Pealinna koledate majade TOP5 (38)
Rando Tooming
ARHITEKTUUR Teenindusmajast inetumat ei leia
|
 |
|
| I koht – Kõige Koledam Maja – Teenindusmaja |
|
Eesti Päevaleht Tallinn palus kaheksal Tallinnas elaval või Tallinnaga tihedalt seotud inimesel panna kokku edetabel pealinna viiest kõige koledamast või ebafunktsionaalsemast (tobedamast, mõttetumast) majast.
Konkurentsitu esikoha hõivas 1975. aastal arhitekt Maimu Kaarnaväli projekti järgi ehitatud Teenindusmaja.
Hoolimata sellest, et koledate majade TOPi koostajate hulgas pole ühtki kutselist arhitekti, sai esiviisik vastupidiselt meie kartustele kokku ülilihtsalt. Erinevate elualade, maailmavaadete ning taustaga inimestel oli koledaid maju valides jahmatavalt ühesugune maitse.
Kes hindasid:
Margit Hakomaa, Olde Hansa omanik ja perenaine
Edda Paukson, astroloog
Kadri Kõusaar, kirjanik
Epp Maria Kokamägi, kunstnik
Mart Soidro, kodakondsus- ja migratsiooniameti nõunik
Indrek Ilves, Deli24 kauplusteketi juhatuse esimees
Mark Soosaar, Pärnu Chaplini keskuse juht
Ahto Kaasik, Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja vanem
Kes projekteerisid
Teenindusmaja: Maimu Kaarnaväli, valmis 1975
Postimaja: Raine Karp (koostöös arhitekt Raignaga), 1975 – 1980
Linnahall: Raine Karp (koostöös Riina Altmäega), 1976 – 1980
Metodisti kirik: Vilen Künnapu ja Ain Padrik,1994 – 2000
Balti jaam: Abramkin, Aðastin ja Vatinov, 1960 – 1962, juurdeehitus 1970
|
Viiendast kohast edasi oli erinevaid pakkumisi rohkem. Kuid ka siin tegid erinevad vastajad päris ootamatult üsna ühesuguseid üldistusi.
Margit Hakomaa näiteks nimetas enda nimekirjas viiendana kõiki nõukogudeaegseid elutuid ehitisi, mida endiste aegade jäänukina igas linnajaos piisavalt leidub, Edda Paukson tõi oma pingerea esimeseks Seegi varemete planeeritava ekspositsiooni Tartu maantee läbimurdel.
Koleduse mitu nägu. Epp Maria Kokamägile ei meeldi mitte üks põrm olümpia ja purjespordikeskus TOP, samuti jäi talle arusaamatuks Liivalaia tänava kohtuhoone koloss. Epp Maria ei saa vanalinlasena kuidagi ilma valutuksatuseta vaadata kaua aega tühjalt seisvaid vanu hooneid, milles keegi ei ela. “Kole on jälgida, kuidas majal on hing välja läinud ja keegi ta eest enam ei hoolitse,” nendib ta.
Kadri Kõusaar leidis oma number-üks-hoone Tondi kasarmute naabrusest, mida ta kirjeldab kui fenomenaalset korterelamut, milles segunevad kõikmõeldavad õudustäratavaimad ehitusstiilid ja värvid.
Tõik, et talle seda hoonet näidati kohe järgmisel päeval pärast Veneetsiast naasmist, suurendas kultuuriðokki veelgi. Väga halb arhitektuurilahendus on Kõusaare meelest igal miljöösse sobimatul hruðtðovkal mistahes linnaosas, mis on osatud ehitada kahe vana, omavahel harmoneeruva maja vahele.
Kõusaar heidab kinda ka kõigi Tallinna magalarajoonide tüüparhitektuuriðedöövrite eest vastutajaile ning nõukogudeaegsetele ühesuguste lahendustega koolimajadele, “mille ainsaks eripäraks teiste samasuguste hulgas on asutuse aadress”.
Temaga ühineb Indrek Ilves, kes valis oma listi viiendale kohale kõik “mägedele” ehitatud paneelmajad, mida ta “ka parima tahtmise juures ei suuda endale vastuvõetavaks mõelda”.
Riigiametnik Mart Soidro leiab, et Tallinna konkurentsitult iseäralikumaid ehitisi on Sõpruse teel resideeriv mööblimaja, koos selle ees asuva “Siili” baariga, mis meenutab talle “Tallinn-Tartu raudteel Vorbuse silla juures asuvat kodustest vahenditest püsti pandud elamut”. Soidro arvab, et “mööblimaja eklektiline välimus tuleneb eelkõige selles pesitsevate firmade suutmatusest omavahel fassaadi kujundamise suhtes kokku leppida ning ilmselt ka sellest, et püütakse olla suuremad, kui tegelikult ollakse”.
Soidro arvustab ka Kadrioru alguses asuvat renoveeritud puumaja, milles praegu asub Bally`s Casino. Soidro nimetab puitasumi serval asuva hoone praegust toretsevat välimust lakooniliselt mustlase hobuseks ja tõdeb, et nii palju kroogitud atlasskardinaid ei ole ta varem kusagil näinud. Lisab aga juurde, et pigem on see siiski maitseasi, mille üle ei vaielda.
Inetus vanalinnas. Soidro, Hakomaa, Kaasik ja Paukson kritiseerivad veel ka vanalinnas asuvat WW Passaaþi ja DeLaGardie kaubamaja, Viru väljakule hiljuti kerkinud kobarkino ning Kawe Plaza büroohoonet Vabaduse platsi serval.
Pigem heidavad nad hoonetele ette mitte arhitektuurseid lahendusi, vaid sobimatuid asukohti. Kaasik ütleb küll ka, et massiivne kino meenutab temale väljast pigem laohoonet, aga pareerib samas, et tema ei ole ka mingi ekspert – võib-olla ei peagi kinod väljastpoolt ilusad olema.
Edda Paukson heidab linna-planeerijatele ette Peoleo söögikompleksi Pirita jõe ääres. Möönab küll selle praktilisust, ent leiab, et sellisesse kohta oleks siiski pidanud jääma vaid jahisadam. Proua Paukson arvab, et looduskaunitesse kohtadesse ehituslube jagades peaks enne üheksa korda mõtlema, kui allkiri antakse.
Margit Hakomaa muretseb Viru tänava, kui vanalinna peatänava liiga eklektilise välisilme pärast ja soovitab tulevastel vanalinna ehitajatel pigem eeskuju võtta neist moodsatest ehitistest, mille puhul hoone endisaegne välimus on osaliselt säilitatud ja väga oskuslikult kaasaegsega kokku sobitatud.
Härjapea Koja vanema Ahto Kaasiku, kui mittetallinlase pingerea esimene ehk koledaim hoone oli ootamatult Ameerika saatkonna hoone Kentmanni tänaval, mille ette kuhjatud betoonplokid ja range valve tekitavad talle tunde, nagu oleks ta ühtäkki Tallinna kesklinna asemel sattunud Stalini-aegsele totalitaarsele Venemaale.
Koledad linnapääsud. Filmimees ja Chaplini keskuse juht Mark Soosaar ja Ahto Kaasik ei ole üks virumaalase ja teine pärnakana kumbki rahul Tallinna bussi- ega rongijaamaga. Soosaar läheb nii kaugele, et soovitab vaadata Tallinnat ka mujalt saabujate silmade läbi – mitte ainult tallinlaste kodulinnana, vaid kogu Eesti pealinnana.
Tallinlased peaks endailt küsima, kas saarlasel, pärnakal või mulgil on kodust võimalik otse lennuväljale või liinibussiga sadamasse sõita.
Ka torkab Soosaare arvates silma suur logistiline ebafunktsionaalsus Lasnamäe serval. Suhteliselt lähedal asuvad üksteisele lennujaam, bussijaam ja raudteeliin, mis võiks loogiliselt ühenduda üheks suureks reisikeskuseks.
Indrek Ilves, kes ise toidukaupluste omanikuna ka konkurentide vigu kergemini läbi näeb, kinnitab, et tema arusaamadele funktsionaalsest suurkauplusest käib vastu eriti Rocca al Mare kaubanduskeskus, kus on küll väga tervislik jalutada, aga ainult neil, kellel see erihobiks või aega piiramatult käes. Samuti tundub Ilvesele, et Kristiine Kaubanduskeskuse parkimismaja on rajatud poe valele küljele.
Indrek Ilves on seltskonnast ainus, kes kritiseerib veel eestlastest eramuomanike rahvuslikku kommet oma individuaalile ilmtingimata torn ehitada. Suurepärane torn pluss maja võrdub tema meelest üsna kindlasti jubeda majaga. “Mis motiveerib eestlast torni ehitama?” küsib Ilves.
Uudised
Pealinna TOP
Pealinna koledate majade TOP5 (38)
Rando Tooming
Eesti Päevaleht Tallinn palus kaheksal Tallinnas elaval või Tallinnaga tihedalt seotud inimesel panna kokku edetabel pealinna viiest kõige koledamast või ebafunktsionaalsemast (tobedamast, mõttetumast) majast.
Konkurentsitu esikoha hõivas 1975. aastal arhitekt Maimu Kaarnaväli projekti järgi ehitatud Teenindusmaja.
Hoolimata sellest, et koledate majade TOPi koostajate hulgas pole ühtki kutselist arhitekti, sai esiviisik vastupidiselt meie kartustele kokku ülilihtsalt. Erinevate elualade, maailmavaadete ning taustaga inimestel oli koledaid maju valides jahmatavalt ühesugune maitse.
Margit Hakomaa, Olde Hansa omanik ja perenaine
Edda Paukson, astroloog
Kadri Kõusaar, kirjanik
Epp Maria Kokamägi, kunstnik
Mart Soidro, kodakondsus- ja migratsiooniameti nõunik
Indrek Ilves, Deli24 kauplusteketi juhatuse esimees
Mark Soosaar, Pärnu Chaplini keskuse juht
Ahto Kaasik, Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja vanem
Kes projekteerisid
Teenindusmaja: Maimu Kaarnaväli, valmis 1975
Postimaja: Raine Karp (koostöös arhitekt Raignaga), 1975 – 1980
Linnahall: Raine Karp (koostöös Riina Altmäega), 1976 – 1980
Metodisti kirik: Vilen Künnapu ja Ain Padrik,1994 – 2000
Balti jaam: Abramkin, Aðastin ja Vatinov, 1960 – 1962, juurdeehitus 1970
Viiendast kohast edasi oli erinevaid pakkumisi rohkem. Kuid ka siin tegid erinevad vastajad päris ootamatult üsna ühesuguseid üldistusi.
Margit Hakomaa näiteks nimetas enda nimekirjas viiendana kõiki nõukogudeaegseid elutuid ehitisi, mida endiste aegade jäänukina igas linnajaos piisavalt leidub, Edda Paukson tõi oma pingerea esimeseks Seegi varemete planeeritava ekspositsiooni Tartu maantee läbimurdel.
Koleduse mitu nägu. Epp Maria Kokamägile ei meeldi mitte üks põrm olümpia ja purjespordikeskus TOP, samuti jäi talle arusaamatuks Liivalaia tänava kohtuhoone koloss. Epp Maria ei saa vanalinlasena kuidagi ilma valutuksatuseta vaadata kaua aega tühjalt seisvaid vanu hooneid, milles keegi ei ela. “Kole on jälgida, kuidas majal on hing välja läinud ja keegi ta eest enam ei hoolitse,” nendib ta.
Kadri Kõusaar leidis oma number-üks-hoone Tondi kasarmute naabrusest, mida ta kirjeldab kui fenomenaalset korterelamut, milles segunevad kõikmõeldavad õudustäratavaimad ehitusstiilid ja värvid.
Tõik, et talle seda hoonet näidati kohe järgmisel päeval pärast Veneetsiast naasmist, suurendas kultuuriðokki veelgi. Väga halb arhitektuurilahendus on Kõusaare meelest igal miljöösse sobimatul hruðtðovkal mistahes linnaosas, mis on osatud ehitada kahe vana, omavahel harmoneeruva maja vahele.
Kõusaar heidab kinda ka kõigi Tallinna magalarajoonide tüüparhitektuuriðedöövrite eest vastutajaile ning nõukogudeaegsetele ühesuguste lahendustega koolimajadele, “mille ainsaks eripäraks teiste samasuguste hulgas on asutuse aadress”.
Temaga ühineb Indrek Ilves, kes valis oma listi viiendale kohale kõik “mägedele” ehitatud paneelmajad, mida ta “ka parima tahtmise juures ei suuda endale vastuvõetavaks mõelda”.
