Tänases Päevalehes tehakse veel kord juttu mandri ja Muhu saare vahelise tunneli otstarbekusest ja sellest, et töötud kaevurid seda tunnelit ehitama panna. Varem on EPL küsinud oma lugejate arvamusi pelgalt silla kohta…
«Maailmapraktika näitab, et tunneli ehitamine oleks odavam kui sild, tunnel on ka märkamatu ega riku ilusat merevaadet ära,» põhjendas AS Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov oma ettepanekut. «Ma ei usu, et see väga suurt populaarsust koguks, sest inimesed usaldavad silda rohkem kui tunnelit,» nentis ta siiski, «tunnelis tekib paljudel klaustrofoobia.»
M. Jostovi sõnul on Eestis olemas tööjõud tunneli ehitamiseks. «Kolm aastat tagasi töötas Eesti Põlevkivis 7500 inimest, praegu töötab 5000. Paljud on pensionile läinud, paljud ehk professiooni kaotanud, aga tuhatkonna inimese hulgast peaks saama valida küll,» rääkis ta.
Kuna kaevurid saaksid tööle hakata kahest suunast ning on harjunud töötama kolmes vahetuses ööpäevaringselt, ei võtaks tunneli ehitus väga kaua aega.
Maanteeameti peadirektori Riho Sõrmuse sõnul on tunnelil oma head küljed ning seda ideed pole maha maetud. «Tõsi on see, et tunnel saastab vähem keskkonda ning Läänemeres on valdavalt tunneli ehitamiseks sobiv savi, mis ei lase vett läbi,» selgitas ta tunneli eeliseid.
Kas ehitatakse tunnel või sild, sõltub R. Sõrmuse väitel eeskätt poliitilistest otsustest ning kalkulatsioonidest. «Norra spetsialistide hinnangul maksab tunneli ehitamine 1,1 miljardit krooni pluss-miinus kümme protsenti, silla hind on veel täpsustamisel,» ütles Sõrmus. Lisaks ehituskuludele võetakse arvesse ka ekspluatatsioonikulud.
Massiliselt kaevureid tunneli ehitamisel ilmselt siiski tööd ei saa, sest inimtööjõudu kulub sellistel töödel minimaalselt. «Tuuakse kohale raudteevaguni külge kinnitatud frees, puuritakse ja purustatakse kivi ning kivi jookseb mööda vagunit maapinnale,» kirjeldas Sõrmus tööprotsessi. «Selline töö on tehnoloogiliselt kõrgtasemel.»
Kaks arvamust, juba vähemalt kolm eestlaslikku seisukohta. On, mille üle diskuteerida, oleks vaid – kus.
Mati Jostov arvamus läheneb tänase Eesti reaalsetest võimalustest – kasutada järeleproovitud, ehkki küll veidi vananenud kuid see-eest odavamat läbindamis-tehnoloogiat, olemasolevat insenertehnoloogilist kaadrit.
Vahemärkusena mainigem, et Sõrmuse poolt kirjeldatud “raudteevagun” pole ammu enam kõrgtehnoloogia ja need põhimõtted on juba ammu ka meie põlevkivikaevanduses kasutusel. Pealegi on tsemendi- ja r/betoondetailide tootmine riigis olemas. Eeltoodust lähtudes võiks optimistliku lähenemise korral 2-avaline tunnelikäik valmida vähem kui kahe aasta jooksul peale otsustamist ja finantseerimise alustamist.
R. Sõrmus läheneb ametnikule omaselt ilusama visiooniga kui seda Jostov välja pakkus. Vastandlikkus väljendub selles, et Sõrmuse soovib alustada poliitilisest otsustusest, Jostov aga pragmaatilisest – tegelikest võimalustest ja majanduslikest kaalutlustest. Aga Keskkonna-sõbralikkuse ja kõrgtehnoloogilisuse mainimine on kohane. Keegi ei kahtle selles, et ka sild võib ilus olla (ja peabki olema), kuid ta ehitakse mitte iluasjaks, vaid praktiliste vajaduste rahuldamiseks (transpordiühenduseks).
Arvan, et kõrgtehnoloogilisus peaks eelkõige väljenduma projektiga tagatud tunneli ekspluatatsiooni kaasaegsuses, mitte aga niivõrd läbindamise tehnoloogias (kui see majanduslikult kasulikum on). Sillaehituse kõrgtehnoloogilisuse vajadus (loe: suur raha) algab konsulteerimisest ja väljendub praktiliselt kõigis järgnevates töödes ja ka ekspluatatsioonis.
Targu jätsid mõlemad mainimata Norra ja Eesti tööjõu hinna erinevuse. Aga see selleks…
Ja veel: sillaehituseks vajalikku mahasõitude ja tammi nn muldkeha mahtu pole Läänemaalt ja saartelt kusagilt välja kaevata…
Olen paarikümnel aastal Väinamerel seilanud. Väinameri on kenam ilma inimkätega loodud tehismaastikuta. Las jääda nii kui on…
Pigem siiski tunnel. See on turvalisem. Ka talvel.
Ka siis, kui ta ei saa maanteepikenduseks kõigile kohe.
Kes soovib sõna sekka öelda, palun!
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Sild või tunnel?
Tänases Päevalehes tehakse veel kord juttu mandri ja Muhu saare vahelise tunneli otstarbekusest ja sellest, et töötud kaevurid seda tunnelit ehitama panna. Varem on EPL küsinud oma lugejate arvamusi pelgalt silla kohta…
«Maailmapraktika näitab, et tunneli ehitamine oleks odavam kui sild, tunnel on ka märkamatu ega riku ilusat merevaadet ära,» põhjendas AS Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov oma ettepanekut. «Ma ei usu, et see väga suurt populaarsust koguks, sest inimesed usaldavad silda rohkem kui tunnelit,» nentis ta siiski, «tunnelis tekib paljudel klaustrofoobia.»
M. Jostovi sõnul on Eestis olemas tööjõud tunneli ehitamiseks. «Kolm aastat tagasi töötas Eesti Põlevkivis 7500 inimest, praegu töötab 5000. Paljud on pensionile läinud, paljud ehk professiooni kaotanud, aga tuhatkonna inimese hulgast peaks saama valida küll,» rääkis ta.
Kuna kaevurid saaksid tööle hakata kahest suunast ning on harjunud töötama kolmes vahetuses ööpäevaringselt, ei võtaks tunneli ehitus väga kaua aega.
Maanteeameti peadirektori Riho Sõrmuse sõnul on tunnelil oma head küljed ning seda ideed pole maha maetud. «Tõsi on see, et tunnel saastab vähem keskkonda ning Läänemeres on valdavalt tunneli ehitamiseks sobiv savi, mis ei lase vett läbi,» selgitas ta tunneli eeliseid.
Kas ehitatakse tunnel või sild, sõltub R. Sõrmuse väitel eeskätt poliitilistest otsustest ning kalkulatsioonidest. «Norra spetsialistide hinnangul maksab tunneli ehitamine 1,1 miljardit krooni pluss-miinus kümme protsenti, silla hind on veel täpsustamisel,» ütles Sõrmus. Lisaks ehituskuludele võetakse arvesse ka ekspluatatsioonikulud.
Massiliselt kaevureid tunneli ehitamisel ilmselt siiski tööd ei saa, sest inimtööjõudu kulub sellistel töödel minimaalselt. «Tuuakse kohale raudteevaguni külge kinnitatud frees, puuritakse ja purustatakse kivi ning kivi jookseb mööda vagunit maapinnale,» kirjeldas Sõrmus tööprotsessi. «Selline töö on tehnoloogiliselt kõrgtasemel.»
Kaks arvamust, juba vähemalt kolm eestlaslikku seisukohta. On, mille üle diskuteerida, oleks vaid – kus.
Mati Jostov arvamus läheneb tänase Eesti reaalsetest võimalustest – kasutada järeleproovitud, ehkki küll veidi vananenud kuid see-eest odavamat läbindamis-tehnoloogiat, olemasolevat insenertehnoloogilist kaadrit.
Vahemärkusena mainigem, et Sõrmuse poolt kirjeldatud “raudteevagun” pole ammu enam kõrgtehnoloogia ja need põhimõtted on juba ammu ka meie põlevkivikaevanduses kasutusel. Pealegi on tsemendi- ja r/betoondetailide tootmine riigis olemas. Eeltoodust lähtudes võiks optimistliku lähenemise korral 2-avaline tunnelikäik valmida vähem kui kahe aasta jooksul peale otsustamist ja finantseerimise alustamist.
R. Sõrmus läheneb ametnikule omaselt ilusama visiooniga kui seda Jostov välja pakkus. Vastandlikkus väljendub selles, et Sõrmuse soovib alustada poliitilisest otsustusest, Jostov aga pragmaatilisest – tegelikest võimalustest ja majanduslikest kaalutlustest. Aga Keskkonna-sõbralikkuse ja kõrgtehnoloogilisuse mainimine on kohane. Keegi ei kahtle selles, et ka sild võib ilus olla (ja peabki olema), kuid ta ehitakse mitte iluasjaks, vaid praktiliste vajaduste rahuldamiseks (transpordiühenduseks).
Arvan, et kõrgtehnoloogilisus peaks eelkõige väljenduma projektiga tagatud tunneli ekspluatatsiooni kaasaegsuses, mitte aga niivõrd läbindamise tehnoloogias (kui see majanduslikult kasulikum on). Sillaehituse kõrgtehnoloogilisuse vajadus (loe: suur raha) algab konsulteerimisest ja väljendub praktiliselt kõigis järgnevates töödes ja ka ekspluatatsioonis.
Targu jätsid mõlemad mainimata Norra ja Eesti tööjõu hinna erinevuse. Aga see selleks…
Ja veel: sillaehituseks vajalikku mahasõitude ja tammi nn muldkeha mahtu pole Läänemaalt ja saartelt kusagilt välja kaevata…
Olen paarikümnel aastal Väinamerel seilanud. Väinameri on kenam ilma inimkätega loodud tehismaastikuta. Las jääda nii kui on…
Pigem siiski tunnel. See on turvalisem. Ka talvel.
Ka siis, kui ta ei saa maanteepikenduseks kõigile kohe.
Kes soovib sõna sekka öelda, palun!