| Mõnede Eesti arvamusliidrite väited, et Euroopa konstitutsioonis tuleks pigem näha lepingut kui põhiseadust, on kantud puhtalt poliitilistest kaalutlustest, mille siht on välistada referendum selles küsimuses. Tutvudes lähemalt dokumendi sõnastusega, saab selgeks, et termin ”põhiseaduslik lepe” peab vett argikeeles, kuid mitte sisuliselt.
– – – – –
Kui jutuks tuleb Euroopa põhiseaduse kavand, muutub mitmete juhtivate euroteavitajate sõnavalik pedantseks. Tol õhtul kui põhiseaduse läbirääkimised ummikusse jooksid, parandas ETV korrespondent Indrek Treufeld teda küsitlevat uudisteankrut: “Margus, tegemist pole mitte põhiseaduse, vaid põhiseadusliku leppega.”
Ta pole ainus pedant. Samamoodi üritab keskerakondlik euroaktivist Peeter Kreitzberg veenda, et tõesti, see on lepe, mitte põhiseadus. Jah, ajakirjanduses räägitakse konstitutsioonist, aga see on rohkem þurnalistlik kõnepruuk.
Võib tunduda, et siin läheb juuksekarva lõhkiajamiseks, kuid ometi pole see nii. Seesama juuksekarv – kas põhiseadus või leping, otsustab, kas Eestis tuleb veel üks põhiseadusreferendum või mitte. Kui tegemist on tõesti välisleppega, siis jääb hääletus ära, kui aga konstitutsiooniga, siis tuleb rahval tulevikus minna hääletuskastide juurde.
Pedantne korrektuur on paraku mitmest paigast mõrane ja paistab, et sellal kui kogu Euroopa lahkab konstitutsiooni, mõtisklevad Eestis mõned ainult lepingust. Tutvudes nii inglise- kui eestikeelse variandiga ja vaadates ka saksakeelset teksti, süveneb veendumus, et selline asi nagu põhiseaduslik lepe on olemas ainult Eestil.
Mujal on rõhk sõnal “põhiseadus”, meil aga sõnal “lepe”. Tõsi küll, sõna “leping” on kõigi tõlkevariantide peakirjades. Sõnasõnalt anglosaksi tõlkeversiooni vaadates on dokumendi tiitliks “Leping, mis rajab Euroopale põhiseaduse.” Paraku teeb paber ise rõhuasetuse kärmelt selgeks, sest sõnad “Euroopa” ja “põhiseadus” on suures kirjafondis, “leping” aga märksa pisemalt.
Kui tegemist oleks kindlasti ennekõike leppega, siis nimetataks seda läbi teksti igal pool lühendatult lepinguks. Ometi kutsuvad nii eesti kui inglise tõlked seda läbivalt ja üheselt põhiseaduseks.
Nii teatab juba esimene artikkel, et “kajastades Euroopa kodanike ja riikide tahet ehitada ühist tulevikku, asutatakse käesoleva põhiseadusega Euroopa Liit”. Seega, asutatakse põhiseadusega, mitte lepinguga. Veelgi enam, eestikeelses versioonis on öeldud, et tegemist on eelnõuga. Eelnõud teatavasti on seadustel, mitte lepingutel. Lepingu puhul saaksime rääkida projektist või kavandist.
Järelikult ei kõnele rahvakeelt mitte need, kes paberit konstitutsiooniks nimetavad, vaid hoopis need, kes seda põhiseaduslikuks leppeks kutsuvad, sest ega ka nende termin pole juriidiliselt päris õige. Eelnõu eestindanud Õigustõlke Keskus kutsub seda hoopis “Euroopa põhiseaduse lepinguks” ja poliitikud-ajakirjanikud tarvitavad seega mugandatud väljendit.
Kes valitseb keelt, see kujundab ka olukordi omatahtsi ja seega on selliste lingvistiliste nihete taga mõjukad poliitilised kaalutlused – näiteks see, et jätta rahvas ilma võimalusest Euroopa põhiseaduse teemal kaasa rääkida, iseasi, mida tal öelda oleks.
Küsimus on ka vajaduses vaigistada rahva hirme rahvusliku suveräänsuse järjest suurema brüsseliseerimise ees. Kui nõustuda, et tegu on tõesti põhiseaduse, mitte lepinguga, annaks see uut hoogu vahepeal tagas tõmbunud oranþides särkides liitumisvastastele.
Põhiseaduse ümber hõljuv sõnadeudu on siiani peletanud vastuseid küsimusele, kas Eesti vajab rahvahääletust Euroopa konstitutsiooni küsimuses või mitte. Välisminister on siiani valitsuse pressikonverentsil andnud mõista, et tasub mõelda. Peaminister on viidanud, et pigem mitte.
Valitsusel oleks viimane aeg vabaneda tõlkepeitusest ja mõelda välja, kas Eesti põhiseadusest mitmeid kordi paksem ja juriidiliselt ülimuslik dokument vajaks rahva heakskiitu.
|
Uudised
Priit Simson: Põhiseaduslikku lepet pole olemas
Priit Simson, RVE, 27. detsember, 2003
– – – – –
Kui jutuks tuleb Euroopa põhiseaduse kavand, muutub mitmete juhtivate euroteavitajate sõnavalik pedantseks. Tol õhtul kui põhiseaduse läbirääkimised ummikusse jooksid, parandas ETV korrespondent Indrek Treufeld teda küsitlevat uudisteankrut: “Margus, tegemist pole mitte põhiseaduse, vaid põhiseadusliku leppega.”
Ta pole ainus pedant. Samamoodi üritab keskerakondlik euroaktivist Peeter Kreitzberg veenda, et tõesti, see on lepe, mitte põhiseadus. Jah, ajakirjanduses räägitakse konstitutsioonist, aga see on rohkem þurnalistlik kõnepruuk.
Võib tunduda, et siin läheb juuksekarva lõhkiajamiseks, kuid ometi pole see nii. Seesama juuksekarv – kas põhiseadus või leping, otsustab, kas Eestis tuleb veel üks põhiseadusreferendum või mitte. Kui tegemist on tõesti välisleppega, siis jääb hääletus ära, kui aga konstitutsiooniga, siis tuleb rahval tulevikus minna hääletuskastide juurde.
Pedantne korrektuur on paraku mitmest paigast mõrane ja paistab, et sellal kui kogu Euroopa lahkab konstitutsiooni, mõtisklevad Eestis mõned ainult lepingust. Tutvudes nii inglise- kui eestikeelse variandiga ja vaadates ka saksakeelset teksti, süveneb veendumus, et selline asi nagu põhiseaduslik lepe on olemas ainult Eestil.
Mujal on rõhk sõnal “põhiseadus”, meil aga sõnal “lepe”. Tõsi küll, sõna “leping” on kõigi tõlkevariantide peakirjades. Sõnasõnalt anglosaksi tõlkeversiooni vaadates on dokumendi tiitliks “Leping, mis rajab Euroopale põhiseaduse.” Paraku teeb paber ise rõhuasetuse kärmelt selgeks, sest sõnad “Euroopa” ja “põhiseadus” on suures kirjafondis, “leping” aga märksa pisemalt.
Kui tegemist oleks kindlasti ennekõike leppega, siis nimetataks seda läbi teksti igal pool lühendatult lepinguks. Ometi kutsuvad nii eesti kui inglise tõlked seda läbivalt ja üheselt põhiseaduseks.
Nii teatab juba esimene artikkel, et “kajastades Euroopa kodanike ja riikide tahet ehitada ühist tulevikku, asutatakse käesoleva põhiseadusega Euroopa Liit”. Seega, asutatakse põhiseadusega, mitte lepinguga. Veelgi enam, eestikeelses versioonis on öeldud, et tegemist on eelnõuga. Eelnõud teatavasti on seadustel, mitte lepingutel. Lepingu puhul saaksime rääkida projektist või kavandist.
Järelikult ei kõnele rahvakeelt mitte need, kes paberit konstitutsiooniks nimetavad, vaid hoopis need, kes seda põhiseaduslikuks leppeks kutsuvad, sest ega ka nende termin pole juriidiliselt päris õige. Eelnõu eestindanud Õigustõlke Keskus kutsub seda hoopis “Euroopa põhiseaduse lepinguks” ja poliitikud-ajakirjanikud tarvitavad seega mugandatud väljendit.
Kes valitseb keelt, see kujundab ka olukordi omatahtsi ja seega on selliste lingvistiliste nihete taga mõjukad poliitilised kaalutlused – näiteks see, et jätta rahvas ilma võimalusest Euroopa põhiseaduse teemal kaasa rääkida, iseasi, mida tal öelda oleks.
Küsimus on ka vajaduses vaigistada rahva hirme rahvusliku suveräänsuse järjest suurema brüsseliseerimise ees. Kui nõustuda, et tegu on tõesti põhiseaduse, mitte lepinguga, annaks see uut hoogu vahepeal tagas tõmbunud oranþides särkides liitumisvastastele.
Põhiseaduse ümber hõljuv sõnadeudu on siiani peletanud vastuseid küsimusele, kas Eesti vajab rahvahääletust Euroopa konstitutsiooni küsimuses või mitte. Välisminister on siiani valitsuse pressikonverentsil andnud mõista, et tasub mõelda. Peaminister on viidanud, et pigem mitte.
Valitsusel oleks viimane aeg vabaneda tõlkepeitusest ja mõelda välja, kas Eesti põhiseadusest mitmeid kordi paksem ja juriidiliselt ülimuslik dokument vajaks rahva heakskiitu.