Riigiametnik Mart Soidro leiab, et Tallinna konkurentsitult iseäralikumaid ehitisi on Sõpruse teel resideeriv mööblimaja, koos selle ees asuva “Siili” baariga, mis meenutab talle “Tallinn-Tartu raudteel Vorbuse silla juures asuvat kodustest vahenditest püsti pandud elamut”. Soidro arvab, et “mööblimaja eklektiline välimus tuleneb eelkõige selles pesitsevate firmade suutmatusest omavahel fassaadi kujundamise suhtes kokku leppida ning ilmselt ka sellest, et püütakse olla suuremad, kui tegelikult ollakse”.
Soidro arvustab ka Kadrioru alguses asuvat renoveeritud puumaja, milles praegu asub Bally`s Casino. Soidro nimetab puitasumi serval asuva hoone praegust toretsevat välimust lakooniliselt mustlase hobuseks ja tõdeb, et nii palju kroogitud atlasskardinaid ei ole ta varem kusagil näinud. Lisab aga juurde, et pigem on see siiski maitseasi, mille üle ei vaielda.
Inetus vanalinnas. Soidro, Hakomaa, Kaasik ja Paukson kritiseerivad veel ka vanalinnas asuvat WW Passaaþi ja DeLaGardie kaubamaja, Viru väljakule hiljuti kerkinud kobarkino ning Kawe Plaza büroohoonet Vabaduse platsi serval.
Pigem heidavad nad hoonetele ette mitte arhitektuurseid lahendusi, vaid sobimatuid asukohti. Kaasik ütleb küll ka, et massiivne kino meenutab temale väljast pigem laohoonet, aga pareerib samas, et tema ei ole ka mingi ekspert – võib-olla ei peagi kinod väljastpoolt ilusad olema.
Edda Paukson heidab linna-planeerijatele ette Peoleo söögikompleksi Pirita jõe ääres. Möönab küll selle praktilisust, ent leiab, et sellisesse kohta oleks siiski pidanud jääma vaid jahisadam. Proua Paukson arvab, et looduskaunitesse kohtadesse ehituslube jagades peaks enne üheksa korda mõtlema, kui allkiri antakse.
Margit Hakomaa muretseb Viru tänava, kui vanalinna peatänava liiga eklektilise välisilme pärast ja soovitab tulevastel vanalinna ehitajatel pigem eeskuju võtta neist moodsatest ehitistest, mille puhul hoone endisaegne välimus on osaliselt säilitatud ja väga oskuslikult kaasaegsega kokku sobitatud.
Härjapea Koja vanema Ahto Kaasiku, kui mittetallinlase pingerea esimene ehk koledaim hoone oli ootamatult Ameerika saatkonna hoone Kentmanni tänaval, mille ette kuhjatud betoonplokid ja range valve tekitavad talle tunde, nagu oleks ta ühtäkki Tallinna kesklinna asemel sattunud Stalini-aegsele totalitaarsele Venemaale.
Koledad linnapääsud. Filmimees ja Chaplini keskuse juht Mark Soosaar ja Ahto Kaasik ei ole üks virumaalase ja teine pärnakana kumbki rahul Tallinna bussi- ega rongijaamaga. Soosaar läheb nii kaugele, et soovitab vaadata Tallinnat ka mujalt saabujate silmade läbi – mitte ainult tallinlaste kodulinnana, vaid kogu Eesti pealinnana.
Tallinlased peaks endailt küsima, kas saarlasel, pärnakal või mulgil on kodust võimalik otse lennuväljale või liinibussiga sadamasse sõita.
Ka torkab Soosaare arvates silma suur logistiline ebafunktsionaalsus Lasnamäe serval. Suhteliselt lähedal asuvad üksteisele lennujaam, bussijaam ja raudteeliin, mis võiks loogiliselt ühenduda üheks suureks reisikeskuseks.
Indrek Ilves, kes ise toidukaupluste omanikuna ka konkurentide vigu kergemini läbi näeb, kinnitab, et tema arusaamadele funktsionaalsest suurkauplusest käib vastu eriti Rocca al Mare kaubanduskeskus, kus on küll väga tervislik jalutada, aga ainult neil, kellel see erihobiks või aega piiramatult käes. Samuti tundub Ilvesele, et Kristiine Kaubanduskeskuse parkimismaja on rajatud poe valele küljele.
Indrek Ilves on seltskonnast ainus, kes kritiseerib veel eestlastest eramuomanike rahvuslikku kommet oma individuaalile ilmtingimata torn ehitada. Suurepärane torn pluss maja võrdub tema meelest üsna kindlasti jubeda majaga. “Mis motiveerib eestlast torni ehitama?” küsib Ilves.