|
MARJU LAURISTIN: Peaministri nali saab tõeks
Marju Lauristin, riigikogu Mõõdukate fraktsiooni esimees
Valimised näitasid suurenevat poolehoidu tugevale isikuvõimule. Võimu koondamise mudeli esitas saatuse irooniana liberaalpoliitik Siim Kallas põhiseaduse muutmise ettepanekus.
Pärast märtsivalimisi võib nali osutuda tõele liigagi lähedaseks. Kui põhiseaduse muutmiseks vajalik 67 häält riigikogus on isikuvõimust huvitatud poliitiliste jõudude käes, pole mingit takistust korrata Pätsi stsenaariumi.
Mõru võit. Saatuse iroonia seisneb selles, et kolmikliidu patud endiste koalitsioonikaaslaste kraesse sokutanud Reformierakonnale tundus enne valimisi ihaldusväärne Mõõdukate ja Isamaaliidu poliitikast väljatõrjumine. Aga võit polegi nii magus – Tallinna oravatest on saanud Keskerakonna pantvangid, keda võib pärast märtsivalimisi ähvardada sama saatus, mis nüüd Isamaaliitu ja Mõõdukaid.
See, kas nende ja järgmiste valimiste järel hakkab Eesti poliitiline elu meenutama Argentiina, Vene, USA või Euroopa mudelit, sõltub kahest asjaolust. Esiteks, Res Publica võimest teha seda, mida lubas. Teiseks, Mõõdukate ja Isamaaliidu õppimisvõimest ja enese kokkuvõtmise tahtest.
Valimistulemused näitasid, et uue poliitika ootus on rahva seas sama tugev kui tugeva juhi ootus. Nagu Shakespeare’i Hamleti lõpustseenis, pärast verist kahevõitlust ja üksteise mürgitamist korjab vallutaja Fortinbras üles maas vedeleva Taani krooni, korjas Juhan Parts Eesti poliitikas toimuvast mudamaadlusest üles isamaa päästja oreooli.
Paraku olid nüüdsed “vanad” hiljuti “uued”: tähendas ju Isamaaliidu platsipuhastus, Reformierakonna “Meie muudame” või Mõõdukate “Aitab jamast” omal ajal sedasama “uue poliitika” lubadust. Nii ootab ka Res Publicat paratamatu katsumus, kui tuleb hakata langetama reaalseid otsuseid ja tegema poliitikat mitte sõnades, vaid tegudes. Sest poliitikat saab tulemuslikult teha vaid see, kes suudab teistega kokku leppida. Niipea kui mõni kokkulepetest ei meeldi, haihtub uudsus.
Ei liitu! Seepärast on arusaadav, miks nii Reformierakonnast kui Res Publicast levib jutte parteide liitumistest. Need jutud on kohalike valimiste kaotajatele märgiks: tulge üle võitjate paati enne kui hilja. Aga Eesti poliitika ei pea muutuma ei Põhja- ega Lõuna-Ameerika taoliseks. Muutuma peab ta hoopis inimlikumaks, ausamaks ja arusaadavamaks.
Mõõdukate kohta Eesti poliitikas ei asenda keegi, sest keegi ei taha väljendada ja kaitsta tööga leiba teenivate inimeste huve. Ja sellepärast me ei mõtle ka liitumisest ühegi teise erakonnaga, vaid iseenda vigadest õppimisest ja erakonna uuenemisest.
Eesti parlamentaarne demokraatia on ohtlikus seisundis. Sellest ülesaamiseks tuleks enesepuhastus läbi teha kõigil erakondadel. Mõõdukad ja Isamaaliit, kes koos alustasid Eesti ühiskonda põhjalikult uuendanud reforme kümme aastat tagasi, peavad analüüsima kriitiliselt kõiki neid eksimusi rahva õiglustunde vastu, mida tulnuks vältida mitte üksnes kolmikliidu valitsusel, vaid ka kümneaastase teekonna alguses. Reformierakonnal on see julgus seni puudunud. Keskerakond võidujoovastuses ei märka enda jämedaidki möödalaskmisi, eriti kui leidub publikut, kes aplodeerib ka kõige maitsetumatele propagandavõtetele ja kõige sündsusetuma poliitilise korruptsiooni märkidele.
Eesti vanasõna ütleb: kes pärast naerab, naerab paremini. Kohalike valimiste tegelik kaotaja selgub alles siis, kui on näha, mis saab Eestist peale märtsivalimisi. Annaks jumal, et selleks kaotajaks ei osutuks Eesti demokraatia tervikuna.
|
Uudised
Peaministri nali saab tõeks (!?)
