Majanduspoliitiline provokatsioon
Postimees, neljapäev 06.02.2003
Tiit MadeEBSi õppejõud
Praegu on raske mäletada, kes konkreetselt söötis kuus-seitse aastat tagasi vasaktsentristidele idee astmelisest tulumaksust. Igal juhul oli see salakaval ja Eesti majanduse alustugesid õõnestav idee.
Tolle generaatori selge soov oli edukalt toimiva majandussüsteemi muserdamine ja Eesti elanike elatustaseme kasvu peatamine. Õieti peaks süüdlase väljaselgitamisega tegelema kaitsepolitsei, sest tegu on ikkagi riiklikku julgeolekut õõnestava aktsiooniga.
Kehv eeskuju
Snitti on võetud Rootsilt ja mõnelt teiselt rikkalt sotsiaaldemokraatlikult riigilt. Rohkem kui veerand sajandit tagasi oli rahvusvahelistel turgudel karm riikidevaheline konkureerimine ja viljeleti protektsionismipoliitikat.
Tugeva majandusliku baasiga, kuid vananeva elanikkonnaga riigid said endale lubada agressiivsust koorida ettevõtlikke ja hästi töötavaid kodanikke kõrgete maksudega ning raha meelevaldselt ümber jaotada. Kasumimahukatel kompaniidel polnud tollal võimalusi oma riigist kõrgete maksude eest põgeneda.
Siis olukord muutus. Euroopa riigid (nende järel ka teised) loobusid suures plaanis omavahelisest mõttetust konkureerimisest. Jagati turud ja hakati tegema koostööd.
Kapital ja tööjõud said võimaluse vabalt liikuda riigist riiki, et otsida paremaid tegutsemise ja teenimise võimalusi.
Ka Rootsi mainekad suurkontsernid hakkasid viima tootmist sinna, kus maksud madalamad. Tänased Volvo, LM Ericsson, Electrolux jt toodavad küll häid kaupu, kuid valdavalt mitte enam rootslaste kätega. See pole aga kokkuvõttes mõjunud hästi Rootsi majandusele tervikuna.
1991. aastal Eestil oma kapitali ei olnud. Oli vaja hankida teiste maade raha. Selleks tuli luua liberaalne maksusüsteem ja pakkuda odavat tööjõudu. Süsteem läks käima ning majandus sai hea arenguimpulsi.
On tõsi, et täna valitseb väliskapital kõikjal ja rahvuslikku tööstust annab otsida, kuid integreerunud Euroopas pole see enam peamine. Valdav osa oma rahvuslikest ärimeestest tootmistegevusega ei riski. Palju ohutum on tegeleda kasiinokapitalismiga või olla rantjee. Valdav osa töökohti püsib väliskapitali toel.
Kuid elanike tulud kasvavad, ja mitte aeglaselt. Seda kinnitavad ka pidevalt kerkivad uued kaubanduskeskused.
Tundub, et kedagi häiris Eesti edukas majandusareng. Selle blokeerimiseks sündiski astmelise tulumaksu idee. Mõtte salakavalus ongi selles, et nullida ettevõtjaid liikumapanev jõud teenida kasumeid seal, kus selleks on soodsaimad maksutingimused.
Mida astmelise tulumaksu kehtestamine endaga sisuliselt kaasa toob? Laias plaanis seda, et kapitalistid ei saa Eesti territooriumil enam loodetud kasumeid. Järelikult pole see koht enam väliskapitalile atraktiivne.
Rahavood lakkavad. Tegutsevad ettevõtted hakkavad otsima mujalt paremaid tingimusi ja panevad oma tootmise siin kokku. Vähenevad rahva sissetulekud ja need, kes praegu arvavad uuest maksusüsteemist võitvat, on ühtäkki probleemi ees, kust leida tööd.
Järelikult pole enam mõtet luua uusi kaubanduskeskusi, vaid tuleb seniseid sulgeda. Ehitustegevus soikub. Riigieelarve tulude kiire kasv pidurdub. Poliitikute võimalused raha ümber jaotada vähenevad. Sotsiaalhoolduse süsteem hakkab veelgi rohkem kiratsema.
Kõikide kaotus
Loomulikult ei toimu muudatused paugupealt. Kuid juba selle valimistsükli lõpuks on selge, et keegi pole võitnud, sest kõik kaotasid. Ka poliitikud ise, sest nappima hakkab seni erakondi toetanud sponsoritest.
Tundub, et ka vasaktsentristlikud majandusteadlased on tajunud, et astmelise tulumaksu süsteem ei stimuleeri majanduse arengut. Juba otsitakse võimalusi taanduda. Kinnitatakse, et 33 protsenti võetakse ära vaid teatud summat ületavatelt tuludelt. See on poolpehme kapituleerumine.
Üldiselt on aga oodata, et astmelist tulumaksu toetavad madalamate sissetulekutega kodanikud otsustavad seekord siiski iseenda ja oma perekonna elatustaseme languse kasuks. Kollektiivne masohhism võib ühel hetkel olla nii ahvatlev.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Tiit Made: majanduspoliitiline provokatsioon
Majanduspoliitiline provokatsioon
Postimees, neljapäev 06.02.2003
Tiit MadeEBSi õppejõud
Tolle generaatori selge soov oli edukalt toimiva majandussüsteemi muserdamine ja Eesti elanike elatustaseme kasvu peatamine. Õieti peaks süüdlase väljaselgitamisega tegelema kaitsepolitsei, sest tegu on ikkagi riiklikku julgeolekut õõnestava aktsiooniga.
Kehv eeskuju
Snitti on võetud Rootsilt ja mõnelt teiselt rikkalt sotsiaaldemokraatlikult riigilt. Rohkem kui veerand sajandit tagasi oli rahvusvahelistel turgudel karm riikidevaheline konkureerimine ja viljeleti protektsionismipoliitikat.
Tugeva majandusliku baasiga, kuid vananeva elanikkonnaga riigid said endale lubada agressiivsust koorida ettevõtlikke ja hästi töötavaid kodanikke kõrgete maksudega ning raha meelevaldselt ümber jaotada. Kasumimahukatel kompaniidel polnud tollal võimalusi oma riigist kõrgete maksude eest põgeneda.
Siis olukord muutus. Euroopa riigid (nende järel ka teised) loobusid suures plaanis omavahelisest mõttetust konkureerimisest. Jagati turud ja hakati tegema koostööd.
Kapital ja tööjõud said võimaluse vabalt liikuda riigist riiki, et otsida paremaid tegutsemise ja teenimise võimalusi.
Ka Rootsi mainekad suurkontsernid hakkasid viima tootmist sinna, kus maksud madalamad. Tänased Volvo, LM Ericsson, Electrolux jt toodavad küll häid kaupu, kuid valdavalt mitte enam rootslaste kätega. See pole aga kokkuvõttes mõjunud hästi Rootsi majandusele tervikuna.
1991. aastal Eestil oma kapitali ei olnud. Oli vaja hankida teiste maade raha. Selleks tuli luua liberaalne maksusüsteem ja pakkuda odavat tööjõudu. Süsteem läks käima ning majandus sai hea arenguimpulsi.
On tõsi, et täna valitseb väliskapital kõikjal ja rahvuslikku tööstust annab otsida, kuid integreerunud Euroopas pole see enam peamine. Valdav osa oma rahvuslikest ärimeestest tootmistegevusega ei riski. Palju ohutum on tegeleda kasiinokapitalismiga või olla rantjee. Valdav osa töökohti püsib väliskapitali toel.
Kuid elanike tulud kasvavad, ja mitte aeglaselt. Seda kinnitavad ka pidevalt kerkivad uued kaubanduskeskused.
Tundub, et kedagi häiris Eesti edukas majandusareng. Selle blokeerimiseks sündiski astmelise tulumaksu idee. Mõtte salakavalus ongi selles, et nullida ettevõtjaid liikumapanev jõud teenida kasumeid seal, kus selleks on soodsaimad maksutingimused.
Mida astmelise tulumaksu kehtestamine endaga sisuliselt kaasa toob? Laias plaanis seda, et kapitalistid ei saa Eesti territooriumil enam loodetud kasumeid. Järelikult pole see koht enam väliskapitalile atraktiivne.
Rahavood lakkavad. Tegutsevad ettevõtted hakkavad otsima mujalt paremaid tingimusi ja panevad oma tootmise siin kokku. Vähenevad rahva sissetulekud ja need, kes praegu arvavad uuest maksusüsteemist võitvat, on ühtäkki probleemi ees, kust leida tööd.
Järelikult pole enam mõtet luua uusi kaubanduskeskusi, vaid tuleb seniseid sulgeda. Ehitustegevus soikub. Riigieelarve tulude kiire kasv pidurdub. Poliitikute võimalused raha ümber jaotada vähenevad. Sotsiaalhoolduse süsteem hakkab veelgi rohkem kiratsema.
Kõikide kaotus
Loomulikult ei toimu muudatused paugupealt. Kuid juba selle valimistsükli lõpuks on selge, et keegi pole võitnud, sest kõik kaotasid. Ka poliitikud ise, sest nappima hakkab seni erakondi toetanud sponsoritest.
Tundub, et ka vasaktsentristlikud majandusteadlased on tajunud, et astmelise tulumaksu süsteem ei stimuleeri majanduse arengut. Juba otsitakse võimalusi taanduda. Kinnitatakse, et 33 protsenti võetakse ära vaid teatud summat ületavatelt tuludelt. See on poolpehme kapituleerumine.
Üldiselt on aga oodata, et astmelist tulumaksu toetavad madalamate sissetulekutega kodanikud otsustavad seekord siiski iseenda ja oma perekonna elatustaseme languse kasuks. Kollektiivne masohhism võib ühel hetkel olla nii ahvatlev.