Viie lapse ema tuli jalgsi kolm päeva
Nädala eest Palamuse laadal bussist maha jäänud Haljala naine oli sunnitud kolm päeva jala kõndima, et oma mehe ja viie lapse juurde jõuda.
Haljala naabruses Idaveres elav Ene Kõrv (37) jäi Paunvere väljanäitusel neid sinna sõidutanud vallabussist maha, ehkki teda ka läbi mikrofoni taga hõigati.
Selleks ajaks oli suures rahvamassis bussi parkimiskoha kaotanud naine juba jalad selga võtnud ja kodu poole asunud.
“Mis ma seal ikka passisin, hakkasin koju tulema,” rääkis Ene Kõrv, kellel pikk teekond ikka veel jalgades tunda annab.
Kuigi ta oli hääletanud, keegi teda peale ei võtnud ning telefoni polnud ka võtta, et kellelegi helistada.
“Imelik tunne igatahes jäi, teinekord ma tean, et ma sinna Jõgevale enam ei lähe,” tähendas Kõrv.
Kolmel ööl magas naine metsa all või lausa tee ääres, kui külm hakkas, kõndis jälle edasi. Pärimisele, kas külm ei olnud öösel kraavis magada, vastas Ene Kõrv küsimusega, et kuhu ta pidi siis minema.
Ka seda ta ei teadnud, kus ta täpselt ööbis. “Oh issand, ümberringi oli mets, mõned kuradi majad. Ühel pool, teisel pool,” kirjeldas ta.
Vaatamata läbielatule ei pelga kibe naine jalutamist nüüdki – seitsmekilomeetrine ots Idaverest ema juurde Aukülasse on pärast kõike käkitegu. Kundas elades viskas Ene Kõrv nagu muuseas Haljalasse.
Vapper naine oli oma sõnul Jõgeval ka politseilt abi küsinud, kuid võimukandjad saatnud ta pikalt. “Ma tahtsin ainult küsida, et kustkaudu ma koju pääsen.”
Ka Väike-Maarjasse jõudes oli tee äärde puhkama jäänud naisel mundrikandjatega pistmist. “Mina puhkasin tee ääres, kukkus seal õiendama, et olen juua täis,” vahendas naine.
Seda, et politsei ta koju viiks, Ene Kõrv enam paluda ei tihanudki. Selleks ajaks oli elukaaslane Vello Palm juba politseisse teatanud, et inimene on kadunuks jäänud.
Alguses mõtles mees, et küllap on naine ema juurde läinud, kus ta vahest ikka paar päeva abis on, kuid peagi hakkas mure maad võtma. “Valla omad ikka iga päev käisid siin, et kas on tulnud, esmaspäeval andsin siis politseisse üles,” kirjeldas Vello Palm.
Vello Palm ütles, et lapsed muudkui küsisid, et kuskohas ta võib küll olla. “Mina ka ei tea kuskohas,” vahendas Palm oma vastust.
Teisipäeva lõunal sai kohalik mees Ene Kõrvi Rakvere-Haljala tee pealt kätte. Kui Ene Kõrv viimaks koju jõudis, oli esimene asi sooja tuppa diivanile pikali visata. “See on ikka midagi muud, muidu käisin nagu kuradi sõjaväelane kusagil metsa all,” rääkis naine. Kohale kutsutud arst vaatas Ene Kõrvi üle ega leidnud mingit terviseriket.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Palamuse laadalt jalgsi Haljalasse
Viie lapse ema tuli jalgsi kolm päeva
Haljala naabruses Idaveres elav Ene Kõrv (37) jäi Paunvere väljanäitusel neid sinna sõidutanud vallabussist maha, ehkki teda ka läbi mikrofoni taga hõigati.
Selleks ajaks oli suures rahvamassis bussi parkimiskoha kaotanud naine juba jalad selga võtnud ja kodu poole asunud.
“Mis ma seal ikka passisin, hakkasin koju tulema,” rääkis Ene Kõrv, kellel pikk teekond ikka veel jalgades tunda annab.
Kuigi ta oli hääletanud, keegi teda peale ei võtnud ning telefoni polnud ka võtta, et kellelegi helistada.
“Imelik tunne igatahes jäi, teinekord ma tean, et ma sinna Jõgevale enam ei lähe,” tähendas Kõrv.
Kolmel ööl magas naine metsa all või lausa tee ääres, kui külm hakkas, kõndis jälle edasi. Pärimisele, kas külm ei olnud öösel kraavis magada, vastas Ene Kõrv küsimusega, et kuhu ta pidi siis minema.
Ka seda ta ei teadnud, kus ta täpselt ööbis. “Oh issand, ümberringi oli mets, mõned kuradi majad. Ühel pool, teisel pool,” kirjeldas ta.
Vaatamata läbielatule ei pelga kibe naine jalutamist nüüdki – seitsmekilomeetrine ots Idaverest ema juurde Aukülasse on pärast kõike käkitegu. Kundas elades viskas Ene Kõrv nagu muuseas Haljalasse.
Vapper naine oli oma sõnul Jõgeval ka politseilt abi küsinud, kuid võimukandjad saatnud ta pikalt. “Ma tahtsin ainult küsida, et kustkaudu ma koju pääsen.”
Ka Väike-Maarjasse jõudes oli tee äärde puhkama jäänud naisel mundrikandjatega pistmist. “Mina puhkasin tee ääres, kukkus seal õiendama, et olen juua täis,” vahendas naine.
Seda, et politsei ta koju viiks, Ene Kõrv enam paluda ei tihanudki. Selleks ajaks oli elukaaslane Vello Palm juba politseisse teatanud, et inimene on kadunuks jäänud.
Alguses mõtles mees, et küllap on naine ema juurde läinud, kus ta vahest ikka paar päeva abis on, kuid peagi hakkas mure maad võtma. “Valla omad ikka iga päev käisid siin, et kas on tulnud, esmaspäeval andsin siis politseisse üles,” kirjeldas Vello Palm.
Vello Palm ütles, et lapsed muudkui küsisid, et kuskohas ta võib küll olla. “Mina ka ei tea kuskohas,” vahendas Palm oma vastust.
Teisipäeva lõunal sai kohalik mees Ene Kõrvi Rakvere-Haljala tee pealt kätte. Kui Ene Kõrv viimaks koju jõudis, oli esimene asi sooja tuppa diivanile pikali visata. “See on ikka midagi muud, muidu käisin nagu kuradi sõjaväelane kusagil metsa all,” rääkis naine. Kohale kutsutud arst vaatas Ene Kõrvi üle ega leidnud mingit terviseriket.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee