Rannapiiga võttis aerud pihku
Soome lahe rannikul Pedassaares isal kala püüda aitav Hille Lass ei pea meretööd raskeks. Meditsiiniõeks õppinud naine kiidab kordumatuid elamusi pakkuvaid hommikuid ja õhtuid merel.
Mis teid Võsule kutseliste kalurite nõupidamisele tõi?
Eks ikka soov infot saada. See, kas piiratud õigustega püüdjaile, nn kolmevõrgumeestele ka edaspidi midagi jätkub või võtavad suured ja vägevamad kõik eest ära.
Tulin koosolekule koos isaga. Meie püüame kala ainult oma tarbeks. Nimetame end ühevõrgumeesteks. Elame Pedassaares, kus on ilus ja romantiline kivine neem.
Kuidas sealkandis kalaga lood on?
Ega ausalt öeldes kiita ole. Juba ajalooliselt on välja kujunenud nii, et Pedassaare just rikkalik kalakoht pole. Teiselpool neeme püüavad Vergi mehed ja vaat nemad on hoopis kõvemast puust.
Meil väike vineerpaatki, mootorit pole, sõuame käsitsi. Peamiselt lesta saame, kevadel kudeajal püüame räime.
Pann ikka mõnikord naerab tulel ja kevadel soolame silkugi sisse. Kassidki saavad oma jao. Nemad, teadagi, käivad sabad püsti oma noosile rannas paadi vastas järel.
Kalamehed räägivad ikka suurimast kalast.
Jaa, mäletan minagi seda, üheksakilone lõhe või meriforell oli. Hilisemasel täpsustamisel arvati, et kahe eelmise ristsugutis. Ka niisuguseid liigub. Mäletan kuupäevagi, see oli 31. augustil 1999.
Kuid ma ei saa uhkeldada sellega, et mina ta välja tõin, vend oli seekord merel. Tegu oli selle kalapurakaga, et paadist välja ei kargaks.
Ka viiekiloseid meriforelle oleme saanud. Tänavu oleme kahjuks vähe merele pääsenud.
Suvel oli vetikat rannas nii palju, et vesi lausa haises. Kevadel taob võrgud tihti kõntsa täis. Meri on ilmselt nii saastunud.
Palju Pedassaares kalapüüdjaid on?
Kutselised kalurid meil puuduvad, ikka rohkem kolmevõrgumehed ja ega meidki eriti palju ole. Naabrimees käib merel isegi rohkem kui meie.
Mul tuleb isal abis olles sõuda, võrku merre lasta: oma tööjaotus on. Ma ei ütleks, et see naisele just eriti raske oleks. Kõrgema lainega muidugi, jaa…
Meil oli kolmaski väga innukas mees, Raine Kalgre oli ta nimi, kuid tema kahjuks suri. Ta oli lausa fanaatik, kirjutas ajakirjale Kalastaja.
Merel näeb sageli kauneid pilte.
Tõesti, eriti õhtuti, kui päike loojub ja hommikuti, kui ta tõuseb. Mõnikord, kui udu on ja kõik nii vaikne ja hääled selged – ilus on ja jääb hinge.
Üks kevadine pilt jäi hästi meelde. Saarmas oli siia kinni püüdnud ja maiustas sellega kivil. Tulime just võrke sisse laskmast ja päris ligidalt läksime mööda – nii oli siia söömisega ametis, et ei teinud meist väljagi.
Olete põline rannaelanik.
Kui ema ja vanaema järgi võtta, siis küll, kuid isa oli linnamees. Mina sain hariduse Tartus, kuus aastat õppisin meditsiini ja töötasingi õena sellel alal, kuid edaspidi enam vaevalt. Vähemalt kümme aastat olen eemal olnud, nõukogudeaegsete teadmistega siin vaevalt midagi ära teeb.
Elu on läinud nii, et ema on invaliid ja pean teda abistama. Kodus väike majapidamine, kanad ja kassid, talvevarud.
Kas merel käib ka teisi naisi?
Nüüd enam mitte, kuid naabrimehel oli sugulane, üle kaheksakümne aastane proua, kes merel abis käis.
Kanged naised on rannanaised.
Aga vanasti oli sageli nii, et mehed olid kaugel merel ja naistel tuli kogu majapidamise raskus kanda.
Minu ema rääkis, et tema käis koos naaberküla naistega räimepüügi ajal merel paadist kive vette viskamas. Räimevõrgul olid kivid all, et see ilusti, kindlalt ja sirgelt vees istuks. Isegi lapsed võeti abiks kaasa.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
Uudised
Rannapiiga võttis aerud pihku
Rannapiiga võttis aerud pihku
Soome lahe rannikul Pedassaares isal kala püüda aitav Hille Lass ei pea meretööd raskeks. Meditsiiniõeks õppinud naine kiidab kordumatuid elamusi pakkuvaid hommikuid ja õhtuid merel.
Eks ikka soov infot saada. See, kas piiratud õigustega püüdjaile, nn kolmevõrgumeestele ka edaspidi midagi jätkub või võtavad suured ja vägevamad kõik eest ära.
Tulin koosolekule koos isaga. Meie püüame kala ainult oma tarbeks. Nimetame end ühevõrgumeesteks. Elame Pedassaares, kus on ilus ja romantiline kivine neem.
Kuidas sealkandis kalaga lood on?
Ega ausalt öeldes kiita ole. Juba ajalooliselt on välja kujunenud nii, et Pedassaare just rikkalik kalakoht pole. Teiselpool neeme püüavad Vergi mehed ja vaat nemad on hoopis kõvemast puust.
Meil väike vineerpaatki, mootorit pole, sõuame käsitsi. Peamiselt lesta saame, kevadel kudeajal püüame räime.
Pann ikka mõnikord naerab tulel ja kevadel soolame silkugi sisse. Kassidki saavad oma jao. Nemad, teadagi, käivad sabad püsti oma noosile rannas paadi vastas järel.
Kalamehed räägivad ikka suurimast kalast.
Jaa, mäletan minagi seda, üheksakilone lõhe või meriforell oli. Hilisemasel täpsustamisel arvati, et kahe eelmise ristsugutis. Ka niisuguseid liigub. Mäletan kuupäevagi, see oli 31. augustil 1999.
Kuid ma ei saa uhkeldada sellega, et mina ta välja tõin, vend oli seekord merel. Tegu oli selle kalapurakaga, et paadist välja ei kargaks.
Ka viiekiloseid meriforelle oleme saanud. Tänavu oleme kahjuks vähe merele pääsenud.
Suvel oli vetikat rannas nii palju, et vesi lausa haises. Kevadel taob võrgud tihti kõntsa täis. Meri on ilmselt nii saastunud.
Palju Pedassaares kalapüüdjaid on?
Kutselised kalurid meil puuduvad, ikka rohkem kolmevõrgumehed ja ega meidki eriti palju ole. Naabrimees käib merel isegi rohkem kui meie.
Mul tuleb isal abis olles sõuda, võrku merre lasta: oma tööjaotus on. Ma ei ütleks, et see naisele just eriti raske oleks. Kõrgema lainega muidugi, jaa…
Meil oli kolmaski väga innukas mees, Raine Kalgre oli ta nimi, kuid tema kahjuks suri. Ta oli lausa fanaatik, kirjutas ajakirjale Kalastaja.
Merel näeb sageli kauneid pilte.
Tõesti, eriti õhtuti, kui päike loojub ja hommikuti, kui ta tõuseb. Mõnikord, kui udu on ja kõik nii vaikne ja hääled selged – ilus on ja jääb hinge.
Üks kevadine pilt jäi hästi meelde. Saarmas oli siia kinni püüdnud ja maiustas sellega kivil. Tulime just võrke sisse laskmast ja päris ligidalt läksime mööda – nii oli siia söömisega ametis, et ei teinud meist väljagi.
Olete põline rannaelanik.
Kui ema ja vanaema järgi võtta, siis küll, kuid isa oli linnamees. Mina sain hariduse Tartus, kuus aastat õppisin meditsiini ja töötasingi õena sellel alal, kuid edaspidi enam vaevalt. Vähemalt kümme aastat olen eemal olnud, nõukogudeaegsete teadmistega siin vaevalt midagi ära teeb.
Elu on läinud nii, et ema on invaliid ja pean teda abistama. Kodus väike majapidamine, kanad ja kassid, talvevarud.
Kas merel käib ka teisi naisi?
Nüüd enam mitte, kuid naabrimehel oli sugulane, üle kaheksakümne aastane proua, kes merel abis käis.
Kanged naised on rannanaised.
Aga vanasti oli sageli nii, et mehed olid kaugel merel ja naistel tuli kogu majapidamise raskus kanda.
Minu ema rääkis, et tema käis koos naaberküla naistega räimepüügi ajal merel paadist kive vette viskamas. Räimevõrgul olid kivid all, et see ilusti, kindlalt ja sirgelt vees istuks. Isegi lapsed võeti abiks kaasa.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee