PAUL GOBLE: Hüvastijätt mustvalge ajalookäsitusega
Paul Goble
Tallinnas paikneva nõukogudeaegse sõjamemoriaali ümber toimuv arutelu on märksa tõsisem kui võiks oletada selles debatis kasutatava emotsionaalse keele põhjal.
Ka paljudele teistele sümboleid puudutavatele aruteludele on omane, et diskussiooni tulemuse juures pole määravaim mitte see, mida debatis osalejad ütlevad, vaid need sügavamad teemad, mida kumbki pool ei suuda täielikult väljendada.
Ühest küljest peaks selle tõiga tunnistamine andma kõigile asjassepuutuvatele osapooltele põhjust aduda, et nad on pooltahtmatult sündmuste keskel, millel on plahvatuslik potentsiaal. Teiselt poolt peaks aga mõlema poole murede mõistmine pakkuma alust situatsiooni lahendamiseks viisil, mis võimaldaks Eestil muutuda praegusest integreerunumaks ja tugevamaks ühiskonnaks.
Monumendidebatt näib toimuvat nende vahel, kellest ühed peavad nõukogude sõduri kuju vabastaja sümboliks, teised aga sedasama sõdurit sõjale järgnenud uue ja traagilise okupatsiooni eelkäijaks Eestis, kes on nüüd anastajatest vabanenud. Ent kui kogu arutelu käibki vaid selle ümber, siis justkui puudukski võimalus lahenduseks, mis teist poolt ei solvaks või ärritaks ega jätaks vimma püsima kauges tulevikuski. Kuid tegelikult käib vaidlus millegi hoopis sügavama üle, mis muudab lahenduse leidmise komplitseeritumaks, kuid samas avab sellele tee.
Püha maailmasõda
Paljudele venelastele mängib Teine maailmasõda ja pea kõik sellega seotu sakraalset rolli. See pole pelgalt ainuke ajaloosündmus viimase saja aasta jooksul, mida pea kõik venelased näevad positiivses valguses (ning mitte keegi maailmas ei tohiks vaidlustada
N Liidu ja venelaste rolli selle sõja võitmises), lisaks sellele on Teisel maailmasõjal nüüd, Vladimir Putini ajal, veel suurem kaal.
Kui monument oleks maha võetud vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, oleks see olnud teine asi – tagakiusatud inimeste täiesti mõistetav reaktsioon, mida ka enamik venelastest oleks toona mõistnud. Ent fakt, et eestlased ei teisaldanud monumenti varem, muudab praeguse olukorra probleemsemaks. Sest nüüd, 15 aastat hiljem, on Teine maailmasõda muutunud venelastele teatud laadi moraalseks lahustiks, mis aitab nende meeltes puhtaks pesta ülejäänud osa nõukogude ajaloost.
Nendele pakub võit Hitleri üle teatud tagasiulatuvat õigustust Lenini ja Stalini kuritegudele. Ning venelaste ja teiste nõukogude inimeste sõjaaegsed ja -järgsed kannatused viitavad seega teatud moraalsele õilsusele.
Teise maailmasõja taoline eriline roll venelaste enesemääratlemisel tähendab sedagi, et enamik neist ei soovi või ei suuda näha oma rahvusliku ajaloo keerukust ja probleeme ega mõista, et teistel on täiesti legitiimne õigus näha ajalugu erinevalt või koguni vastupidi.
Aga olgugi et paljud siin võivad mõelda teisiti, pole olukord eestlaste seisukohast sugugi nii erinev. Ka paljude eestlaste rahvuslikus narratiivis täidab keskset kohta Teine maailmasõda kui sündmus, mis viis riigi esialgu Nõukogude, seejärel Natsi-Saksamaa ning siis taas Nõukogude okupatsiooni alla. Ning paljusid eestlasi võib ehk rivist välja lüüa tõik, et Teine maailmasõda ja selle tagajärjed mängivad eestlaste jaoks samasugust rolli nagu venelaste jaoks – pakkudes võimalust oma tollaste ja nüüdsete tegude õigustamiseks.
Kuna Eesti oli kolm korda brutaalselt okupeeritud ning Nõukogude okupatsioon kestis nii kaua, hindavad paljud eestlased iseend ja teisi endiselt selle põhjal, kas nad osutasid sellele okupatsioonile vastupanu või hoopis töötasid sellele mingil moel kaasa. Ning antud tõsiasjal on määrav tähtsus ka selle juures, kuidas eestlased määratlevad teisi asju.
Tõepoolest, ka nüüd, 15 aastat pärast okupatsiooni lõppemist lähtuvad eestlased paljude teemade käsitlemisel sõjast ja sellele järgnenud okupatsioonist, mis – nagu venelastegi puhul – raskendab hüvastijättu minevikutragöödiatega ja aluse panemist paremale tulevikule.
Ning nende raskuste üks aspekt – ja seda taas sarnaselt teatud osaga vene oponentidest – ongi nõukogude sõjamemoriaali üle toimuv arutelu, kusjuures paljud eestlased usuvad, et nad peavad selle ausamba maha lõhkuma või teisaldama, et kinnitada oma nägemust ajaloost.
Kui ma nendele sarnasustele viitan, siis ei väida ma veel, et mõlemad arutelu osapooled oleksid moraalselt võrdsed. See pole nii. Nõukogude väed, kes saavutasid võidu Hitleri üle, ei “vabastanud” Eestit okupatsioonist; nad lihtsalt asendasid Saksa okupatsiooni Nõukogude okupatsiooniga, ükskõik kui erinevad need kaks sündmust ka polnud. Sama oluline on seegi, et pärast taasiseseisvumist aastal 1991 on eestlased uurinud oma 20. sajandi ajaloo keerdkäike palju põhjalikumalt kui seda on teinud enamik venelasi.
Mis on lahendus?
Mõlemad osapooled peavad asendama selle “üks kahest” ajalookäsitluse säärase arusaamaga ajaloost, mis sisaldab mõlemat vaatepunkti. See avaks nii eestlastele kui ka venelastele võimaluse oma mineviku üm-bermõtestamiseks ning mõistmiseks, et need kaks minevikku kätkevad endas enamat kui nad praegu arvavad.
Venelased peavad tunnistama, et nad käitusid antud juhul tõesti kangelaslikult – ning Teine maailmasõda ei peaks olema ainus põhjus tunda uhkust –, ent samaaegselt tegid nad ka kurja, sealhulgas eestlastele, ning olid ka ise kohati sellesama halva ohvrid.
Ning eestlased peavad endale aru andma, et nende maa on enamat kui endine okupeeritud riik, et neil on teisigi muresid ja rõõme, et nad ei peaks iseennast ja oma rahvast taandama 60 aasta tagustele sündmustele. Veelgi olulisem on, et venelased ja eestlased tunnistaksid endi ees seisvaid paralleelseid dilemmasid.
Milliseid soovitusi võiks sellise arutluskäigu põhjal teha nõukogude sõjamälestusmärgi tuleviku kohta? Üks võimalus on, et see mälestusmärk saaks osaks suuremast memoriaalist, mis hõlmaks ka mälestusmärki nendele, kes nõukogude ajal tapeti, küüditati või kes langesid muidu okupatsioonivõimu kuritegude ohvriks.
Ühtlasi oleks see monument sellele, kuidas venelased ja eestlased kannatasid üheskoos, sest seda nad ju Nõukogude võimu all tegid.
Ei eestlased ega venelased poleks sellise asjade käiguga ilmselt täiesti rahul. Ent kui monument lihtsalt maha kiskuda, on tulemuseks see, et teemad, mis on monumendidebati taga – ning mida selle ümber toimuv arutelu ühtlasi ähmastab –, jäävad tõstatamata. Seega jäävad need vastuolud kahe keeruka ajalooversiooni vahel ületamata.
Lõppeks peaks see debatt avama tee arutelule laiematel teemadel – ja seda mitte selleks, et praeguse olukorra lahendus oleks keerukam, vaid just nimelt selleks, et lahenduse leidmine oleks üleüldse võimalik.
|
Uudised
PAUL GOBLE: Hüvastijätt mustvalge ajalookäsitusega
(19.06.2006)
Paul Goble
Tallinnas paikneva nõukogudeaegse sõjamemoriaali ümber toimuv arutelu on märksa tõsisem kui võiks oletada selles debatis kasutatava emotsionaalse keele põhjal.
Ka paljudele teistele sümboleid puudutavatele aruteludele on omane, et diskussiooni tulemuse juures pole määravaim mitte see, mida debatis osalejad ütlevad, vaid need sügavamad teemad, mida kumbki pool ei suuda täielikult väljendada.
Ühest küljest peaks selle tõiga tunnistamine andma kõigile asjassepuutuvatele osapooltele põhjust aduda, et nad on pooltahtmatult sündmuste keskel, millel on plahvatuslik potentsiaal. Teiselt poolt peaks aga mõlema poole murede mõistmine pakkuma alust situatsiooni lahendamiseks viisil, mis võimaldaks Eestil muutuda praegusest integreerunumaks ja tugevamaks ühiskonnaks.
Monumendidebatt näib toimuvat nende vahel, kellest ühed peavad nõukogude sõduri kuju vabastaja sümboliks, teised aga sedasama sõdurit sõjale järgnenud uue ja traagilise okupatsiooni eelkäijaks Eestis, kes on nüüd anastajatest vabanenud. Ent kui kogu arutelu käibki vaid selle ümber, siis justkui puudukski võimalus lahenduseks, mis teist poolt ei solvaks või ärritaks ega jätaks vimma püsima kauges tulevikuski. Kuid tegelikult käib vaidlus millegi hoopis sügavama üle, mis muudab lahenduse leidmise komplitseeritumaks, kuid samas avab sellele tee.
Püha maailmasõda
Paljudele venelastele mängib Teine maailmasõda ja pea kõik sellega seotu sakraalset rolli. See pole pelgalt ainuke ajaloosündmus viimase saja aasta jooksul, mida pea kõik venelased näevad positiivses valguses (ning mitte keegi maailmas ei tohiks vaidlustada
N Liidu ja venelaste rolli selle sõja võitmises), lisaks sellele on Teisel maailmasõjal nüüd, Vladimir Putini ajal, veel suurem kaal.
Kui monument oleks maha võetud vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, oleks see olnud teine asi – tagakiusatud inimeste täiesti mõistetav reaktsioon, mida ka enamik venelastest oleks toona mõistnud. Ent fakt, et eestlased ei teisaldanud monumenti varem, muudab praeguse olukorra probleemsemaks. Sest nüüd, 15 aastat hiljem, on Teine maailmasõda muutunud venelastele teatud laadi moraalseks lahustiks, mis aitab nende meeltes puhtaks pesta ülejäänud osa nõukogude ajaloost.
Nendele pakub võit Hitleri üle teatud tagasiulatuvat õigustust Lenini ja Stalini kuritegudele. Ning venelaste ja teiste nõukogude inimeste sõjaaegsed ja -järgsed kannatused viitavad seega teatud moraalsele õilsusele.
Teise maailmasõja taoline eriline roll venelaste enesemääratlemisel tähendab sedagi, et enamik neist ei soovi või ei suuda näha oma rahvusliku ajaloo keerukust ja probleeme ega mõista, et teistel on täiesti legitiimne õigus näha ajalugu erinevalt või koguni vastupidi.
Aga olgugi et paljud siin võivad mõelda teisiti, pole olukord eestlaste seisukohast sugugi nii erinev. Ka paljude eestlaste rahvuslikus narratiivis täidab keskset kohta Teine maailmasõda kui sündmus, mis viis riigi esialgu Nõukogude, seejärel Natsi-Saksamaa ning siis taas Nõukogude okupatsiooni alla. Ning paljusid eestlasi võib ehk rivist välja lüüa tõik, et Teine maailmasõda ja selle tagajärjed mängivad eestlaste jaoks samasugust rolli nagu venelaste jaoks – pakkudes võimalust oma tollaste ja nüüdsete tegude õigustamiseks.
Kuna Eesti oli kolm korda brutaalselt okupeeritud ning Nõukogude okupatsioon kestis nii kaua, hindavad paljud eestlased iseend ja teisi endiselt selle põhjal, kas nad osutasid sellele okupatsioonile vastupanu või hoopis töötasid sellele mingil moel kaasa. Ning antud tõsiasjal on määrav tähtsus ka selle juures, kuidas eestlased määratlevad teisi asju.
Tõepoolest, ka nüüd, 15 aastat pärast okupatsiooni lõppemist lähtuvad eestlased paljude teemade käsitlemisel sõjast ja sellele järgnenud okupatsioonist, mis – nagu venelastegi puhul – raskendab hüvastijättu minevikutragöödiatega ja aluse panemist paremale tulevikule.
Ning nende raskuste üks aspekt – ja seda taas sarnaselt teatud osaga vene oponentidest – ongi nõukogude sõjamemoriaali üle toimuv arutelu, kusjuures paljud eestlased usuvad, et nad peavad selle ausamba maha lõhkuma või teisaldama, et kinnitada oma nägemust ajaloost.
Kui ma nendele sarnasustele viitan, siis ei väida ma veel, et mõlemad arutelu osapooled oleksid moraalselt võrdsed. See pole nii. Nõukogude väed, kes saavutasid võidu Hitleri üle, ei “vabastanud” Eestit okupatsioonist; nad lihtsalt asendasid Saksa okupatsiooni Nõukogude okupatsiooniga, ükskõik kui erinevad need kaks sündmust ka polnud. Sama oluline on seegi, et pärast taasiseseisvumist aastal 1991 on eestlased uurinud oma 20. sajandi ajaloo keerdkäike palju põhjalikumalt kui seda on teinud enamik venelasi.
Mis on lahendus?
Mõlemad osapooled peavad asendama selle “üks kahest” ajalookäsitluse säärase arusaamaga ajaloost, mis sisaldab mõlemat vaatepunkti. See avaks nii eestlastele kui ka venelastele võimaluse oma mineviku üm-bermõtestamiseks ning mõistmiseks, et need kaks minevikku kätkevad endas enamat kui nad praegu arvavad.
Venelased peavad tunnistama, et nad käitusid antud juhul tõesti kangelaslikult – ning Teine maailmasõda ei peaks olema ainus põhjus tunda uhkust –, ent samaaegselt tegid nad ka kurja, sealhulgas eestlastele, ning olid ka ise kohati sellesama halva ohvrid.
Ning eestlased peavad endale aru andma, et nende maa on enamat kui endine okupeeritud riik, et neil on teisigi muresid ja rõõme, et nad ei peaks iseennast ja oma rahvast taandama 60 aasta tagustele sündmustele. Veelgi olulisem on, et venelased ja eestlased tunnistaksid endi ees seisvaid paralleelseid dilemmasid.
Milliseid soovitusi võiks sellise arutluskäigu põhjal teha nõukogude sõjamälestusmärgi tuleviku kohta? Üks võimalus on, et see mälestusmärk saaks osaks suuremast memoriaalist, mis hõlmaks ka mälestusmärki nendele, kes nõukogude ajal tapeti, küüditati või kes langesid muidu okupatsioonivõimu kuritegude ohvriks.
Ühtlasi oleks see monument sellele, kuidas venelased ja eestlased kannatasid üheskoos, sest seda nad ju Nõukogude võimu all tegid.
Ei eestlased ega venelased poleks sellise asjade käiguga ilmselt täiesti rahul. Ent kui monument lihtsalt maha kiskuda, on tulemuseks see, et teemad, mis on monumendidebati taga – ning mida selle ümber toimuv arutelu ühtlasi ähmastab –, jäävad tõstatamata. Seega jäävad need vastuolud kahe keeruka ajalooversiooni vahel ületamata.
Lõppeks peaks see debatt avama tee arutelule laiematel teemadel – ja seda mitte selleks, et praeguse olukorra lahendus oleks keerukam, vaid just nimelt selleks, et lahenduse leidmine oleks üleüldse võimalik.