Laupäev: Rakvere viimanegi poolkuu loojas
Salong-Teatri kunstiline juht Dajan Ahmet on viimasel ajal agarasti Tallinna ja Rakvere vahet sõelunud, põhjuseks eelkõige siinses teatris lavastuv “Arabella, mereröövli tütar”.
Dajan Ahmet on näitlejaameti kõrval eeskätt tuntud kui praegu Eestis elava ligikaudu 3000 tatarlase üks värvikamaid esindajaid, pikka aega juhtis ta ka tatarlaste seltsi Tallinnas. “Astusin tagasi, ega ma jõua ka nii pikalt kõike vedada,” ütleb ta praegu.
Ta on neljandat põlve tallinlane, tema vanaisa isa kolis siia rohkem kui saja aasta eest, ka emapoolne vanaisa oli Tallinnas miljonärist karusnahakaupmees.
Rakvere tatarlased
Eestis tegutseb viis tatarlaste seltsi: kaks Tallinnas, üks Tartus, üks Narvas ja üks Sillamäel ning Jõhvis. Seega haigutab Rakvere ja Lääne-Virumaa kohal auk.
Ahmet arvab, et küllap elab tatarlasi siingi, ent nad pole organiseerunud. Nii pole see alati olnud, siiamaani on käibel sõnapaar “Rakvere tatarlased”. On ju Rakveres isegi islami kalmistu olemas, ent “seal on viimanegi poolkuu juba loojunud”, nagu Ahmet ütleb.
“Kindlasti elab neid siin, aga kui palju nad ennast teadvustavad ja oma rahvust aus peavad, on iseküsimus,” räägib Dajan. “Nad on sõlminud segaabielud ja nii edasi.”
Dajan Ahmeti pere on selle poolest eesrindlik näide – tema abikaasa Ilzija, ning loomulikult ka poeg Iskander ja tütar Merjam on puhastverd tatarlased. “Ma räägin lapsest saati eesti, vene ja tatari keelt,” seletab Ahmet. “Kõiki neid õpetame ka lastele, peab ainult jälgima, et keeled omavahel sassi ei läheks.”
Üks laiemalt tuntud tatarlaste kaubamärke on teatavasti hobuseliha. “Seda söövad tegelikult ju paljud rahvad, aga kõige paremat hobuselihavorsti teevad kindlasti tatarlased,” on Dajan uhke. “Kunagi ma ütlesin naisele, et õpime vorstitegemise ära, kuni veel on, kellelt õppida. Ostsime hobuseliha, kuivatasime ja nüüd teeme hobuselihavorsti juba teist aastat. Praegugi on mul kodus üks latt alles. Tatarlaste jaoks on see eriline delikatess.”
Tatarlastest võib Dajan Ahmet kõigi eelduste kohaselt pajatama jäädagi, siiski pole Virumaa Teataja selle valdkonna põhjalikumaks käsitlemiseks päris õige paik ja teema lõpetuseks teeb Ahmet avalduse, et ega säärast rahvust nagu “tatarlane” tegelikult olegi olemas – see olevat venelaste välja mõeldud sõimusõna.
Lühijalgne lambakoer
Dajan Ahmet ütleb, et tal polegi suurt olnud aega Rakveres ringi vaadata, aga pilgu on jõudnud siiski peale heita.
“Kunagi 1980-ndate aastate lõpul töötas siin üks näitleja, kellelt ma küsisin muljeid Rakvere kohta,” jutustab Dajan. “Tema ütles nii: kujuta endale ette suurt lambakoera, kellel on lühikesed jalad, nagu taksil. Tema kasutas Rakvere kohta sellist kujundit. Aga, noh, kui nii mõnigi Eesti väikelinn mõjub mahajäetuna, siis Rakverel seda muret ei ole. Näha on, et linnas ehitatakse, tõele au andes peab ütlema, et linnavalitsus paistab ka päris hästi tegutsevat. Kui natuke edasi sõita, hakkab keskkond juba kergelt venestuma, Rakvere on veel eesti linn.”
Rakvere Teatri laval on Ahmet ka varem mänginud, aga käesolev töö kohaliku trupi koosseisus on tema jaoks esimene.
Rakvere Teatrit peab Dajan väga heaks ja ütleb, et kui ta saaks Eestis huvitavuse astmelt teatrid ritta seada, hoiaks meie kultuurikants Tallinna Linnateatri järel kindlalt teist kohta.
“Teised ei ole nii huvitavad, see tuleb suures osas kindlasti ka juhtidest,” märgib Dajan. “Nad ei karda proovida ja katsetada, kutsuda külalisnäitlejaid ja -lavastajaid, sest ülejäänud väikelinnade teatrid nagu pelgavad. Kardavad kutsuda külalisnäitlejaid, lavastajad kardavad konkurentsi ja nii edasi. Siin ma seda probleemi ei näe, teater mõjub avatu ja kompleksivabana.”
Töine puhkus Rakveres
Ka Ahmetil käsiloleva teatritüki – Aino Perviku “Arabella, mereröövli tütar” – lavastaja on Norrast ning Salong-Teatri juht ütleb end ettevõtmises heal meelel kaasa löövat. “Kuidagi tuleb ju suvi veeta, ja kõige parem on seda teha loomingulises õhkkonnas,” sõnab ta. “Lavastaja on suurte nõudmistega, me saame põhjalikult tantsu-, laulu- ja ka muud trenni lisaks, higimull on kogu aeg otsa ees. Kõik hommikud algavad pargis trenniga, väga huvitav on.”
Oma Tallinna-tegemistega võrreldes nimetab ta praegust eluperioodi siiski puhkuseks. Seegi on tema jaoks väärtus omaette, et tal on võimalus tööpäeva alles kell 11 alustada.
“Tallinnas algab mu tööpäev kell 7 või 8 hommikul, päeva sisse jäävad televisioonid-raadiod ja muu selline, estraadiesinemised, õhtujuhtimised, muidugi ka lavastused ja rollid oma teatris, lisaks puhtalt administratiivne töö,” võtab ta oma kiire elu lühidalt kokku. “Siin on minu jaoks puhkus, ma isegi ei võta telefoni kaasa. Väheke probleeme see muidugi tekitab, mind ei saada nii lihtsalt kätte.”
Poliitikat päriselt ei jäta
Muu kõrvalt sattus Dajan Ahmet rahvuskultuuride ühenduste liidu Lüüra kaudu ka poliitikasse ning püüdis Tallinna linnavolikogu ridades Mõõdukate liikmena eelkõige vähemusrahvuste jaoks midagi ära teha.
“Mingil ajal tekkis võõrandumine poliitikast, sest kui Mõõdukad said võimule, siis järsku lakkasid nad kuulamast oma toetajaid, ei tahtnud neid sisuliselt enam tunda ja teretada,” räägib Ahmet. “Tekkisid konfliktid, partei ei tahtnud neid lahendada ja ma astusin Mõõdukatest kaks aastat tagasi välja. Praegu, kui tulevad uued valimised, tunnen, et tahtmist ja kogemusi on, aga seni käisin ja sügasin pead: ei teadnud, kellega ühineda. Probleem on, et kui rahvas usaldab, siis valitu peab julgema vajalikul hetkel tõusta püsti ja ta peab ütlema, mida õigeks peab. Seda tihtipeale ei ole.”
Tallinna linnavolikokku kavatseb Ahmet siiski ka sel sügisel kandideerida, ja et valimisliitusid enam ei lubata, otsustas ta liituda Isamaaga, sest selle partei põhimõtted on tema jaoks kõige arusaadavamad. “Tähtis, et ei tekiks vastuolu minu sisemuses,” nimetab Dajan ühe elutarkuse. “Kui ma iseendaga vaenujalale satun, on kehvasti. Minu esimene vaenlane olen mina, mitte opositsioon või veel keegi. Kui ma ise tean, mida ma teen, siis ma võin kas või kogu maailmaga vastamisi seista.”
–>Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee
Uudised
Rakvere poolkuu (VT)
Laupäev: Rakvere viimanegi poolkuu loojas
Dajan Ahmet on näitlejaameti kõrval eeskätt tuntud kui praegu Eestis elava ligikaudu 3000 tatarlase üks värvikamaid esindajaid, pikka aega juhtis ta ka tatarlaste seltsi Tallinnas. “Astusin tagasi, ega ma jõua ka nii pikalt kõike vedada,” ütleb ta praegu.
Ta on neljandat põlve tallinlane, tema vanaisa isa kolis siia rohkem kui saja aasta eest, ka emapoolne vanaisa oli Tallinnas miljonärist karusnahakaupmees.
Rakvere tatarlased
Eestis tegutseb viis tatarlaste seltsi: kaks Tallinnas, üks Tartus, üks Narvas ja üks Sillamäel ning Jõhvis. Seega haigutab Rakvere ja Lääne-Virumaa kohal auk.
Ahmet arvab, et küllap elab tatarlasi siingi, ent nad pole organiseerunud. Nii pole see alati olnud, siiamaani on käibel sõnapaar “Rakvere tatarlased”. On ju Rakveres isegi islami kalmistu olemas, ent “seal on viimanegi poolkuu juba loojunud”, nagu Ahmet ütleb.
“Kindlasti elab neid siin, aga kui palju nad ennast teadvustavad ja oma rahvust aus peavad, on iseküsimus,” räägib Dajan. “Nad on sõlminud segaabielud ja nii edasi.”
Dajan Ahmeti pere on selle poolest eesrindlik näide – tema abikaasa Ilzija, ning loomulikult ka poeg Iskander ja tütar Merjam on puhastverd tatarlased. “Ma räägin lapsest saati eesti, vene ja tatari keelt,” seletab Ahmet. “Kõiki neid õpetame ka lastele, peab ainult jälgima, et keeled omavahel sassi ei läheks.”
Üks laiemalt tuntud tatarlaste kaubamärke on teatavasti hobuseliha. “Seda söövad tegelikult ju paljud rahvad, aga kõige paremat hobuselihavorsti teevad kindlasti tatarlased,” on Dajan uhke. “Kunagi ma ütlesin naisele, et õpime vorstitegemise ära, kuni veel on, kellelt õppida. Ostsime hobuseliha, kuivatasime ja nüüd teeme hobuselihavorsti juba teist aastat. Praegugi on mul kodus üks latt alles. Tatarlaste jaoks on see eriline delikatess.”
Tatarlastest võib Dajan Ahmet kõigi eelduste kohaselt pajatama jäädagi, siiski pole Virumaa Teataja selle valdkonna põhjalikumaks käsitlemiseks päris õige paik ja teema lõpetuseks teeb Ahmet avalduse, et ega säärast rahvust nagu “tatarlane” tegelikult olegi olemas – see olevat venelaste välja mõeldud sõimusõna.
Lühijalgne lambakoer
Dajan Ahmet ütleb, et tal polegi suurt olnud aega Rakveres ringi vaadata, aga pilgu on jõudnud siiski peale heita.
“Kunagi 1980-ndate aastate lõpul töötas siin üks näitleja, kellelt ma küsisin muljeid Rakvere kohta,” jutustab Dajan. “Tema ütles nii: kujuta endale ette suurt lambakoera, kellel on lühikesed jalad, nagu taksil. Tema kasutas Rakvere kohta sellist kujundit. Aga, noh, kui nii mõnigi Eesti väikelinn mõjub mahajäetuna, siis Rakverel seda muret ei ole. Näha on, et linnas ehitatakse, tõele au andes peab ütlema, et linnavalitsus paistab ka päris hästi tegutsevat. Kui natuke edasi sõita, hakkab keskkond juba kergelt venestuma, Rakvere on veel eesti linn.”
Rakvere Teatri laval on Ahmet ka varem mänginud, aga käesolev töö kohaliku trupi koosseisus on tema jaoks esimene.
Rakvere Teatrit peab Dajan väga heaks ja ütleb, et kui ta saaks Eestis huvitavuse astmelt teatrid ritta seada, hoiaks meie kultuurikants Tallinna Linnateatri järel kindlalt teist kohta.
“Teised ei ole nii huvitavad, see tuleb suures osas kindlasti ka juhtidest,” märgib Dajan. “Nad ei karda proovida ja katsetada, kutsuda külalisnäitlejaid ja -lavastajaid, sest ülejäänud väikelinnade teatrid nagu pelgavad. Kardavad kutsuda külalisnäitlejaid, lavastajad kardavad konkurentsi ja nii edasi. Siin ma seda probleemi ei näe, teater mõjub avatu ja kompleksivabana.”
Töine puhkus Rakveres
Ka Ahmetil käsiloleva teatritüki – Aino Perviku “Arabella, mereröövli tütar” – lavastaja on Norrast ning Salong-Teatri juht ütleb end ettevõtmises heal meelel kaasa löövat. “Kuidagi tuleb ju suvi veeta, ja kõige parem on seda teha loomingulises õhkkonnas,” sõnab ta. “Lavastaja on suurte nõudmistega, me saame põhjalikult tantsu-, laulu- ja ka muud trenni lisaks, higimull on kogu aeg otsa ees. Kõik hommikud algavad pargis trenniga, väga huvitav on.”
Oma Tallinna-tegemistega võrreldes nimetab ta praegust eluperioodi siiski puhkuseks. Seegi on tema jaoks väärtus omaette, et tal on võimalus tööpäeva alles kell 11 alustada.
“Tallinnas algab mu tööpäev kell 7 või 8 hommikul, päeva sisse jäävad televisioonid-raadiod ja muu selline, estraadiesinemised, õhtujuhtimised, muidugi ka lavastused ja rollid oma teatris, lisaks puhtalt administratiivne töö,” võtab ta oma kiire elu lühidalt kokku. “Siin on minu jaoks puhkus, ma isegi ei võta telefoni kaasa. Väheke probleeme see muidugi tekitab, mind ei saada nii lihtsalt kätte.”
Poliitikat päriselt ei jäta
Muu kõrvalt sattus Dajan Ahmet rahvuskultuuride ühenduste liidu Lüüra kaudu ka poliitikasse ning püüdis Tallinna linnavolikogu ridades Mõõdukate liikmena eelkõige vähemusrahvuste jaoks midagi ära teha.
“Mingil ajal tekkis võõrandumine poliitikast, sest kui Mõõdukad said võimule, siis järsku lakkasid nad kuulamast oma toetajaid, ei tahtnud neid sisuliselt enam tunda ja teretada,” räägib Ahmet. “Tekkisid konfliktid, partei ei tahtnud neid lahendada ja ma astusin Mõõdukatest kaks aastat tagasi välja. Praegu, kui tulevad uued valimised, tunnen, et tahtmist ja kogemusi on, aga seni käisin ja sügasin pead: ei teadnud, kellega ühineda. Probleem on, et kui rahvas usaldab, siis valitu peab julgema vajalikul hetkel tõusta püsti ja ta peab ütlema, mida õigeks peab. Seda tihtipeale ei ole.”
Tallinna linnavolikokku kavatseb Ahmet siiski ka sel sügisel kandideerida, ja et valimisliitusid enam ei lubata, otsustas ta liituda Isamaaga, sest selle partei põhimõtted on tema jaoks kõige arusaadavamad. “Tähtis, et ei tekiks vastuolu minu sisemuses,” nimetab Dajan ühe elutarkuse. “Kui ma iseendaga vaenujalale satun, on kehvasti. Minu esimene vaenlane olen mina, mitte opositsioon või veel keegi. Kui ma ise tean, mida ma teen, siis ma võin kas või kogu maailmaga vastamisi seista.”
–>Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee