Tapa pagarid jäävad truuks rukkileivale
Viru Leiva Tapa Leivatehase juhataja Urmas Nurk võib kõnelda paarikümnest leivasordist, millest suurem jagu igal hommikul Lääne-Virumaa poodidesse jõuab. Foto: Tairo Lutter |
Viru Leiva Tapa Leivatehas on aastate jooksul avardanud rukkileiva valikut, uuendades leivasorte ja muutes neid suupärasemaks mitmesuguste lisanditega.
OÜ Viru Leiva Tapa Leivatehas on Lääne-Virumaal ainuke puhta rukkileiva tootja. Praegu küpsetatakse tehases kakskümmend leivasorti, millest suurem jagu on tehtud kas päris puhtast rukkijahust või on leivataignale lisatud mõnevõrra nisujahu.
Väga paljudes Eestimaa leivavabrikutes on viimastel aastatel suurenenud nn valge leiva tootmine. Ka näiteks Tamsalus tegutseva Halliku pagarite turundusjuht Marika Tali jäi küsimuse peale, kui palju nende tooteist võib rukkileivaks pidada, mõttesse. “Pean leivaliidust järele uurima, mida täpselt võib rukkileivaks pidada,” vastas ta.
Leivaliit korraldab kampaaniaid
Eesti kultuurile omase ja tervisele kasuliku rukkileiva tootmise on südameasjaks võtnud Eesti Leivaliit, kes igal aastal korraldab rukkileiva kampaaniat. Leivaliidu presidendi Neeme Raigi sõnul pole erilist mõtet leiba defineerida. “Leib on leib ja sai on sai,” ütles ta.
Siiski on veetud mõtteline joon musta leiva ja nn valge leiva vahele. “Rukkileivas peaks rukkijahu ikka üle viiekümne protsendi olema,” tähendas Raig.
Tapa leivatehases küpsetatakse ka kolme sorti peenleiba, saiasid, keekse ja saiakesi, Rakvere vabrikus aga valmivad tordid.
Leiva küpsetamisel on tapalastel üle kolmekümne aasta pikkused kogemused.
Viru Leiva Tapa Leivatehase tehnoloogi Anu Varemäe sõnul tehakse sada protsenti rukkijahust vaid Valla ja Perepoja leiba, ülejäänutele on rohkem või vähem nisujahu lisatud.
“Ülejäänutes on rukkijahu üle poole,” täpsustas leivatehase juhataja Urmas Nurk.
Nisuleib tungib peale
Euroopa heleda leiva eelistamist on Eestimaal viimasel ajal aga selgelt tunda. Leivameistrite sõnul on nisujahu lisamisel leivataignale ka positiivne külg, taigen kerkib paremini ja leib saab magusama maitse.
Enamasti küpsetatakse praegu põrandaleiba. Suuri muutusi on viimasel ajal leivatootmisse aga toonud mitmesugused lisandid. “Meil tähistab suurte muudatuste aega pähklite ja rosinatega Millenniumi leib,” meenutas Nurk sajandivahetusel tootmisse võetud leivasorti.
Seoses Tarva kuju kampaaniaga hakati tegema Tarva rukkileiba ja Tarva peenleiba, mille iga pätsi pealt läheb 15 senti Tarva kuju fondi.
Tapa leiba müüakse kõige rohkem oma maakonnas, aga ka Tallinnas, Narvas, Tartus ja Viljandis. Leiva tee turule kulgeb läbi kaupluste, kes leiva-saia tellivad.
“Tarbija võib-olla prooviks teisigi sorte, aga sortimendi valikul võivad otsustavaks saada muud tegurid,” sõnas Urmas Nurk.
Kuigi valdav osa leiba-saia jõuab kauplustesse viilutatult, otsib õhema rahakotiga ostja vähe odavama terve pätsi.
Leivategu nõuab täpsust
Rukkijahu ostetakse veskist ja see ei tarvitse sugugi olla eestimaine. Leivateo kvaliteedi otsustab õige juuretis. Kuigi juuretise segab masin, peab kõik olema eriti täpselt doseeritud.
Vahetusemeistri Ilma Salve arvates mõjub leivateole isegi ilm akna taga. Leivaküpsetajad on tähele pannud, et eriti kergesti muutub peenleiva välimus ja kvaliteet. “Sellele leivale kipuvad tihti tulema omapärased kupud, mille põhjust ei oska keegi ära arvata,” on Salve märganud.
Retsept on täpselt sama, kogused täpselt kaalutud, aga leib ei tule ahjust ühesugune. “Küllap mõjutavad leivategu mingid nüansid, mida inimene alati ei märka,” nentis Ilma Salve.
“Leiba võiks ju teha kuivjuuretisega, mis oleks kindla peale minek. Aga see pole enam õige leib,” tähendas Urmas Nurk.
–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee
Uudised
Tapa pagarid jäävad truuks rukkileivale
Tapa pagarid jäävad truuks rukkileivale
Viru Leiva Tapa Leivatehase juhataja Urmas Nurk võib kõnelda paarikümnest leivasordist, millest suurem jagu igal hommikul Lääne-Virumaa poodidesse jõuab. Foto: Tairo Lutter
Viru Leiva Tapa Leivatehas on aastate jooksul avardanud rukkileiva valikut, uuendades leivasorte ja muutes neid suupärasemaks mitmesuguste lisanditega.
OÜ Viru Leiva Tapa Leivatehas on Lääne-Virumaal ainuke puhta rukkileiva tootja. Praegu küpsetatakse tehases kakskümmend leivasorti, millest suurem jagu on tehtud kas päris puhtast rukkijahust või on leivataignale lisatud mõnevõrra nisujahu.
Väga paljudes Eestimaa leivavabrikutes on viimastel aastatel suurenenud nn valge leiva tootmine. Ka näiteks Tamsalus tegutseva Halliku pagarite turundusjuht Marika Tali jäi küsimuse peale, kui palju nende tooteist võib rukkileivaks pidada, mõttesse. “Pean leivaliidust järele uurima, mida täpselt võib rukkileivaks pidada,” vastas ta.
Leivaliit korraldab kampaaniaid
Eesti kultuurile omase ja tervisele kasuliku rukkileiva tootmise on südameasjaks võtnud Eesti Leivaliit, kes igal aastal korraldab rukkileiva kampaaniat. Leivaliidu presidendi Neeme Raigi sõnul pole erilist mõtet leiba defineerida. “Leib on leib ja sai on sai,” ütles ta.
Siiski on veetud mõtteline joon musta leiva ja nn valge leiva vahele. “Rukkileivas peaks rukkijahu ikka üle viiekümne protsendi olema,” tähendas Raig.
Tapa leivatehases küpsetatakse ka kolme sorti peenleiba, saiasid, keekse ja saiakesi, Rakvere vabrikus aga valmivad tordid.
Leiva küpsetamisel on tapalastel üle kolmekümne aasta pikkused kogemused.
Viru Leiva Tapa Leivatehase tehnoloogi Anu Varemäe sõnul tehakse sada protsenti rukkijahust vaid Valla ja Perepoja leiba, ülejäänutele on rohkem või vähem nisujahu lisatud.
“Ülejäänutes on rukkijahu üle poole,” täpsustas leivatehase juhataja Urmas Nurk.
Nisuleib tungib peale
Euroopa heleda leiva eelistamist on Eestimaal viimasel ajal aga selgelt tunda. Leivameistrite sõnul on nisujahu lisamisel leivataignale ka positiivne külg, taigen kerkib paremini ja leib saab magusama maitse.
Enamasti küpsetatakse praegu põrandaleiba. Suuri muutusi on viimasel ajal leivatootmisse aga toonud mitmesugused lisandid. “Meil tähistab suurte muudatuste aega pähklite ja rosinatega Millenniumi leib,” meenutas Nurk sajandivahetusel tootmisse võetud leivasorti.
Seoses Tarva kuju kampaaniaga hakati tegema Tarva rukkileiba ja Tarva peenleiba, mille iga pätsi pealt läheb 15 senti Tarva kuju fondi.
Tapa leiba müüakse kõige rohkem oma maakonnas, aga ka Tallinnas, Narvas, Tartus ja Viljandis. Leiva tee turule kulgeb läbi kaupluste, kes leiva-saia tellivad.
“Tarbija võib-olla prooviks teisigi sorte, aga sortimendi valikul võivad otsustavaks saada muud tegurid,” sõnas Urmas Nurk.
Kuigi valdav osa leiba-saia jõuab kauplustesse viilutatult, otsib õhema rahakotiga ostja vähe odavama terve pätsi.
Leivategu nõuab täpsust
Rukkijahu ostetakse veskist ja see ei tarvitse sugugi olla eestimaine. Leivateo kvaliteedi otsustab õige juuretis. Kuigi juuretise segab masin, peab kõik olema eriti täpselt doseeritud.
Vahetusemeistri Ilma Salve arvates mõjub leivateole isegi ilm akna taga. Leivaküpsetajad on tähele pannud, et eriti kergesti muutub peenleiva välimus ja kvaliteet. “Sellele leivale kipuvad tihti tulema omapärased kupud, mille põhjust ei oska keegi ära arvata,” on Salve märganud.
Retsept on täpselt sama, kogused täpselt kaalutud, aga leib ei tule ahjust ühesugune. “Küllap mõjutavad leivategu mingid nüansid, mida inimene alati ei märka,” nentis Ilma Salve.
“Leiba võiks ju teha kuivjuuretisega, mis oleks kindla peale minek. Aga see pole enam õige leib,” tähendas Urmas Nurk.
–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee