 Läti president andis 9. mai tähistamisele uue definitsiooni
Enamik otsuseid, mis me teeme, ei lähtu mitte niivõrd ratsionaalsetest kaalutlustest, kuivõrd vahetust reaktsioonist olukorrale, kust me end leiame.
Mõnikord on selle olukorra loonud teised, kes loodavad seeläbi saavutada oma eesmärke. Teinekord jälle oleme olukorra kujundanud meie ise. Tavaliselt on aga asi keerulisem: olukorra on suuresti kujundanud teised, ent ometi on meil võimalik teha erinevate käikude vahel valik, mis toimiks meie heaks.
Just see kulunud tõsiasi meenub, kui jälgida arutelusid selle üle, kuidas eestlased, lätlased ja leedulased peaksid reageerima Venemaa kavatsusele tähistada mais Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva.
Osalemise ohud
Kahtlemata korraldab Vladimir Putin ürituse selleks, et meenutada oma rahvuskaaslastele ja kogu maailmale Moskva rolli liitlaste võidus Natsi-Saksamaa üle. Ühelt poolt näitavad küsitlused, et Nõukogude Liidu suur roll võidus natside üle on üks väheseid asju, millega on nõus peaaegu kõik venelased. Teiselt poolt aitab see sündmus – ajal, mil ida ja lääne vahelised pinged on suurenenud – Putinil säilitada või isegi parandada oma suhteid välisriikide juhtidega.
Samas on selge, et Putin juhindub ka mõningatest kitsamatest välispoliitilistest kaalutlustest. Kui Putin kinnitab valmisolekut sõlmida Eesti ja Lätiga piirileping siis, kui nende riikide presidendid tulevad mais Moskvasse, püüab ta end esitleda riigimehena, kes vaatab pigem ette- kui tahapoole, ent teisalt soovib ta teha Balti riikide elu keerulisemaks.
Kui Eesti ja Läti president osalevad Moskvas aastapäeva pidustustel ning allkirjastavad lepingu, kaotavad nad kindlasti oma kodumaal toetust inimeste seas, kelle jaoks aasta 1945 ei tähendanud mitte võitu, vaid pigem uue ja kohutava okupatsiooni algust. Ning nad võtavad endale riski, et Venemaal tehakse järeldus: Tallinnale ja Riiale saab ka edaspidi sääraste seoste loomisega survet avaldada.
Aga kui mõlemad riigijuhid otsustaksid Moskvasse mitte minna, leiaksid nad end peagi olukorrast, kus Venemaa valitsus ja meedia püüab neid portreteerida kui liitlaste vastaseid Teises maailmasõjas – või isegi veel hullemini. Möödunud aasta vältel on Venemaa meedia pahatihti püüdnud luua pilti, justkui tunneksid paljud eestlased ja lätlased siiamaani sümpaatiat natsismi vastu. Ja on enam kui kindel, et taolise kujutamisviisi võtavad üle ka teised – näiteks võib tuua kas või USA välisministeeriumi värske antisemitismi-raporti. Selline asjade käik võib suruda kaks Balti riiki isolatsiooni.
Jõud pole võrdsed
Vaatamata nendele ohtudele pole üllatav, et paljud Eesti ja Läti inimesed leiavad, et nende presidendid ei peaks Moskva pidustustel osalema – seda enam, et Moskva pole kunagi vabandanud oma Nõukogude okupatsiooni aegsete tegude pärast. Osa inimesi on läinud koguni niikaugele, et vastustavad piirilepingu sõlmimist Moskvaga ükskõik kus ja millal, kui leping ei taasta piire sellisena, nagu need olid enne okupatsiooni.
Jäiga liini ahvatlused pole üksnes endastmõistetavad, neid peaksid arvesse võtma kõik vaidluspooled. Seisukoht rõhutab õigusliku järjepidevuse jätkuvat tähtsust Balti riikide kodanikele ning esindab eestlaste ja lätlaste täiesti mõistetavat jõu-pingutust võtta Moskvalt igasugune võimalus olla mais olukorra peremees.
Kahjuks pole Eestil ega Lätil ei üksi ega koos mingit jõudu seda teha – selle teeb võimatuks nii Venemaa tugevus kui ka kogu maailmas kujunenud arusaam planeeritud aastapäeva tähendusest. Kuid Venemaa pole siiski antud olukorras kõik-võimas. Kui eestlased ja lätlased on targad, suudavad nad mängida rolli Kremli sõnumi ümber-pööramises ning napsata võidu seal, kus Putin oma kolleegidega loodab hävitavat kaotust.
Läti president Vaira Vike-Freiberga näitas sel nädalal teed teatades, et osaleb mälestuspäeval Moskvas, kuid pole veel otsustanud, kas ta allkirjastab sel korral ka piirilepingu. Juba sellest üksi oleks piisanud, et anda Moskva propagandistidele ületunnitööd näitamaks seda kui Läti järeleandlikkust Venemaa huvidele. Kuid tegelikult tegi Freiberga palju enam – ta avaldas üle maailma deklaratsiooni, milles pigem tema kui Moskva defineerib 9. mai tähendust.
Vene plaan kukkus läbi
Oma ulatuslikus ja elegantses avalduses, mida peaksid lugema kõik, keda antud teema puudutab, märgib president Vike-Freiberga, et tundis end olevat kohustatud kogu maailmale meenutama, et inimkonna kõige hävitavam konflikt võinuks jääda olemata, kui Saksamaa ja N Liidu totalitaarreþiimid poleks Molotovi–Ribbentropi paktis sõlminud salajast kokkulepet jagada omavahel Ida-Euroopa territoorium.
“Mälestades neid, kes kaotasid elu Teises maailmasõjas, ei tohi me jätta meenutamata Stalini ja Hitleri poolt korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid. Me peame nimetama neid kaht totalitaarset türanni nimepidi, et maailm ei unustaks vastutust, mida nad kannavad maailmasõja vallapäästmise eest.”
Läti riigipea osutas, et tema riigi jaoks saabus Teise maailmasõja lõpp aastaid hiljem kui 1945, alles 4. mail 1990, kui võeti vastu N Liidust sõltumatuse deklaratsioon.
President jätkas, et nüüd, mil Läti on Euroopa Liidu ja NATO liige, osaleb ta 9. mail Moskvas Euroopa liidrite tippkohtumisel. See samm on “austusavaldus neile, kes langesid Teises maailmasõjas”. Kuid suure kurbusega meenutab ta ka “uut Nõukogude okupatsiooni Lätis ning tohutuid inimkaotusi ja kannatusi, mida see kaasa tõi”.
Ükski Kremli poliitika tehnoloogidest, kelle plaanid kukkusid kuu aega tagasi Ukrainas haledalt läbi, ei suuda sellele sõnumile vastata.
Järelikult on Läti president juba andnud hindamatu panuse Moskva kohtumise tegelikkuse ümbersõnastamisesse.
President Arnold Rüütlil on absoluutne õigus suhtuda teemasse erilise ettevaatusega. Kuid tema Läti partner on näidanud kätte ühe parimatest viisidest võtta sündmusest osa, ise lõksu langemata. See on midagi muud, kui Moskva ootas, ja samas midagi sellist, mis annab Balti riikidele palju rohkem, kui nad oleksid mis tahes muul viisil saavutanud.
|
Uudised
Paul A. Goble: Riia kavaldas Moskva üle
PAUL A. GOBLE: Riia kavaldas Moskva üle
17.01.2005
Enamik otsuseid, mis me teeme, ei lähtu mitte niivõrd ratsionaalsetest kaalutlustest, kuivõrd vahetust reaktsioonist olukorrale, kust me end leiame.
Mõnikord on selle olukorra loonud teised, kes loodavad seeläbi saavutada oma eesmärke. Teinekord jälle oleme olukorra kujundanud meie ise. Tavaliselt on aga asi keerulisem: olukorra on suuresti kujundanud teised, ent ometi on meil võimalik teha erinevate käikude vahel valik, mis toimiks meie heaks.
Just see kulunud tõsiasi meenub, kui jälgida arutelusid selle üle, kuidas eestlased, lätlased ja leedulased peaksid reageerima Venemaa kavatsusele tähistada mais Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva.
Osalemise ohud
Kahtlemata korraldab Vladimir Putin ürituse selleks, et meenutada oma rahvuskaaslastele ja kogu maailmale Moskva rolli liitlaste võidus Natsi-Saksamaa üle. Ühelt poolt näitavad küsitlused, et Nõukogude Liidu suur roll võidus natside üle on üks väheseid asju, millega on nõus peaaegu kõik venelased. Teiselt poolt aitab see sündmus – ajal, mil ida ja lääne vahelised pinged on suurenenud – Putinil säilitada või isegi parandada oma suhteid välisriikide juhtidega.
Samas on selge, et Putin juhindub ka mõningatest kitsamatest välispoliitilistest kaalutlustest. Kui Putin kinnitab valmisolekut sõlmida Eesti ja Lätiga piirileping siis, kui nende riikide presidendid tulevad mais Moskvasse, püüab ta end esitleda riigimehena, kes vaatab pigem ette- kui tahapoole, ent teisalt soovib ta teha Balti riikide elu keerulisemaks.
Kui Eesti ja Läti president osalevad Moskvas aastapäeva pidustustel ning allkirjastavad lepingu, kaotavad nad kindlasti oma kodumaal toetust inimeste seas, kelle jaoks aasta 1945 ei tähendanud mitte võitu, vaid pigem uue ja kohutava okupatsiooni algust. Ning nad võtavad endale riski, et Venemaal tehakse järeldus: Tallinnale ja Riiale saab ka edaspidi sääraste seoste loomisega survet avaldada.
Aga kui mõlemad riigijuhid otsustaksid Moskvasse mitte minna, leiaksid nad end peagi olukorrast, kus Venemaa valitsus ja meedia püüab neid portreteerida kui liitlaste vastaseid Teises maailmasõjas – või isegi veel hullemini. Möödunud aasta vältel on Venemaa meedia pahatihti püüdnud luua pilti, justkui tunneksid paljud eestlased ja lätlased siiamaani sümpaatiat natsismi vastu. Ja on enam kui kindel, et taolise kujutamisviisi võtavad üle ka teised – näiteks võib tuua kas või USA välisministeeriumi värske antisemitismi-raporti. Selline asjade käik võib suruda kaks Balti riiki isolatsiooni.
Jõud pole võrdsed
Vaatamata nendele ohtudele pole üllatav, et paljud Eesti ja Läti inimesed leiavad, et nende presidendid ei peaks Moskva pidustustel osalema – seda enam, et Moskva pole kunagi vabandanud oma Nõukogude okupatsiooni aegsete tegude pärast. Osa inimesi on läinud koguni niikaugele, et vastustavad piirilepingu sõlmimist Moskvaga ükskõik kus ja millal, kui leping ei taasta piire sellisena, nagu need olid enne okupatsiooni.
Jäiga liini ahvatlused pole üksnes endastmõistetavad, neid peaksid arvesse võtma kõik vaidluspooled. Seisukoht rõhutab õigusliku järjepidevuse jätkuvat tähtsust Balti riikide kodanikele ning esindab eestlaste ja lätlaste täiesti mõistetavat jõu-pingutust võtta Moskvalt igasugune võimalus olla mais olukorra peremees.
Kahjuks pole Eestil ega Lätil ei üksi ega koos mingit jõudu seda teha – selle teeb võimatuks nii Venemaa tugevus kui ka kogu maailmas kujunenud arusaam planeeritud aastapäeva tähendusest. Kuid Venemaa pole siiski antud olukorras kõik-võimas. Kui eestlased ja lätlased on targad, suudavad nad mängida rolli Kremli sõnumi ümber-pööramises ning napsata võidu seal, kus Putin oma kolleegidega loodab hävitavat kaotust.
Läti president Vaira Vike-Freiberga näitas sel nädalal teed teatades, et osaleb mälestuspäeval Moskvas, kuid pole veel otsustanud, kas ta allkirjastab sel korral ka piirilepingu. Juba sellest üksi oleks piisanud, et anda Moskva propagandistidele ületunnitööd näitamaks seda kui Läti järeleandlikkust Venemaa huvidele. Kuid tegelikult tegi Freiberga palju enam – ta avaldas üle maailma deklaratsiooni, milles pigem tema kui Moskva defineerib 9. mai tähendust.
Vene plaan kukkus läbi
Oma ulatuslikus ja elegantses avalduses, mida peaksid lugema kõik, keda antud teema puudutab, märgib president Vike-Freiberga, et tundis end olevat kohustatud kogu maailmale meenutama, et inimkonna kõige hävitavam konflikt võinuks jääda olemata, kui Saksamaa ja N Liidu totalitaarreþiimid poleks Molotovi–Ribbentropi paktis sõlminud salajast kokkulepet jagada omavahel Ida-Euroopa territoorium.
“Mälestades neid, kes kaotasid elu Teises maailmasõjas, ei tohi me jätta meenutamata Stalini ja Hitleri poolt korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid. Me peame nimetama neid kaht totalitaarset türanni nimepidi, et maailm ei unustaks vastutust, mida nad kannavad maailmasõja vallapäästmise eest.”
Läti riigipea osutas, et tema riigi jaoks saabus Teise maailmasõja lõpp aastaid hiljem kui 1945, alles 4. mail 1990, kui võeti vastu N Liidust sõltumatuse deklaratsioon.
President jätkas, et nüüd, mil Läti on Euroopa Liidu ja NATO liige, osaleb ta 9. mail Moskvas Euroopa liidrite tippkohtumisel. See samm on “austusavaldus neile, kes langesid Teises maailmasõjas”. Kuid suure kurbusega meenutab ta ka “uut Nõukogude okupatsiooni Lätis ning tohutuid inimkaotusi ja kannatusi, mida see kaasa tõi”.
Ükski Kremli poliitika tehnoloogidest, kelle plaanid kukkusid kuu aega tagasi Ukrainas haledalt läbi, ei suuda sellele sõnumile vastata.
Järelikult on Läti president juba andnud hindamatu panuse Moskva kohtumise tegelikkuse ümbersõnastamisesse.
President Arnold Rüütlil on absoluutne õigus suhtuda teemasse erilise ettevaatusega. Kuid tema Läti partner on näidanud kätte ühe parimatest viisidest võtta sündmusest osa, ise lõksu langemata. See on midagi muud, kui Moskva ootas, ja samas midagi sellist, mis annab Balti riikidele palju rohkem, kui nad oleksid mis tahes muul viisil saavutanud.
xxx
Loe lisaks