Lauri Vahtre, ajaloolane
Kas presidendi otsevalimise korral tuleks vähendada ka tema võimupiire, nagu soovitab justiitsministeerium?
See on minu meelest nagu üritus ehitada sellist kahurit, mis tulistab korraga mõlemast otsast. Siin ei ole loogikat. Otsevalimise sätestamine üheskoos presidendi võimupiiride kärpimisega on ikkagi lihtsalt tüssamine. Ma soovitaksin respublikaanidel lugeda natuke põhiseaduse assamblee stenogramme. Need küsimused on seal väga põhjalikult läbi arutatud.
Kui üritatakse korraga teha vastuolulisi asju, siis tavaline terve mõistus ütleb, et targem oleks mõlemad tegemata jätta. Sest need on erisuunalised, sisuliselt teineteist välistavad initsiatiivid.
Ei ole ju ka mõtet teha naiivset nägu, et rahvale lihtsalt meeldib presidendi valimise protseduur ja et rahvas tahab seda nautida. See meelsus, mis praegu nõuab otsevalimist, seostub ikkagi otseselt sooviga tugevama isikuvõimu järele. Mis on psühholoogiliselt täiesti arusaadav ja kui see soov muutub domineerivaks, peab sellele ju ka järele andma, seda ma möönan.
Aga ma arvan, et see vajadus siiski ei ole nii suur ja kui vähegi võimalik, tuleks seda vältida. Pigem proovida ikka nn tavademokraatiat pisut järele aidata, et siis ka väheneks nn kõva käe nõudmine.
Mille võrra peaksid otsevalimise puhul siis presidendi võimupiirid hoopis laienema?
Üks olulisemaid punkte on see, et peaministri kandidaadi kinnitab praegu Riigikogu. President küll määrab peaministri ametisse ja see annab talle küll ka võimalusi kaasa rääkida, kuid tegelik otsustaja on ikkagi Riigikogu.
See oleks esimene asi, mida otsevalimise korral oleks loogiline hakata taotlema presidendile. See oleks sisuliselt ka peaministri ja presidendi koha ühitamine: president oleks sisuliselt peaminister ja see nimeline peaminister tema asetäitja vms, kelle väljavahetamine oleks presidendi suva, nii nagu praegu on peaministri suva välja vahetada oma ministreid. Ülejäänu on juba teisejärguline.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
President kahe otsaga
Lauri Vahtre, ajaloolane
Kas presidendi otsevalimise korral tuleks vähendada ka tema võimupiire, nagu soovitab justiitsministeerium?
See on minu meelest nagu üritus ehitada sellist kahurit, mis tulistab korraga mõlemast otsast. Siin ei ole loogikat. Otsevalimise sätestamine üheskoos presidendi võimupiiride kärpimisega on ikkagi lihtsalt tüssamine. Ma soovitaksin respublikaanidel lugeda natuke põhiseaduse assamblee stenogramme. Need küsimused on seal väga põhjalikult läbi arutatud.
Kui üritatakse korraga teha vastuolulisi asju, siis tavaline terve mõistus ütleb, et targem oleks mõlemad tegemata jätta. Sest need on erisuunalised, sisuliselt teineteist välistavad initsiatiivid.
Ei ole ju ka mõtet teha naiivset nägu, et rahvale lihtsalt meeldib presidendi valimise protseduur ja et rahvas tahab seda nautida. See meelsus, mis praegu nõuab otsevalimist, seostub ikkagi otseselt sooviga tugevama isikuvõimu järele. Mis on psühholoogiliselt täiesti arusaadav ja kui see soov muutub domineerivaks, peab sellele ju ka järele andma, seda ma möönan.
Aga ma arvan, et see vajadus siiski ei ole nii suur ja kui vähegi võimalik, tuleks seda vältida. Pigem proovida ikka nn tavademokraatiat pisut järele aidata, et siis ka väheneks nn kõva käe nõudmine.
Mille võrra peaksid otsevalimise puhul siis presidendi võimupiirid hoopis laienema?
Üks olulisemaid punkte on see, et peaministri kandidaadi kinnitab praegu Riigikogu. President küll määrab peaministri ametisse ja see annab talle küll ka võimalusi kaasa rääkida, kuid tegelik otsustaja on ikkagi Riigikogu.
See oleks esimene asi, mida otsevalimise korral oleks loogiline hakata taotlema presidendile. See oleks sisuliselt ka peaministri ja presidendi koha ühitamine: president oleks sisuliselt peaminister ja see nimeline peaminister tema asetäitja vms, kelle väljavahetamine oleks presidendi suva, nii nagu praegu on peaministri suva välja vahetada oma ministreid. Ülejäänu on juba teisejärguline.