| Vähemalt ühes asjas on olnud iga uus valitsus eelmisest hullem — parteikaaslaste olulistele positsioonidele paigutamises. Samas rütmis jätkates saab välja jõuda vaid kaose või diktatuurini.
Tugeva parteilise käepigistusega teele saadetud ametnike töö ja tõsiseltvõetavus kannatavad, parteiliselt jaotatud raha võib aga kergelt kaduda.
Täpselt samas tempos, kui on kasvanud parteid, on nad püüdnud oma haaret laiendada erinevatele eluaaladele. Nii on erakondliku mõju suurendamise ja partei- või mõttekaaslaste olulistele positsioonidele paigutamise osas iga uus valitsus olnud eelmisest hullem. Tuues põhjenduseks, et enne meid tehti ju samamoodi. Ja trumbates eelkäija üle, arvestamata sedagi, et vastasjõud võib kunagi omakorda topelt tagasi teha.
Taolise ühepäevaloogika najal näib täna võimul olev Kaksikliit võtvat kohe mitu sammu korraga. Valimised ju lähenevad. Ajakirjandusest loeme, et riigikontrolöriks tahetakse panna parteipoliitik, et Keskerakond jagab ümber koolide raha, jättes omavalitsuste ettepanekud arvestamata, et Migratsioonifondi nõukogus on rahvastikuteadlane asendatud parteiafunktsionääriga, et riigiettevõtete nõukogudes toimub ridamisi parteilisi vahetusi, et käivad arutlused Eesti Televisiooni peadirektori posti ümber…
Lõpuks saab eriliste teenete eest Eesti Vabariigi ees kodakondsuse võõrriigi erusõjaväelasest suurvõlgnik Haidari, kelle üle käib Saksamaal kohtuprotsess. Aga taolised hoiatavad näited, nagu Kranichi poolt Keskonnaministeeriumi kujundamine Reformierakonna filiaaliks, unenevad oi kui kiiresti. Nagu oleks see normaalne.
Aga ei ole ju normaalne. Ei olnud normaalne ka siis, kui sarnast parteipoliitikat ajas Kolmikliidu või enne seda Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsus. Ka nende kohta on näiteid, mis kahjuks unustusse vajunud. Ent ikkagi — kuidas ma saaksin vaba kodaniku või vaba ajakirjanikuna võtta tõsiselt ETV poliitikasaateid, kui televisooni juhib valimisklippides Keskerakonna eeskõnelejaks tõusnud Heimar Lenk?
Kui erakonnad kavatsevad samas tõusvas tempos oma sundparteistamist jätkata, kui parteitruudus saab töölevõtmise põhiargumendiks, oleme demokraatia suhtes valinud taandarengu tee. Millel lõputult samas rütmis jätkates saab välja jõuda vaid kas kaose või diktatuurini. Kus meie au, mõistus ja südametunnisus määratakse poliitbüroos.
Tugeva parteilise käepigistusega teele saadetud ametnike töö ja tõsiseltvõetavus kannatavad. Kas saab neile kindel olla, kui erakonna staabi tungivad soovitused seadustest erinevad? Samas segab see teiste ametnike tööd. Ja mingil hetkel võib käepigistusest saada jalahoop, kas omade või uute võimude poolt. Keelata ametnike erakonnastumist ka ei tasu — kui asi vabatahtlik, las astub. Nende ametikohtade loetelu, mis parteilist kuuluvust välistavad, peab aga olema selge ja üheselt mõistetav.
Parteiliselt jaotatud rahadega on jälle see oht, et uue võimuliidu puhul võivad need kiirelt ümber reastuda, nii et mõnel majal saavad müürid püsti, aga katus jääb panemata.
Kuigi tegu on korduvalt üle kirjutatud teemaga, tasub “parteilise käepigistuse” nähtude ilmnemisel alati kära teha. Muidu võib see käsi või mõni käepikendus ühel hetkel endal kraest haarata.
|
Uudised
Parteiline käepigistus
13. november 2002 6:00
Tugeva parteilise käepigistusega teele saadetud ametnike töö ja tõsiseltvõetavus kannatavad, parteiliselt jaotatud raha võib aga kergelt kaduda.
Täpselt samas tempos, kui on kasvanud parteid, on nad püüdnud oma haaret laiendada erinevatele eluaaladele. Nii on erakondliku mõju suurendamise ja partei- või mõttekaaslaste olulistele positsioonidele paigutamise osas iga uus valitsus olnud eelmisest hullem. Tuues põhjenduseks, et enne meid tehti ju samamoodi. Ja trumbates eelkäija üle, arvestamata sedagi, et vastasjõud võib kunagi omakorda topelt tagasi teha.
Taolise ühepäevaloogika najal näib täna võimul olev Kaksikliit võtvat kohe mitu sammu korraga. Valimised ju lähenevad. Ajakirjandusest loeme, et riigikontrolöriks tahetakse panna parteipoliitik, et Keskerakond jagab ümber koolide raha, jättes omavalitsuste ettepanekud arvestamata, et Migratsioonifondi nõukogus on rahvastikuteadlane asendatud parteiafunktsionääriga, et riigiettevõtete nõukogudes toimub ridamisi parteilisi vahetusi, et käivad arutlused Eesti Televisiooni peadirektori posti ümber…
Lõpuks saab eriliste teenete eest Eesti Vabariigi ees kodakondsuse võõrriigi erusõjaväelasest suurvõlgnik Haidari, kelle üle käib Saksamaal kohtuprotsess. Aga taolised hoiatavad näited, nagu Kranichi poolt Keskonnaministeeriumi kujundamine Reformierakonna filiaaliks, unenevad oi kui kiiresti. Nagu oleks see normaalne.
Aga ei ole ju normaalne. Ei olnud normaalne ka siis, kui sarnast parteipoliitikat ajas Kolmikliidu või enne seda Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsus. Ka nende kohta on näiteid, mis kahjuks unustusse vajunud. Ent ikkagi — kuidas ma saaksin vaba kodaniku või vaba ajakirjanikuna võtta tõsiselt ETV poliitikasaateid, kui televisooni juhib valimisklippides Keskerakonna eeskõnelejaks tõusnud Heimar Lenk?
Kui erakonnad kavatsevad samas tõusvas tempos oma sundparteistamist jätkata, kui parteitruudus saab töölevõtmise põhiargumendiks, oleme demokraatia suhtes valinud taandarengu tee. Millel lõputult samas rütmis jätkates saab välja jõuda vaid kas kaose või diktatuurini. Kus meie au, mõistus ja südametunnisus määratakse poliitbüroos.
Tugeva parteilise käepigistusega teele saadetud ametnike töö ja tõsiseltvõetavus kannatavad. Kas saab neile kindel olla, kui erakonna staabi tungivad soovitused seadustest erinevad? Samas segab see teiste ametnike tööd. Ja mingil hetkel võib käepigistusest saada jalahoop, kas omade või uute võimude poolt. Keelata ametnike erakonnastumist ka ei tasu — kui asi vabatahtlik, las astub. Nende ametikohtade loetelu, mis parteilist kuuluvust välistavad, peab aga olema selge ja üheselt mõistetav.
Parteiliselt jaotatud rahadega on jälle see oht, et uue võimuliidu puhul võivad need kiirelt ümber reastuda, nii et mõnel majal saavad müürid püsti, aga katus jääb panemata.
Kuigi tegu on korduvalt üle kirjutatud teemaga, tasub “parteilise käepigistuse” nähtude ilmnemisel alati kära teha. Muidu võib see käsi või mõni käepikendus ühel hetkel endal kraest haarata.