Sauna taga tiigi ääres …

Huvitav, kui paljude Eesti elanike elu on otseselt häirinud see, et mõned inimesed pole oma sauna või maja ehitamisel veekogu äärde keskkonnanorme täpselt järginud või kõiki dokumente korrektselt vormistanud?

Vaadates seda, kui hõredalt on Eesti asustatud, kui palju on siin mererannikut ning järvi ja jõgesid, ei tohiks suurt probleemi olla – ruumi peaks jätkuma kõigile. Ometi kuuleme pidevalt tülidest-skandaalidest, mis alguse saanud mingite ehitus- või keskkonnanormide täitmata jätmisest.

Tahtmata väita, et ehitajatele alati liiga tehakse, tunduvad siin mingid rõhuasetused paigast ära olevat. Kas ei ole neil juhtumitel muidki põhjusi, kui ehitajate ülbus ja hoolimatus keskkonna vastu?

Kindlasti pole kõik korras paberite kordaajamise protsessiga – see on sageli liiga arusaamatu ja aeganõudev. Paljusid ehitustöid ei saa teha aasta ringi, ehitajad tahavad need suvel kaelast saada. Kui lubade ja kooskõlastuste saamine muudkui viibib ja viibib, lüüaksegi neile käega, lootuses, et asjad saab hiljem ära klaarida. Oleks asjaajamine kiirem, saaks nii mõndagi eksimust ennetada.

Oma osa probleemi suurena paistmises on ka inimlikul kadedusel. Kaunitesse kohtadesse suvilate või majade ehitamisega tegelevad ju jõukamad inimesed ning teise jõukus kipub eestlasel ikka pinnuks silmas olema. Nii võib mõni eksimus või arusaamatus suuremaks kõneaineks kujuneda, kui asi tegelikult väärt on.

Üldiselt on sauna- ja majaehitajad ikkagi terve mõistusega inimesed ja nad ei püstita oma ehitisi ka ajutiseks. Kui kohustus mõned kohad kõigile inimestele läbitavaks jätta on osale tõesti vastumeelne, siis õigel ajal ja selges keeles esitatud keskkonnakaitselised keelud peaksid ilusti kohale jõudma. Tegu on ju ehitaja enda vahetu elukeskkonnaga.