Aleksandr Solženitsõn
Postimees, 04.08.2008 08:16
Aleksandr Solþenitsõn. Foto: AP / Scanpix
Vene kirjanik ja nõukogudeaegne dissident Aleksandr Solþenitsõn suri eile hilisõhtul 89-aastasena südameataki tagajärjel, kirjutab STT.
Solþenitsõn võitis 1970. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanik saavutas ülemaailmse kuulsuse teostega «Gulagi arhipelaag» ja «Üks päev Ivan Denissovitði elust».
1940. – 1950. aastatel suleti Solþenitsõn kaheksaks aastaks vangilaagritesse.
Nõukogude Liit saatis kirjaniku 1974. aastal maapakku pärast seda, kui ilmus Venemaa ja Nõukogude Liidu vangilaagrite ajalugu käsitleva teose «Gulagi arhipelaagi» esimene osa.
Pärast Nõukogude Liidust lahkumist elas Solþenitsõn Saksamaal, Ðveitsis ja USAs. Venemaale läks ta tagasi 1994. aastal. Pärast naasmist kodumaale kritiseeris kirjanik läänt ja Venemaa nõukogude võimu järgset arengut.
Nobelisti teati juba pikka aega raskelt haige olevat ning enne surma ei liikunud ta mitmeid kuid enam avalikkuses.
Venemaal hakati ta teoseid uuesti välja andma. Möödunud aastal andis tollane Venemaa president Vladimir Putin Aleksandr Solþenitsõnile Vene riigi kõrge autasu kirjaniku elutöö eest.
Aleksandr Solþenitsõn sündis 11. detsembril 1918. Oli 1945 – 1953 vangilaagrites, 1974 – 1994 pagenduses.
Solþenitsõni teosed: jutustus «Üks päev Ivan Denissovitði elust», romaanid «Esimeses ringis» ja «Vähktõvekorpus», NSV Liidu vangilaagrite ajalugu «Gulagi arhipelaag», Vene lähiajaloo aineline romaanidesari «Punane ratas», mäletused «Vasikas puskles tammega» ja poliitilised esseed «Elu ilma valeta, «Kuidas luua Venemaal kord» ja «Rusudes Venemaa».
Toimetas Inna-Katrin Hein
xxx
Kaplinski: Solþenitsõn on venelastele ja eestlastele tähtis
Kirjanik Jaan Kaplinski.
04.08.2008 15:11
Teade, et suri Aleksandr Solþenitsõn, on Eestis väga kurb sõnum paljudele eestlaste, venelaste ja teiste rahvuste jaoks. Solþenitsõnil olid tugevad sidemed Eestiga – nii loomingulised sidemed kui ka isiklikud suhted nendega, kes olid läbi käinud Gulagist. Mina ei ole kahjuks Solþenitsõniga kohtunud, kuid olen käinud talus, kus ta töötas.
Nagu paljudel suurtel inimestel ja kirjanikel, olid temalgi oma nõrkused ja veidrused. Kuid ta oli inimene, kes omal kombel muutis ajaloo kurssi. Üks näide sellest on sõnaühendi “Gulagi arhipelaag” ilmumine, milles kehastus ka muutumine suhtumises Nõukogude süsteemi.
Pärast Solþenitsõnit ei saa sellesse enam teistmoodi suhtuda – ei Venemaal ega üheski teises riigis. Sedasama võib öelda ka Eesti kohta.
Eesti jaoks on Solþenitsõn eelkõige vene kirjanik, vene kultuuritegelane. Novellis “Üks päev Ivan Denissovitði elust” kirjutas ta: “Räägitakse, et rahvus ei tähenda mitte midagi, iga rahva seas on, näete, halbu inimesi. Aga nii palju kui Ðuhhov eestlasi näinud oli, ei olnud talle halbu inimesi ette sattunud.”
(Sama mõtet kordas Solþenitsõn teoses “Vasikas puskles tammega”, kus ta juba enda nimel kirjutas: “Niisugune tunne tekkis mul laagris: kui palju ma ka eestlasi ei näinud, kõik nad olid korralikud, ausad ja rahulikud.” – toim.).
Muidugi on see tugev liialdus, kuid ikkagi on meeldiv, et Aleksandr Solþenitsõn kohtas eestlaste seas häid inimesi.
Mina ja minu eakaaslased lugesid tema teoseid vene keeles, mida sel ajal oskas rohkem inimesi. Need olid samizdat’i ümbertrükid või salaja Eestisse saadetud välismaised väljaanded. Nad olid meile väga tähtsad. Ning nad on ka praegu väga tähtsad eestlaste ja venelaste jaoks, kellel on tänu tema raamatutele palju ühist. Kui rääkida meie ühiskonna tulevikust, eestlaste ja venelaste suhetest, siis Solþenitsõnil on suured teened nende edasise arengu jaoks.
Jaan Kaplinski kirjutas selle kommentaari rahvusringhäälingu uudisteportaalile ERR Novosti.
Toimetas Heikki Aasaru
xxx
Solženitsõni varjaja ei müüks ajaloolist korterit
Foto: Reuters 
Aleksandr Solženitsõn
Lahkunud vene suurmehe varjupaik Tartus võiks maksta miljon krooni.
Aleksandri tn 3 asuv kolmetoaline sõsarkorter pandi kuu aega tagasi ligi miljoni kroonise hinnaga müüki.
Solženitsõnile peavarju pakkunud korter asub müügil oleva all ja on täpselt samasuguse planeeringuga. Korter kuulub Herta Susile, kes ütles arileht.ee-le, et ta oma kodu ei müü. „Olen üle 80 aasta vana ja kavatsen seal elada elupäevade lõpuni,” lausus Susi.
Tartu vana kaubamaja taga nn hrjušjovkas asuvas korteris on 60nendatest alates vahetatud üksnes tapeeti, isegi mööbel seisab endises kohas.
„Solženitsõn magas meie juures peatudes väiksese toas, mis on trepikojast sisse tulles otse läbi suure toa,” meenutas Susi. „Selle toa aknad jäävad teisele poole majast, kus praegu tegutseb kasiino.”
Nõukogude võimu murendanud suurmehe aura korteri hinda ei mõjuta, kinnitas Stockest Kinisvara maakler Remo Allik. „Maja on heas kohas ja paksude seintega, mis teeb ta paljudest uutest ehitistest paremaks,” lisas Allik.
Korteri aknad jäävad hoovi- ja päiksepoolsesse külge ning toad on valgusküllased. Korteri keskmes asub elutuba, millest avanevad uksed nii ahtakesse kööki kui ka teistesse tubadesse.
Korteri juurde kuulub samuti keldriboks. 1981. aastal oleks keldriboksi peidetud Gulagi arhipelaagi üliharuldane originaalkäsikiri hävinud solgitoru purunemisest tekkinud uputuses, kuid oli just enne seda viidud varjule Pärnumaale, kirjutas 1999. aastal Postimees. Kirjaniku kohver ligunes põhjalikult läbi.
Herta Susi oli abielus Solzõnitsõni sõbra Arnold Susi pojaga. Otto Tiefi valitsuses haridusministri koha täitmise eest vangistatud Arnold Susi pisteti kirjanikuga samasse vangikongi.
xxx
„Gulagi arhipelaagi” sünnikoht tõrjub Solženitsõni kummardajad
04. august 2008 kl 17:31
Foto: lenta.ru 
Aleksandr Solženitsõn
„Gulagi arhipelaagi” sünnitalu rendib põllumaad ja tõrjub turiste.
„Olen neid Solženitsõni tuttavaid ja sugulasi küllaga näinud ja mul on nendest kõrini,” ütles Tartu valla Vasula küla Kopli-Märdi talu peremees Heino Träss arileht.ee-le. „Tulevad siia fotograafidega, käsivad pesu õuest kuivamast ära koristada ja voodi toast välja tõsta.”
Solženitsõn kirjutas just selles talus suurema osa Nõukogude režiimi koonduslaagrid paljastanud dokumentaalepopöast „Gulaagi arhipelaag”.
Träss rendib oma 19hektarilise talu maid teraviljakasvatajatele. Eelmisel aastal kasvas tema maadel raps, tänavu nisu, suurest Solženitsõnist pole aga jäänud ühtegi jälge. Kõik kõrvalhooned ehitati aja jooksul ümber, säilinud on üksnes elumaja välisilme. „Praegu ei tea isegi enam keegi, millises toas kirjanik elas,” selgitas Träss. “Viimati käis Solženitsõni arst seda väljast pildistamas.”
Kuulsa kirjaniku nime abil turismist teenimise võimalust Träss tõrjus. „See on minu kodu ja ma tahan siin rahus elada,” lisas ta.
Varem kodukandis nõutud pulmavanemana tuntud Träss ostis talu rohkem kui 30 aastat tagasi.
Solžõnitsõn varjas ennast Vasulas Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi perekonna juures, kellele omakorda andis poole Kopli-Märdi taluhoonest kasutada Siberist naasnud aiandusprofessori Jaan Pordi lesk, küüditatute aitamisele pühendunud Marta Port.
Uudised
Solženitsõn, Aleksandr – vene kirjanik, Nobeli preemia laureaat
Postimees, 04.08.2008 08:16
Aleksandr Solþenitsõn. Foto: AP / Scanpix
Vene kirjanik ja nõukogudeaegne dissident Aleksandr Solþenitsõn suri eile hilisõhtul 89-aastasena südameataki tagajärjel, kirjutab STT.
Solþenitsõn võitis 1970. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanik saavutas ülemaailmse kuulsuse teostega «Gulagi arhipelaag» ja «Üks päev Ivan Denissovitði elust».
1940. – 1950. aastatel suleti Solþenitsõn kaheksaks aastaks vangilaagritesse.
Nõukogude Liit saatis kirjaniku 1974. aastal maapakku pärast seda, kui ilmus Venemaa ja Nõukogude Liidu vangilaagrite ajalugu käsitleva teose «Gulagi arhipelaagi» esimene osa.
Pärast Nõukogude Liidust lahkumist elas Solþenitsõn Saksamaal, Ðveitsis ja USAs. Venemaale läks ta tagasi 1994. aastal. Pärast naasmist kodumaale kritiseeris kirjanik läänt ja Venemaa nõukogude võimu järgset arengut.
Nobelisti teati juba pikka aega raskelt haige olevat ning enne surma ei liikunud ta mitmeid kuid enam avalikkuses.
Venemaal hakati ta teoseid uuesti välja andma. Möödunud aastal andis tollane Venemaa president Vladimir Putin Aleksandr Solþenitsõnile Vene riigi kõrge autasu kirjaniku elutöö eest.
Aleksandr Solþenitsõn sündis 11. detsembril 1918. Oli 1945 – 1953 vangilaagrites, 1974 – 1994 pagenduses.
Solþenitsõni teosed: jutustus «Üks päev Ivan Denissovitði elust», romaanid «Esimeses ringis» ja «Vähktõvekorpus», NSV Liidu vangilaagrite ajalugu «Gulagi arhipelaag», Vene lähiajaloo aineline romaanidesari «Punane ratas», mäletused «Vasikas puskles tammega» ja poliitilised esseed «Elu ilma valeta, «Kuidas luua Venemaal kord» ja «Rusudes Venemaa».
Toimetas Inna-Katrin Hein
xxx
Kaplinski: Solþenitsõn on venelastele ja eestlastele tähtis
Teade, et suri Aleksandr Solþenitsõn, on Eestis väga kurb sõnum paljudele eestlaste, venelaste ja teiste rahvuste jaoks. Solþenitsõnil olid tugevad sidemed Eestiga – nii loomingulised sidemed kui ka isiklikud suhted nendega, kes olid läbi käinud Gulagist. Mina ei ole kahjuks Solþenitsõniga kohtunud, kuid olen käinud talus, kus ta töötas.
Nagu paljudel suurtel inimestel ja kirjanikel, olid temalgi oma nõrkused ja veidrused. Kuid ta oli inimene, kes omal kombel muutis ajaloo kurssi. Üks näide sellest on sõnaühendi “Gulagi arhipelaag” ilmumine, milles kehastus ka muutumine suhtumises Nõukogude süsteemi.
Pärast Solþenitsõnit ei saa sellesse enam teistmoodi suhtuda – ei Venemaal ega üheski teises riigis. Sedasama võib öelda ka Eesti kohta.
Eesti jaoks on Solþenitsõn eelkõige vene kirjanik, vene kultuuritegelane. Novellis “Üks päev Ivan Denissovitði elust” kirjutas ta: “Räägitakse, et rahvus ei tähenda mitte midagi, iga rahva seas on, näete, halbu inimesi. Aga nii palju kui Ðuhhov eestlasi näinud oli, ei olnud talle halbu inimesi ette sattunud.”
(Sama mõtet kordas Solþenitsõn teoses “Vasikas puskles tammega”, kus ta juba enda nimel kirjutas: “Niisugune tunne tekkis mul laagris: kui palju ma ka eestlasi ei näinud, kõik nad olid korralikud, ausad ja rahulikud.” – toim.).
Muidugi on see tugev liialdus, kuid ikkagi on meeldiv, et Aleksandr Solþenitsõn kohtas eestlaste seas häid inimesi.
Mina ja minu eakaaslased lugesid tema teoseid vene keeles, mida sel ajal oskas rohkem inimesi. Need olid samizdat’i ümbertrükid või salaja Eestisse saadetud välismaised väljaanded. Nad olid meile väga tähtsad. Ning nad on ka praegu väga tähtsad eestlaste ja venelaste jaoks, kellel on tänu tema raamatutele palju ühist. Kui rääkida meie ühiskonna tulevikust, eestlaste ja venelaste suhetest, siis Solþenitsõnil on suured teened nende edasise arengu jaoks.
Jaan Kaplinski kirjutas selle kommentaari rahvusringhäälingu uudisteportaalile ERR Novosti.
Toimetas Heikki Aasaru
xxx
Solženitsõni varjaja ei müüks ajaloolist korterit
Lahkunud vene suurmehe varjupaik Tartus võiks maksta miljon krooni.
Aleksandri tn 3 asuv kolmetoaline sõsarkorter pandi kuu aega tagasi ligi miljoni kroonise hinnaga müüki.
Solženitsõnile peavarju pakkunud korter asub müügil oleva all ja on täpselt samasuguse planeeringuga. Korter kuulub Herta Susile, kes ütles arileht.ee-le, et ta oma kodu ei müü. „Olen üle 80 aasta vana ja kavatsen seal elada elupäevade lõpuni,” lausus Susi.
Tartu vana kaubamaja taga nn hrjušjovkas asuvas korteris on 60nendatest alates vahetatud üksnes tapeeti, isegi mööbel seisab endises kohas.
„Solženitsõn magas meie juures peatudes väiksese toas, mis on trepikojast sisse tulles otse läbi suure toa,” meenutas Susi. „Selle toa aknad jäävad teisele poole majast, kus praegu tegutseb kasiino.”
Nõukogude võimu murendanud suurmehe aura korteri hinda ei mõjuta, kinnitas Stockest Kinisvara maakler Remo Allik. „Maja on heas kohas ja paksude seintega, mis teeb ta paljudest uutest ehitistest paremaks,” lisas Allik.
Korteri aknad jäävad hoovi- ja päiksepoolsesse külge ning toad on valgusküllased. Korteri keskmes asub elutuba, millest avanevad uksed nii ahtakesse kööki kui ka teistesse tubadesse.
Korteri juurde kuulub samuti keldriboks. 1981. aastal oleks keldriboksi peidetud Gulagi arhipelaagi üliharuldane originaalkäsikiri hävinud solgitoru purunemisest tekkinud uputuses, kuid oli just enne seda viidud varjule Pärnumaale, kirjutas 1999. aastal Postimees. Kirjaniku kohver ligunes põhjalikult läbi.
Herta Susi oli abielus Solzõnitsõni sõbra Arnold Susi pojaga. Otto Tiefi valitsuses haridusministri koha täitmise eest vangistatud Arnold Susi pisteti kirjanikuga samasse vangikongi.
xxx
„Gulagi arhipelaagi” sünnikoht tõrjub Solženitsõni kummardajad
„Gulagi arhipelaagi” sünnitalu rendib põllumaad ja tõrjub turiste.
„Olen neid Solženitsõni tuttavaid ja sugulasi küllaga näinud ja mul on nendest kõrini,” ütles Tartu valla Vasula küla Kopli-Märdi talu peremees Heino Träss arileht.ee-le. „Tulevad siia fotograafidega, käsivad pesu õuest kuivamast ära koristada ja voodi toast välja tõsta.”
Solženitsõn kirjutas just selles talus suurema osa Nõukogude režiimi koonduslaagrid paljastanud dokumentaalepopöast „Gulaagi arhipelaag”.
Träss rendib oma 19hektarilise talu maid teraviljakasvatajatele. Eelmisel aastal kasvas tema maadel raps, tänavu nisu, suurest Solženitsõnist pole aga jäänud ühtegi jälge. Kõik kõrvalhooned ehitati aja jooksul ümber, säilinud on üksnes elumaja välisilme. „Praegu ei tea isegi enam keegi, millises toas kirjanik elas,” selgitas Träss. “Viimati käis Solženitsõni arst seda väljast pildistamas.”
Kuulsa kirjaniku nime abil turismist teenimise võimalust Träss tõrjus. „See on minu kodu ja ma tahan siin rahus elada,” lisas ta.
Varem kodukandis nõutud pulmavanemana tuntud Träss ostis talu rohkem kui 30 aastat tagasi.
Solžõnitsõn varjas ennast Vasulas Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi perekonna juures, kellele omakorda andis poole Kopli-Märdi taluhoonest kasutada Siberist naasnud aiandusprofessori Jaan Pordi lesk, küüditatute aitamisele pühendunud Marta Port.