Üldiselt ei ole meie riigikohtunikud seni avalikult sõna võtnud. Õige ka, sest nende sõna ei tohi devalveeruda. Ilmselt on need kohtunikud aastate jooksul tajunud oma ülisuurt vastutust ja teavad ka hästi eesti vanasõna, et vaikimine on kuld, rääkimine hõbe. Ometi sundis nüüd miski neid seda pikaajalist hoiakut muutma.

Seejuures on eriti märkimisväärne, et 12 riigikohtunikku otsustasid kõnealusel juhul astuda avalikult vastu omaenda otsesele juhile ja asusid kritiseerima seaduseelnõu, mille ette valmistanud töörühma juhtis riigikohtu esimees Märt Rask. Et seda teha, pidi neil olema ikka päris tõsine põhjus.

Kala hakkab mädanema peast

On üks põhiväärtus, mille kompromissitu kaitsmine ühendab küllap alati ja igal pool demokraatlikus ühiskonnas kohtunikke mitme teisegi eluala, sealhulgas näiteks ajakirjanikega. See väärtus on sõltumatus.

Kaotades sõltumatuse, kaotad sa võime seda tüüpi tööd teha. Jah, võib filosofeerida, et absoluutne sõltumatus pole võimalik, eriti väikeses riigis, kus kõik olulised inimesed on umbes kolme telefonikõne kaugusel. Seda enam on oluline püüda olla oma otsustes võimalikult aus ja sõltumatu. Ja oluline on, et avalikud mängureeglid ehk seadused seda püüet võimalikult toetaksid.

Üks võtmeküsimus peitub seega eelnõu § 27 lõikes 1: „Riigikogu võib Vabariigi Presidendi ettepanekul enne tähtaja lõppemist vabastada Riigikohtu esimehe juhtimisülesannete täitmisest. Enne ettepaneku tegemist kuulab Vabariigi President ära Riigikohtu üldkogu arvamuse, mille ta lisab Riigikohtu esimehe vabastamise ettepanekule.”

Jah, me võime eeldada, et üks mõistlik president ei tee kunagi sellist ettepanekut poliitilistel põhjustel. Aga kas me saame ikka kõigis tulevastes presidentides nii kindlad olla?

Võib ju loota, et kui president hakkabki riigikohtu esimehega poliitilist kiusu ajama, siis mõistlik riigikogu ei lase seda läbi. Aga kui riigikogu valdav enamus jagab juhtumisi presidendiga sarnaseid poliitilisi vaateid?

Nõue kuulata enne vabastamist ära riigikohtu üldkogu arvamus ei kohusta ju millekski. Meie poliitilises kultuuris on juba olemas „head” näited maavanemate ametisse nimetamisest, kus valitsus samuti peab ära kuulama kohalike omavalitsuste arvamuse iga esitatud kandidaadi kohta. Paraku näitab elu, et kui omavalitsuste esindajad kellegi maha hääletavad, ei loe see veel valitsusele midagi. Kui tahetakse, tehakse ikka otsus oma tahte järgi. Miks peaks riigikohtu üldkogu arvamus kohtu esimehe vabastamise kohta kellelegi poliitikutest oluliselt rohkem tähendama?

Üldiselt võiks ju arvata, et ühe senigi parlamendi poolt ametisse nimetatud ametimehe natuke suurem politiseerimine ei ole teab kui ohtlik. Jääb ju kohtunikkond ikka suhteliselt sõltumatuks. Siiski lisandub selles seaduseelnõus siia riigikohtu esimehe rolli oluline suurenemine alamastmete kohtute töö suunamisel. Tsiteerides riigikohtunike kirja: „Samas on võrreldes praegusega sisuliselt kaotatud kohtunike sõltumatus kohtuastmete vahel, s.t maakohtu kohtunikke nähakse eelnõus ringkonnakohtu „alamatena”, ringkonnakohtunikke aga (koos maakohtunikega) riigikohtu ja eriti riigikohtu esimehe ja kolleegiumide esimeeste „alamatena”. Riigikohtu esimeest omakorda aga presidendi ja riigikogu „alamana”.”

Pöördumisele alla kirjutanud riigikohtunike sõnul ei näi eelnõu arvestavat tõsiasja, et kohtute tegevust korraldades tuleb lähtuda teistsugustest põhimõtetest kui sõjaväe mudeli puhul, kus iga osaline allub kellelegi kõrgemale, kes omakorda alluvad ülemjuhatajale.

Langi needus

Riigikohtunikud kirjutavad, et kuivõrd riigikohtu esimees asub eelnõu järgi kohtusüsteemi võimupüramiidi tipus ja alama astme kohtujuhtidel lasub temaga koostöö kohustus ja nad on tema järelevalve all, siis „näeme tõsist ohtu, et võimalikud poliitilised mõjutused võivad levida üle kogu kohtusüsteemi”. See on küll väga tõsine hoiatus.

Nad lisavad, et demokraatliku õigusriigi jaoks on kesksel kohal kohtute ja kohtunike otsuste sõltumatuse tagamine, kuid eelnõus on kohtunike sõltumatust nähtud üksnes sõltumatusena täitevvõimust ehk justiitsministeeriumist. Siinkohal tuleb tõesti rõhutada, et seaduseelnõu vaieldamatult kohtute sõltumatust suurendav pool on esimese ja teise astme kohtute viimine justiitsministri ehk täitevvõimu alt välja.

Minul tuli seda teemat käsitledes meelde kolme-nelja aasta tagune aeg, kui tehti uut rahvusringhäälingu seadust. Ka siis oli üks eelnõu algseid autoreid ja peaideolooge justiitsminister Rein Lang, ehkki formaalselt esitas selle menetlusse kultuuriminister Raivo Palmaru. Ja ka siis käis võitlus sõltumatuse pärast. Tants käis selle ümber, kas ringhäälingut juhtiv nõukogu politiseeritakse totaalselt, määrates sinna ainult poliitikud, ja oli lausa plaan teha sellest üks riigikogu komisjon.

Ka siis tuli mõnel inimesel oma ametipostile vaatamata selle plaani vastu avalikult välja astuda ja ringhäälingumajades koguti eelnõu vastu hulk prominentseid allkirju. Kas just selle võitluse pärast, aga seadus sai lõpuks parem kui oli algne eel-nõu. Ja ringhäälingu nõukogu, ehkki praegusenigi üle politiseeritud, koosneb õnneks siiski ainult poolenisti parteide esindajatest. Võinuks minna hullemini.

Mõeldes värskele skandaalile allikakaitse seaduse eelnõu pärast, milles uurivad ajakirjanikud näevad väga tõsist ohtu, et edaspidi saaks nende käsi väänata, ehkki deklaratiivselt räägib justiitsminister ajakirjanike ja nende allikate kaitsmisest, tekib justkui korduv muster. Üks algatus teise järel ründab kellegi sõltumatust ja propageerib suuremat poliitilist kontrolli mingi eluala üle. Ja kõik need tulevad ikka ühest ja samast kohast.