|
Kahte asja oli kerge ette näha. Esiteks: õiguskantsler ei saa oma ettekandes Riigikogule mööda minna asjaolust, et koguni viiendik seadusandliku kogu liikmetest kuulub täitevvõimu esindajate (ministrite) nimetatud riigi äriühingute nõukogudesse. Ja teiseks: sellele järgnevad valulikud reageeringud.
Allar Jõksile heidetakse ette, et ta on väljaütlemistes liiga radikaalne, toob tendentslikult esile detaile, ei ole küllalt lugupidav Riigikogu vastu. Pealegi olevat parlamendil äriühingute tegevusest teistest palju parem ülevaade.
Jõks viitab põhiseadusele ja riigikohtu kümne aasta tagusele otsusele. Põhiseadus keelab, et “Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis”, ja nõuab, et Riigikogu ning Vabariigi Valituse tegevus on korraldatud “võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel”.
Riigikohus ei ole Riigikogule autoriteet Riigikohus tunnistas seadusesätte, mis lubas riigikogulastel kuuluda riigiettevõtete haldusnõukogudesse, põhiseadusega vastuolus olevaks juba tollal, kui koos istus Riigikogu esimene taasiseseisvusjärgne koosseis. Praegu on tegemist neljanda valikuga. Sellegipoolest jätkatakse vanas vaimus.
Lugu on keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Kaheteistkümne aastaga ei ole Eestis suudetud üheselt defineerida mõistet “riigiamet” ega esitada arusaadavat loendit töökohtadest, kuhu seadusandliku võimu esindajatel pole asja. Tavainimene on lihtsameelne: põhiseadus välistab igasuguse muus riigileivas olemise! Aga einoh, kuulge, kuidas saaks toompealane oma võimalusi nii radikaalselt piirata? Palju otstarbekam on jätta “muu riigiamet” ebamäärasena õhku rippuma ja osaleda riigi äriühingute nõukogudes “eraõigusliku protseduuri alusel”.
Esindusdemokraatia puhul on vältimatu, et meie, valijad, anname 101 kaaskodanikule hulga eriõigusi ning soodustusi, et nad oleksid poliitiliselt ning majanduslikult sõltumatud tegelema riigi juhtimise ja selleks vajaliku seadusloomega. Valituks osutunutega on toimunud kõigi nelja valimise järel kummaline metamorfoos. Nad on rõõmsal meelel valmis kasutama põhiseaduses ettenähtud eriseisundit ning hüvesid, kuid tõrguvad tunnistamast, et seesama põhiseadus seab neile mitmeid piiranguid ning otseseid kohustusi.
Vande andmise järel otsustavad Riigikogu liikmed kõige üle meie riigis. Niisiis määravad ka oma volitused ja igapäevase tööpanuse, palga ja pensioni, hüvitused, soodustused, erikohtlemise, mida nad väärt saama.
Õiguskantsler ei juhtinud seekord — vahest juhib järgmisel aastal — tähelepanu põhiseaduse paragrahvile 75. Seal seisab must valgel: “Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus.” Mis tasusse ja sellega kaasaskäivatesse lisanditesse puutub, siis need on seadustega ilusti-kenasti sätestatud.
Aga “piirangud muu töötulu saamisel”? Missuguste lisategevusaladega, kus töö eest saadakse tulu (sic!), tohivad või ei tohi nelja aasta jooksul tegeleda meie volinikud? Praegu on kogu see värk liga-loga.
Miski ei tõkesta Riigikogu liiget jätkama eraettevõtlust, toimetama meelelahutusäris, arendama akadeemilist karjääri, andma advokaadina õigusabi, ravima arstina patsiente, pidama talu… Probleem on tõsine. Ja mitte ainult õiguslikust aspektist või põhiseaduse normi eiravana. Küsimus on samal ajal rahvaesindaja eetilises vastutuses sellesama rahva ees, kelle esindamise ülla kohustuse võttis konkreetne isik vabatahtlikult enda kanda.
Riigikogu töö kui ajutine kohakaaslus
Valijad on usaldanud neid ja maksavad neile korralikku palka. Tööandja usaldussuhe töövõtjaga eeldab viimaselt täistööpanust. Kahjuks ei lange ootused tegelikkusega kokku. Kindlasti mitte kõik, aga siiski silmatorkavalt suur osa Riigikokku valitutest käsitab seda, millega neil tuleb Toompeal tegeleda, kui ajutist kohakaaslust. Askeldamine mujal ja “muu töötulu saamine” näikse olevat neile palju vajalikum, huvitavam, andvam, ja kes teab, võib-olla tulusamgi.
Siit ka pidevad nurinad, mis kõrgeima riigivõimu kandjal on oma esindajatega. Rahulolematus köeb sellest ammusest ajast peale, kui VII Riigikogu hakkas ennast valikuliselt teostama, eelistades Harju keskmist vastutuste ning kohustuste täitmisel, kuid jättis määratlemata eriseisundi piirid õiguste ning hüvede kehtestamisel. Jupiterile on lubatud rohkem kui härjale — kahtlemata ka Eestis. Probleem on selles, et kaaskodanik, kes Jupiteriks tõusnud, kaotab mõõdutunde.
|
Uudised
Riigikogu liikmed teevad haltuurat
19. oktoober 2004 14:02
Kahte asja oli kerge ette näha. Esiteks: õiguskantsler ei saa oma ettekandes Riigikogule mööda minna asjaolust, et koguni viiendik seadusandliku kogu liikmetest kuulub täitevvõimu esindajate (ministrite) nimetatud riigi äriühingute nõukogudesse. Ja teiseks: sellele järgnevad valulikud reageeringud.
