Röövlitantsud vajuva vee kohal
Tants, trall ja pidu pilvini – kamp karme mereröövleid mandril lõõgastumas ahnest, reetlikust ja pahelisest mereelust. Foto: Priit Grepp |
Nii neetult vastakaid tundeid, nii häiritud vaimustust pole ma teatris ammu kogenud kui “Arabella ja Taanieli” esietendusel.
Kindlasti saab sel lavastusel (mis on loodud pigem suurtele kui väikestele inimestele) olema kirglik, uljas, noor ja andunud fännklubi.
Kui näeksin sama lavastust võõrkeelsena kusagil festivalimelus, aplodeeriksin, huilgaksin, trambiksin jalgu… Kahjuks teadsin lugu Arabellast: mu viga teatrisaalis oligi see, et otsisin säravate revüünumbrite reast sõnumit.
Vähe sellest: sõnumis tahtsin naiivselt leida lootust. Arabella saatuse pärast hakkas süda nii väga valutama, et lavastuse efektne vorm ei suutnud mind päriselt “ära osta”.
Kurjusel pole vastast
Muidugi on põhjust heldelt kiita Ardo R. Varrese muusikat, Hege Tvedti dünaamilist koreograafiat, Arne Nosti kujundatud lavalaeva.
Külalisstaar Hannes Kaljujärv saab Taaniel Tina rollis viimaks oma füüsilist kõrgvormi täies jõus ja ilus rakendada. Kulminatsiooniks saab Taanieli lõpulaul: võimas, traagiline saatusesoolo.
Vinged rollid loovad Marika Vaarik – reeturihinged Pootsman ja Rosita; Tiina Mälberg – “androgüün-nälkjas” Padrone; Toomas Suuman – “pärliõgija” Halleluuja jt. Rakvere Teatri trupp mängib seninägemata jõulises ansambliühtsuses. Oh, kui seda Arabellat ees ei oleks…
Külalislavastajat on köitnud kurjus: mereröövlite laev kui maailma mudel, kus ahnus ja alatus, pahelisus ja reetlikkus on kõikevõitvad ja absoluutsed. Väikesel tüdrukul (esietendusel Arabella – Liisa Aibel) pole ses maailmas paika.
Arabella jääb kurjuse tormitsevas kaoses abituks: mitte osatäitja, vaid tegelane. Ehkki ka näitleja suhtes on lavastus hetketi hoolimatu, näiteks võtmestseen, kus Arabella ei suuda tappa inimest, libiseb kähku mööda. Jõulisel, rämedal, a(tra)ktiivsel röövlimentaliteedil ei ole lavailmas väärilist vastasjõudu – välja arvatud Kaljujärve Taanieli hingeheitlused, aga sellegi rolli siseilm on lavastuse mängureeglite kohaselt ebaühtlasem kui välisjoonis.
Arabella jääb kaitseta
Laevale sattunud rändur Hassan, Aino Perviku teoses sisuline vastasjõud kurjusele, on laval kõrvaline nähtus. Velvo Väli Hassan sulandub sujuvalt röövlikampa, ei eraldu oma siserütmi ega mõttemaailmaga.
Seesugune Hassan ei suuda Arabellat kaitsta. Ka mustlaste leer, kelle juures Perviku Arabella viimaks kodu leiab, on lahendatud ülima irooniaga. Mustlaste laulunumber on omaette võetuna võrratu paroodia! Aga nende lehviv enesekesksus, ükskõiksus võimendab Arabella üksildust, laevavälise maailma julmust.
Lavastuse Arabella jaoks oleks ainus õnnelik lõpp koos isa Taanieliga surma minna. Väljaspool laeva ei ole tal tulevikku. Selle halastamatu pessimismiga vastandubki lavastus Aino Perviku teosele. Läbinisti ajatundlik sõnum?
Olen tänulik vaiksema äratundmishetke eest, mil piraat Adalbert pihib, kui väga ta siit laevalt ära tahab. Dajan Ahmet mängis selle lavaviivu ausalt südamlikuks.
Tahaksin iga hinna eest uskuda, et maailm on siiski suurem, kui mereröövlite kurjuse laev. Lavastus kõigutab seda usku jõuliselt. Saalist lahkudes tundub, et ainus võimalus “laevalt” pääseda on Arabella ema kombel vabasurma viskuda.
Või oli see vaid mänglev flirt kurjusega? Stiilne manipulatsioon publikuga? Kurat üksi teab!
ESIETENDUS:
Toomas Suuman/Peeter Raudsepp/Ardo R. Varres “Arabella ja Taaniel”. Esietendus 4. oktoobril 2002 Rakvere Teatris.
Pille-Riin Purje
Virumaa Teataja
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Röövlitantsud vajuva vee kohal
Röövlitantsud vajuva vee kohal
Tants, trall ja pidu pilvini – kamp karme mereröövleid mandril lõõgastumas ahnest, reetlikust ja pahelisest mereelust. Foto: Priit Grepp
Nii neetult vastakaid tundeid, nii häiritud vaimustust pole ma teatris ammu kogenud kui “Arabella ja Taanieli” esietendusel.
Kindlasti saab sel lavastusel (mis on loodud pigem suurtele kui väikestele inimestele) olema kirglik, uljas, noor ja andunud fännklubi.
Kui näeksin sama lavastust võõrkeelsena kusagil festivalimelus, aplodeeriksin, huilgaksin, trambiksin jalgu… Kahjuks teadsin lugu Arabellast: mu viga teatrisaalis oligi see, et otsisin säravate revüünumbrite reast sõnumit.
Vähe sellest: sõnumis tahtsin naiivselt leida lootust. Arabella saatuse pärast hakkas süda nii väga valutama, et lavastuse efektne vorm ei suutnud mind päriselt “ära osta”.
Kurjusel pole vastast
Muidugi on põhjust heldelt kiita Ardo R. Varrese muusikat, Hege Tvedti dünaamilist koreograafiat, Arne Nosti kujundatud lavalaeva.
Külalisstaar Hannes Kaljujärv saab Taaniel Tina rollis viimaks oma füüsilist kõrgvormi täies jõus ja ilus rakendada. Kulminatsiooniks saab Taanieli lõpulaul: võimas, traagiline saatusesoolo.
Vinged rollid loovad Marika Vaarik – reeturihinged Pootsman ja Rosita; Tiina Mälberg – “androgüün-nälkjas” Padrone; Toomas Suuman – “pärliõgija” Halleluuja jt. Rakvere Teatri trupp mängib seninägemata jõulises ansambliühtsuses. Oh, kui seda Arabellat ees ei oleks…
Külalislavastajat on köitnud kurjus: mereröövlite laev kui maailma mudel, kus ahnus ja alatus, pahelisus ja reetlikkus on kõikevõitvad ja absoluutsed. Väikesel tüdrukul (esietendusel Arabella – Liisa Aibel) pole ses maailmas paika.
Arabella jääb kurjuse tormitsevas kaoses abituks: mitte osatäitja, vaid tegelane. Ehkki ka näitleja suhtes on lavastus hetketi hoolimatu, näiteks võtmestseen, kus Arabella ei suuda tappa inimest, libiseb kähku mööda. Jõulisel, rämedal, a(tra)ktiivsel röövlimentaliteedil ei ole lavailmas väärilist vastasjõudu – välja arvatud Kaljujärve Taanieli hingeheitlused, aga sellegi rolli siseilm on lavastuse mängureeglite kohaselt ebaühtlasem kui välisjoonis.
Arabella jääb kaitseta
Laevale sattunud rändur Hassan, Aino Perviku teoses sisuline vastasjõud kurjusele, on laval kõrvaline nähtus. Velvo Väli Hassan sulandub sujuvalt röövlikampa, ei eraldu oma siserütmi ega mõttemaailmaga.
Seesugune Hassan ei suuda Arabellat kaitsta. Ka mustlaste leer, kelle juures Perviku Arabella viimaks kodu leiab, on lahendatud ülima irooniaga. Mustlaste laulunumber on omaette võetuna võrratu paroodia! Aga nende lehviv enesekesksus, ükskõiksus võimendab Arabella üksildust, laevavälise maailma julmust.
Lavastuse Arabella jaoks oleks ainus õnnelik lõpp koos isa Taanieliga surma minna. Väljaspool laeva ei ole tal tulevikku. Selle halastamatu pessimismiga vastandubki lavastus Aino Perviku teosele. Läbinisti ajatundlik sõnum?
Olen tänulik vaiksema äratundmishetke eest, mil piraat Adalbert pihib, kui väga ta siit laevalt ära tahab. Dajan Ahmet mängis selle lavaviivu ausalt südamlikuks.
Tahaksin iga hinna eest uskuda, et maailm on siiski suurem, kui mereröövlite kurjuse laev. Lavastus kõigutab seda usku jõuliselt. Saalist lahkudes tundub, et ainus võimalus “laevalt” pääseda on Arabella ema kombel vabasurma viskuda.
Või oli see vaid mänglev flirt kurjusega? Stiilne manipulatsioon publikuga? Kurat üksi teab!
ESIETENDUS:
Toomas Suuman/Peeter Raudsepp/Ardo R. Varres “Arabella ja Taaniel”. Esietendus 4. oktoobril 2002 Rakvere Teatris.
Pille-Riin Purje
Virumaa Teataja