutanud tunnistavad juba teoksil olevate programmdokumentide (riiklik arengukava – ühtne programmdokument, säästliku arengu strateegia jt.) olulisust ja teevad ettepaneku lähtuda nende viimistlemisel ühiskondlikus kokkuleppes sisalduvast.
Allakirjutanud peavad vajalikuks algatada juba 2003. aastal uue keskpika riikliku arengukava koostamise, mis arvestaks Eesti rahvuslikke huvisid ja arengueesmärke ning meie ettevalmistusi liitumaks Euroopa Liiduga.
Memorandumi osapooled peavad vajalikuks sõlmida ühiskondlik kokkulepe 2003. aasta jooksul selleks, et kokkuleppes käsitletud prioriteedid kajastuksid juba 2004.aasta riigieelarves.
Kadriorus, 20. veebruaril 2003
Eesti Ajakirjanike Liit
Eesti Ametiühingute Keskliit
Eesti Arstide Liit
Eesti Haridusfoorum
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti KeskerakondEesti Kirikute Nõukogu
Eesti Kristlik Rahvapartei
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Lastekaitse Liit
Eesti Maarahva Kongress
Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste LiitEesti Muusikaakadeemia
Eesti Patsientide Esindusühing
Eesti Pensionäride Liit
Eesti Pensionäride Ühendus
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Eesti Põllumajandusülikool
Eesti Rahvakultuuri Keskseltside Liit
Eesti Reformierakond
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei
Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon
Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti Tööandjate Keskliit
Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Eesti Üliõpilaskondade Liit
Eestimaa RahvaliitEestimaa Ühendatud Rahvapartei
EKVL Kodukant
Erakond Isamaaliit
Rahvaerakond Mõõdukad
Tallinna Pedagoogikaülikool
Tallinna Tehnikaülikool
Tartu Ülikool
Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon
Vene Erakond Eestis
Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica
***
(20.02.2003)
Kolumnist Eerik-Niiles Kross kirjutab, et rahvusliku kokkuleppe sisu on sügavam kui eri asjad, mis selle alla praegu liigitatakse.
Valimiste lähenedes kasutatakse poliitiliste eesmärkide sõnastamisel ja lubaduste jagamisel kõikvõimalikku ideoloogilist laskemoona: vanast heast KGB stiilis kompromaadist kuni Prantsuse valgustusajastu stiilis filosoofiliste targutusteni. Üks kena mõiste ja iseenesest vajalik diskussioon vajab siinjuures valimissegadusest ärapäästmist. See on diskussioon rahvuslikust kokkuleppest.
Rahvusliku kokkuleppe all räägitakse eri asjadest. Rahvusliku kokkuleppe vajadusest on tänaseks rääkinud vabariigi president, kõik olulised poliitilised jõud ja majanduseliidi eestkõnelejad. Kõik nad on kinnitanud, et kokkulepet on vaja ja et selle saavutamine on raske, kuid võimalik. See on ka erinevate leppe-ettepanekute ainus ühisosa. Eri mõttekäike lugedes saab kiiresti selgeks, et rahvusliku kokkuleppe nime all räägitakse hoopis asjust, mis kas ei ole rahvuslikud või ei ole säärase kokkuleppega saavutatavad.
Rahvuslikust kokkuleppest rääkides tehakse nägu, et räägitakse millestki Eesti ühiskonna arengule põhilisest ja poliitikaväliselt vajalikust. Millestki, milles kõik erakonnad, majandusrühmitused ja kultuurieliit, justkui kogu ühiskond, peaks kokku leppima. Räägitakse justkui uuest ühiskondlikust kokkuleppest Rousseau´ mõistes.
Sest igaüks, kes pisut on filosoofiat nuusutanud, tajub mõiste “rahvuslik kokkulepe” all just midagi ürgolulist. Ühiskondlik kokkulepe oli ju Rousseau´l ja tegelikult ka juba Lucretiusel kaks tuhat aastat enne Rousseau’d ühiskonna ja riigi eksisteerimise alus. Ühiskondliku leppe eeldus oli, et kokkuleppijad on võrdsed ja isiklikult vabad ning loovad riigi, loovutades vabadusi nii, et kõigi õigused ja huvid oleksid kaitstud. Ühiskondliku leppega riik alles tekkis.
Meie tänases arutelus tuleb meenutada ka Hobbesi, kelle “Leviathanis” leidub ühiskondliku kokkuleppe teooria üks põhiseisukohti: nimelt olevat enne ühiskondliku leppe sõlmimist eksisteerinud pidev sõjaolukord, mida ratsionaalsed ja motiveeritud inimesed tahtsid lõpetada. Rahu saavutamiseks loodi fundamentaalsed moraaliseadused.
Ka tänapäeval leidub küllalt uurijaid, kes pisut moodsamas käsitluses ühiskondliku lepingu teooriat toetavad. Meenutame siin kas või läinud aasta novembris surnud Harvardi filosoofiaprofessorit John Rawlsi, kes luges ühiskondlikuks kokkuleppeks põhilise õigluse printsiipi.
Niisiis, kui keegi ütleb, me vajame rahvuslikku kokkulepet, viib see mõtted vajadusele meie põhilisi eksistentsiarusaamu revideerida. Ja vähemalt mul on tekkinud küsimus, kas meie rahvuse olemasolu printsiibid vajavad uuesti sõnastamist, et rahvuslikust kokkuleppest nõnda palju räägitakse.
Eestlaste rahvuslik kokkulepe on ju Eesti Vabariik, mille põhieesmärk on eestlaste vabaduse hoidmine ja elu edendamine. Teatava mööndusega võib rahvuslikuks kokkuleppeks lugeda ka põhiseadust, millega sõnastatakse need vabadused ja õigused, mis on kõigil võrdselt ja mida kõik peavad austama. Niisiis on põhilised ühiskondliku lepingu elemendid siin olemas: vabadus, õiguste ja vabaduste tasakaal, rahu versus sõda.
Kui nüüd lugeda, milliseid nn rahvuslikke kokkuleppeid üritavad mõned era- ja muud konnad välja pakkuda, siis tekib tõsine probleem neid mitte koomiliseks lugeda. Rahvaliit räägib, et rahvuslikku kokkulepet on vaja maaelu arendamiseks, Keskerakond räägib, et astmelise tulumaksu kehtestamine olekski rahvuslik kokkulepe, Reformierakond ütleb, et rahvuslik kokkulepe on “lapsesõbralik Eesti”.
Majandusmehed räägivad, et rahvuslik kokkulepe on hea plaan Eesti majanduse edendamiseks. Üks tüüpnäide rahvusliku kokkuleppe alaselt arutelult on järgmine: kokku leppida tuleks muu hulgas selleski, kui suur peaks aastal 2010 olema Eesti sisemajanduse kogutoodang; millised on teed selle saavutamiseks; milline saab olema Eesti ekspordi maht, kui suureks kujuneb tööhõive jne.
Kui see ei ole rahvusliku kokkuleppe idee lagastamine, siis mis see on? Ka tulumaksusüsteemi ühes või teises suunas reformimine ei ole rahvusliku kokkuleppe teema. See võib olla erakondliku kemplemise teema, see on tõepoolest ka oluline majanduspoliitiline küsimus. Ent see ei ole ju absoluutselt eesti rahvuse olemasolu küsimus.
Võib–olla kõige õigustatumalt on rahvusliku kokkuleppe mõistet kasutanud president Rüütel, kelle idee järgi seisneb kokkulepe selles, et kogu rahvas pingutab iibe suurendamiseks. Tõepoolest, ilma eestlasteta ei ole mõtet ka eestlaste rahvuslikul kokkuleppel. Ent rahvuslik kokkulepe on siiski laiem ja sügavam kui meie bioloogilise olemasolu kindlustamine, kuigi see võib olla leppe üks eesmärkidest.
Rahvuslik kokkulepe on küsimus Eesti Vabariigist. Küsimus sellest, et me oleme, mitte sellest, milline on meie üks või teine poliitika.
Me oleme kokku leppinud Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja Balti ketis riikluse leppe vere ja vaevaga kinnitanud. Me oleme osa sellest leppest rahvahääletusel põhiseadusena sõnastanud. Meie rahvuslikku kokkuleppesse kuulub, et elame vabade kodanikena oma maal, et me oleme vabad valima endale juhte ja vabad neid maha valima ja kritiseerima. Rahvuslikku kokkuleppesse ei saa kuuluda see, kuidas valitud juhid oma poliitikat ellu viivad. Nende programmid ja valitud kursid on hoopis teise tasandi teema.
Küll aga on rahvuslikus kokkuleppes küsimus sellest, mis riik Eesti on. Põhiseaduses on kirjas, et me oleme sama riik, mis loodi Vabadussõjaga. Et me oleme vabad. Tegelikult tähendab see, et rahvusliku kokkuleppe küsimus on, kuidas me oma vabaduse aegu ja ikke aegu hindame. Kui me neid eristada ei suuda, on rahvuslik kokkulepe hägustumas. Sellepärast on ohtlik rääkida praegu 1980-ndatest ja võõrvõimu nimel tehtud otsustest justkui seaduslikest. Kui kunagised vangistajad nõuavad praegu vabandamist selmet ise vabandada, tegutsevad nad väljaspool rahvuslikku kokkulepet. Küsimuse rahvuslikust kokkuleppest tõstavadki päevakorda niisugused vennikesed, mitte vajadus muuta maksupoliitikat.
Kui rahvuslik kokkulepe on taas päevakorral, siis on päevakorral küsimus Eesti Vabariigi olemusest. Võib-olla vajame tõepoolest kunagi uut rahvuslikku kokkulepet. Kuid kõigepealt kindlustame siiski olemasoleva. Sest nagu ütleb pühakiri ühe teise, aga ometi sarnase lepingu kohta: see on leping minu veres.