Allar Jõksile heidetakse ette, et ta on väljaütlemistes liiga radikaalne, toob tendentslikult esile detaile, ei ole küllalt lugupidav Riigikogu vastu. Pealegi olevat parlamendil äriühingute tegevusest teistest palju parem ülevaade.
Jõks viitab põhiseadusele ja riigikohtu kümne aasta tagusele otsusele. Põhiseadus keelab, et “Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis”, ja nõuab, et Riigikogu ning Vabariigi Valituse tegevus on korraldatud “võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel”.
Riigikohus ei ole Riigikogule autoriteet Riigikohus tunnistas seadusesätte, mis lubas riigikogulastel kuuluda riigiettevõtete haldusnõukogudesse, põhiseadusega vastuolus olevaks juba tollal, kui koos istus Riigikogu esimene taasiseseisvusjärgne koosseis. Praegu on tegemist neljanda valikuga. Sellegipoolest jätkatakse vanas vaimus.
Lugu on keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Kaheteistkümne aastaga ei ole Eestis suudetud üheselt defineerida mõistet “riigiamet” ega esitada arusaadavat loendit töökohtadest, kuhu seadusandliku võimu esindajatel pole asja. Tavainimene on lihtsameelne: põhiseadus välistab igasuguse muus riigileivas olemise! Aga einoh, kuulge, kuidas saaks toompealane oma võimalusi nii radikaalselt piirata? Palju otstarbekam on jätta “muu riigiamet” ebamäärasena õhku rippuma ja osaleda riigi äriühingute nõukogudes “eraõigusliku protseduuri alusel”.
Esindusdemokraatia puhul on vältimatu, et meie, valijad, anname 101 kaaskodanikule hulga eriõigusi ning soodustusi, et nad oleksid poliitiliselt ning majanduslikult sõltumatud tegelema riigi juhtimise ja selleks vajaliku seadusloomega. Valituks osutunutega on toimunud kõigi nelja valimise järel kummaline metamorfoos. Nad on rõõmsal meelel valmis kasutama põhiseaduses ettenähtud eriseisundit ning hüvesid, kuid tõrguvad tunnistamast, et seesama põhiseadus seab neile mitmeid piiranguid ning otseseid kohustusi.
Vande andmise järel otsustavad Riigikogu liikmed kõige üle meie riigis. Niisiis määravad ka oma volitused ja igapäevase tööpanuse, palga ja pensioni, hüvitused, soodustused, erikohtlemise, mida nad väärt saama.
Õiguskantsler ei juhtinud seekord — vahest juhib järgmisel aastal — tähelepanu põhiseaduse paragrahvile 75. Seal seisab must valgel: “Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus.” Mis tasusse ja sellega kaasaskäivatesse lisanditesse puutub, siis need on seadustega ilusti-kenasti sätestatud.
Aga “piirangud muu töötulu saamisel”? Missuguste lisategevusaladega, kus töö eest saadakse tulu (sic!), tohivad või ei tohi nelja aasta jooksul tegeleda meie volinikud? Praegu on kogu see värk liga-loga.
Miski ei tõkesta Riigikogu liiget jätkama eraettevõtlust, toimetama meelelahutusäris, arendama akadeemilist karjääri, andma advokaadina õigusabi, ravima arstina patsiente, pidama talu… Probleem on tõsine. Ja mitte ainult õiguslikust aspektist või põhiseaduse normi eiravana. Küsimus on samal ajal rahvaesindaja eetilises vastutuses sellesama rahva ees, kelle esindamise ülla kohustuse võttis konkreetne isik vabatahtlikult enda kanda.
Riigikogu töö kui ajutine kohakaaslus
Valijad on usaldanud neid ja maksavad neile korralikku palka. Tööandja usaldussuhe töövõtjaga eeldab viimaselt täistööpanust. Kahjuks ei lange ootused tegelikkusega kokku. Kindlasti mitte kõik, aga siiski silmatorkavalt suur osa Riigikokku valitutest käsitab seda, millega neil tuleb Toompeal tegeleda, kui ajutist kohakaaslust. Askeldamine mujal ja “muu töötulu saamine” näikse olevat neile palju vajalikum, huvitavam, andvam, ja kes teab, võib-olla tulusamgi.
Siit ka pidevad nurinad, mis kõrgeima riigivõimu kandjal on oma esindajatega. Rahulolematus köeb sellest ammusest ajast peale, kui VII Riigikogu hakkas ennast valikuliselt teostama, eelistades Harju keskmist vastutuste ning kohustuste täitmisel, kuid jättis määratlemata eriseisundi piirid õiguste ning hüvede kehtestamisel. Jupiterile on lubatud rohkem kui härjale — kahtlemata ka Eestis. Probleem on selles, et kaaskodanik, kes Jupiteriks tõusnud, kaotab mõõdutunde.