JUHTKIRI: Soojafirma jõhker meetod
Korralikult kommunaalteenuste eest maksnud inimeste ähvardamine väljatõstmisega korterist, mille nad on ise ehitanud või ostnud, on jõhker meetod elamuühistu korrale kutsumiseks. Just nii Tallinna Soojus talle 15 miljonit krooni võlgneva elamuühistu Edu liikmetega teeb.
Tallinna Soojuse motiive võib mõnevõrra mõista. 15 miljonit krooni pole peenraha, teenus on osutatud ning on loomulik, et soojafirma tahab selle eest raha. Sageli ei avane aga võlgnike rahakotirauad enne, kui neile on hirm naha vahele aetud. Tallinna Soojus ei taha kortereid, ta tahab raha inimestele osutatud teenuste eest.
Kas Tallinna Soojusel on tõepoolest õigus korterid arestida ja müüki panna, on juristidel lõplikult selgeks vaidlemata. Väga võimalik, et ei ole. Samuti on kaheldav, kas Tallinna Soojusel on õigus elanikud neist korteritest välja tõsta. Kui üldse, siis tõenäoliselt saaks soojafirma müüa korterid koos elanikega.
Millised oleksid Tallinna Soojuse alternatiivid raha kättesaamiseks? Kui vastab tõele, et Edu juhtkond ei andnud Tallinna Soojusele konkreetsete soojavõlglaste nimekirja, siis inimlikumaid ja õiglasemaid alternatiive polnud. Kuna Tallinna Soojuse klient on Edu, mitte Edu liikmed ühekaupa, siis ei ole Tallinna Soojuse kohus elamuühistu siseseid suhteid klaarida ja juhtimist korraldada. See on Edu liikmete kohustus. Antud juhul pole ka Edu juhtkond oma ülesannete kõrgusel olnud.
Edu puhul oleks õiglane, kui korralikult soojaarveid tasunud inimesed pihtide vahelt siiski pääseksid ning surve alla satuksid inimesed, kelle tõttu võlg on tekkinud. See ei tohiks olla täitmatu ülesanne, Edu ja Tallinna Soojus peaksid selleks vaid natuke koostööd tegema ja infot vahetama.
Sõltumata sellest, millega Edu lugu lõpeb – kas tõesti mõnede korterite müügiga või võlgnikele maksegraafiku koostamisega – on selle õpetlik sõnum järgmine: vältige täpselt määratlemata või mitmeti mõistatavaid olukordi omandisuhetes.
|
Uudised
Soojafirma jõhker meetod
(12.11.2002)
Korralikult kommunaalteenuste eest maksnud inimeste ähvardamine väljatõstmisega korterist, mille nad on ise ehitanud või ostnud, on jõhker meetod elamuühistu korrale kutsumiseks. Just nii Tallinna Soojus talle 15 miljonit krooni võlgneva elamuühistu Edu liikmetega teeb.
Tallinna Soojuse motiive võib mõnevõrra mõista. 15 miljonit krooni pole peenraha, teenus on osutatud ning on loomulik, et soojafirma tahab selle eest raha. Sageli ei avane aga võlgnike rahakotirauad enne, kui neile on hirm naha vahele aetud. Tallinna Soojus ei taha kortereid, ta tahab raha inimestele osutatud teenuste eest.
Kas Tallinna Soojusel on tõepoolest õigus korterid arestida ja müüki panna, on juristidel lõplikult selgeks vaidlemata. Väga võimalik, et ei ole. Samuti on kaheldav, kas Tallinna Soojusel on õigus elanikud neist korteritest välja tõsta. Kui üldse, siis tõenäoliselt saaks soojafirma müüa korterid koos elanikega.
Millised oleksid Tallinna Soojuse alternatiivid raha kättesaamiseks? Kui vastab tõele, et Edu juhtkond ei andnud Tallinna Soojusele konkreetsete soojavõlglaste nimekirja, siis inimlikumaid ja õiglasemaid alternatiive polnud. Kuna Tallinna Soojuse klient on Edu, mitte Edu liikmed ühekaupa, siis ei ole Tallinna Soojuse kohus elamuühistu siseseid suhteid klaarida ja juhtimist korraldada. See on Edu liikmete kohustus. Antud juhul pole ka Edu juhtkond oma ülesannete kõrgusel olnud.
Edu puhul oleks õiglane, kui korralikult soojaarveid tasunud inimesed pihtide vahelt siiski pääseksid ning surve alla satuksid inimesed, kelle tõttu võlg on tekkinud. See ei tohiks olla täitmatu ülesanne, Edu ja Tallinna Soojus peaksid selleks vaid natuke koostööd tegema ja infot vahetama.
Sõltumata sellest, millega Edu lugu lõpeb – kas tõesti mõnede korterite müügiga või võlgnikele maksegraafiku koostamisega – on selle õpetlik sõnum järgmine: vältige täpselt määratlemata või mitmeti mõistatavaid olukordi omandisuhetes.