(29.10.2002)
MARJU LAURISTIN: Peaministri nali saab tõeks
Marju Lauristin, riigikogu Mõõdukate fraktsiooni esimees
Valimised näitasid suurenevat poolehoidu tugevale isikuvõimule. Võimu koondamise mudeli esitas saatuse irooniana liberaalpoliitik Siim Kallas põhiseaduse muutmise ettepanekus.
Pärast märtsivalimisi võib nali osutuda tõele liigagi lähedaseks. Kui põhiseaduse muutmiseks vajalik 67 häält riigikogus on isikuvõimust huvitatud poliitiliste jõudude käes, pole mingit takistust korrata Pätsi stsenaariumi.
Mõru võit. Saatuse iroonia seisneb selles, et kolmikliidu patud endiste koalitsioonikaaslaste kraesse sokutanud Reformierakonnale tundus enne valimisi ihaldusväärne Mõõdukate ja Isamaaliidu poliitikast väljatõrjumine. Aga võit polegi nii magus – Tallinna oravatest on saanud Keskerakonna pantvangid, keda võib pärast märtsivalimisi ähvardada sama saatus, mis nüüd Isamaaliitu ja Mõõdukaid.
See, kas nende ja järgmiste valimiste järel hakkab Eesti poliitiline elu meenutama Argentiina, Vene, USA või Euroopa mudelit, sõltub kahest asjaolust. Esiteks, Res Publica võimest teha seda, mida lubas. Teiseks, Mõõdukate ja Isamaaliidu õppimisvõimest ja enese kokkuvõtmise tahtest.
Valimistulemused näitasid, et uue poliitika ootus on rahva seas sama tugev kui tugeva juhi ootus. Nagu Shakespeare’i Hamleti lõpustseenis, pärast verist kahevõitlust ja üksteise mürgitamist korjab vallutaja Fortinbras üles maas vedeleva Taani krooni, korjas Juhan Parts Eesti poliitikas toimuvast mudamaadlusest üles isamaa päästja oreooli.
Paraku olid nüüdsed “vanad” hiljuti “uued”: tähendas ju Isamaaliidu platsipuhastus, Reformierakonna “Meie muudame” või Mõõdukate “Aitab jamast” omal ajal sedasama “uue poliitika” lubadust. Nii ootab ka Res Publicat paratamatu katsumus, kui tuleb hakata langetama reaalseid otsuseid ja tegema poliitikat mitte sõnades, vaid tegudes. Sest poliitikat saab tulemuslikult teha vaid see, kes suudab teistega kokku leppida. Niipea kui mõni kokkulepetest ei meeldi, haihtub uudsus.
Ei liitu! Seepärast on arusaadav, miks nii Reformierakonnast kui Res Publicast levib jutte parteide liitumistest. Need jutud on kohalike valimiste kaotajatele märgiks: tulge üle võitjate paati enne kui hilja. Aga Eesti poliitika ei pea muutuma ei Põhja- ega Lõuna-Ameerika taoliseks. Muutuma peab ta hoopis inimlikumaks, ausamaks ja arusaadavamaks.
Mõõdukate kohta Eesti poliitikas ei asenda keegi, sest keegi ei taha väljendada ja kaitsta tööga leiba teenivate inimeste huve. Ja sellepärast me ei mõtle ka liitumisest ühegi teise erakonnaga, vaid iseenda vigadest õppimisest ja erakonna uuenemisest.
Eesti parlamentaarne demokraatia on ohtlikus seisundis. Sellest ülesaamiseks tuleks enesepuhastus läbi teha kõigil erakondadel. Mõõdukad ja Isamaaliit, kes koos alustasid Eesti ühiskonda põhjalikult uuendanud reforme kümme aastat tagasi, peavad analüüsima kriitiliselt kõiki neid eksimusi rahva õiglustunde vastu, mida tulnuks vältida mitte üksnes kolmikliidu valitsusel, vaid ka kümneaastase teekonna alguses. Reformierakonnal on see julgus seni puudunud. Keskerakond võidujoovastuses ei märka enda jämedaidki möödalaskmisi, eriti kui leidub publikut, kes aplodeerib ka kõige maitsetumatele propagandavõtetele ja kõige sündsusetuma poliitilise korruptsiooni märkidele.
Eesti vanasõna ütleb: kes pärast naerab, naerab paremini. Kohalike valimiste tegelik kaotaja selgub alles siis, kui on näha, mis saab Eestist peale märtsivalimisi. Annaks jumal, et selleks kaotajaks ei osutuks Eesti demokraatia tervikuna.