Ligi pooled eestlased kannatavad unehäirete all. Peaaegu kõigil eestlastel on elu jooksul olnud probleeme nohu, köha ja kõrvavaluga. Kui valukäes vaevlevat haiget ei päästnud mitte miski muu, siis soovitati võtta ette tee Tartusse, kus ülikooli kõrvakliinikus oli keegi imeravitseja Mart Kull.
Haiguste loetelu, mille ravimise ja uurimisega doktor Kull tegeles, on aukartust äratav. Ligi kolmkümmend aastat kestnud arstipraksise jooksul sattus Kulli noa (Kulli töövahendist rääkides oleks õigem vist öelda “laseri”) alla üle tuhande inimese.
Mart Kull oli ideedegeneraator ja 1990. aastate alguses võttis ta pühaks eesmärgiks asuda uurima unehäireid alates norskamisest kuni unelämbumistõveni. 2003.–2004. aastal käivitas Mart Kull kõrvakliinikus ka uneuuringute keskuse, kus unehädas inimesed said aparaatidega ühendatult veeta ühe öö ning hommikul oli kas Kullil või mõnel teisel kliiniku töötajal juba võimalus patsiendile öelda, mis tal ei lase segamatult uinuda ja magada ja kuidas saaks unerahu taastatud.
Abiks veokijuhtidele
Uneuuringute keskus on kujunenud niivõrd populaarseks, et seal magamise järjekorrad on kuudepikkused ja nüüdseks on Kulli kliinikust abi saanud tuhanded inimesed.
Viimaste aastate uudiseid sirvides meenub, et Kulli juurde on olnud asja ka sadadel pikamaasõidujuhtidel. 2006. aasta sügisel käivitas Kull kõrvakliinikus katse, mis aitab veokijuhtidel ja pikki vahemaid sõitvatel bussijuhtidel katsetada tähelepanuvõimet. On ju üsna sagedased olukorrad, kus sõidukijuht peab olema kümneid tunde järjest roolis. Sageli ei tajuta aga, et selline tegevus on ohtlik, sest inimese aju ei suuda üle paari tunni ühesugust, monotoonset tegevust teha ja kuna aju “lülitab” end välja, on liiklusõnnetuste oht ülisuur. Kull üritas autojuhtidele puust ja punaselt ehk ühe pisikese katsega selle ohu selgeks teha.
Kulli radikaalsemaid seisukohti oli see, et inimene ei vaja kurgumandleid ja enamasti on inimese kõrva-, nina- ja kurguhädade põhjuseks just mandlid, mis tuleks juba paariaastasel lapsel ära lõigata. Nii olevat kergem.
Kuid lisaks suurepärasele suhtlemisoskusele, rohketele ideedele ja arstiks olemisele oli Kull ka suurepärane teadlane. Tema arstikontosse jääb üle tuhande lõikuse ja tema teadlasekontosse saab suurte tähtedega kirjutada maailmas laialdaselt kasutusel oleva laserkontaktmeetodi loomise. Lisaks töötas professor Mart Kull välja mitmesuguseid meditsiinilisi instrumente ja ravimeetodeid.
Mart Kull lõpetas 1987. aastal Leningradi meditsiiniinstituudi, olles eelnevalt õppinud ka Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Ka kõrvakliiniku varasemad juhid Heinrich Koppel ja Ernst Saareste lõpetasid nagu Kull kõrgkooli praeguses Peterburis.
Kulli teaduslike saavutuste nimistusse jäävad ka maailmas esimene ultraheli funktsionaalne kõrvakirurgia, kopsude topeltsagedusega jugaventilatsiooni metoodika ning kolmesagedusega meetod, mis optimeerib veelgi hingamisteede laserkirurgiat.
Kulli peamised teaduslikud uurimisvaldkonnad olid farüngeaalsed ja larüngeaalsed stenoosid, kunstlik kopsude ventilatsiooni metoodika ja laserkirurgiline instrumentaarium. Mart Kulli juhtimisel sai Tartu ülikooli kõrvakliinikust Euroopa laserkirurgia referentkliinik, mis on üks suuremaid tunnustusi ühele kliinikule.
Ain-Elmar Kaasik: Kull kuulus arstina maailma tippu
Mart Kull oli rohkem novaator kui teadlane. Kuid klinitsistide seas kipubki see asi nii olema. Laboriteadlane Mart Kull igatahes polnud. Kuid professor Kull täiustas oluliselt operatsioonimeetodeid ja kindlasti on tema puhul üks märkimisväärsemaid asju see, et ta võttis esimesena kasutusele koos narkoosiarstide ehk anestesioloogidega spetsiaalseid valutustamismeetodid, mis muutsid kõrioperatsioone tunduvalt patsiendisõbralikumaks. Varem olid kõrioperatsioonid ikka kaunis jõhkrad ja valulised. Selles valdkonnas on Mart Kulli panus päris märkimisväärne.
Kindlasti on Mart Kulli kaotus Eesti meditsiinile väga suur. Arvestades seda, et kõigil inimestel on nina, kõrva või kurguga mingil ajal probleeme, siis on professionaalne ravi hädavajalik. Enamasti paranevad paljud nina-, kurgu- ja kõrvahädad ise, kuid mõnel inimesel muutuvad need krooniliseks. Kui varem olid üliolulised vaid keskkõrvalõikused, siis Kull arendas ka ninakirurgiat ja tõi oma tegevusega leevendust ikka väga paljudele inimestele. Ma usun, et väga paljud Kulli käest abi saanud inimesed ei tea tänini, kui palju nende tervis oleneb ninahingamise häiretest.
Kuid Kulli tegevusest rääkides tuleb esile tõsta nii tema kui ka tema kollegi Marlit Veldi initsiatiivi unehäirete ravis. See on olnud inimeste seisukohalt väga oluline tegevus. Kokkuvõttes suurenes Mart Kulli tegevuse ajal kõrvakliiniku aktiivsus kirurgilises osas tohutult. Nii palju kui mina karta oskan, pole Eestis Kullile sama tasemega järeltulijat.
Ain-Elmar Kaasik on Eesti teaduste akadeemia asepresident.
Mart Kulli CV
03.11.1956 – 13.04.2008
Haridus:
Tartu ülikooli arstiteaduskond, ravi eriala, lõpetanud 30.06.1981.
Kliiniline ordinatuur otorinolarüngoloogia erialal 1981–1983;
Soome haridusministeeriumi stipendium, erialane täiendus Turu ülikooli keskhaiglas, otorinolarüngoloogia õppetool 1993 (kaks kuud)
Teenistuskäik:
1981–1983 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, kliiniline ordinatuur
1983–1984 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent
1984–1987 Leningradi meditsiiniinstituudi kõrva-nina-kurguhaiguste osakond, aspirant
1987–1989 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, assistent
1988–1991 Tartu ülikooli lasermeditsiini laboratoorium, vanemteadur
1989–1992 Tartu ülikooli otorinolarüngoloogia kateeder, dotsent
Alates 1992 Tartu ülikooli arstiteaduskonna otorinolarüngoloogia õppetooli juhataja ja professor
Alates 1992 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja
Teadustöö põhisuunad:
Kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgia:
– Laserkirurgilised operatsioonid, uute meetodite väljatöötamine pea ja kaela piirkonnas (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)
– Rakulised muutused erinevate füüsikaliste faktorite toime järgselt (1987. a kaitstud meditsiiniteaduste kandidaadi kraad)
– Kopsude kunstliku jugaventilatsiooni meetodite arendamine ning juurutamine
– Ultraheli mikrokirurgiliste meetodite arendamine ja juurutamine
– Kohlea implantatsioon
Väikelaste varajane kuulmislanguse avastamine (skriining), kuulmislanguse etioloogia ja epidemioloogia
Allikas: Eesti teadusportaal
VE: erakondade rahastamine
22. aprill 2008 5:46
Keset üle-eelmise nädala tuliseid riigieelarvevaidlusi libistas justiitsministeerium vaikselt välja mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Mingi GRECO olevat andnud Eestile soovitusi korruptsioonivastaseks võitluseks. Lehtede võrguväljaanded avaldasid lühiuudise ning asi kadus rahakärpimise tuhinas kenasti orbiidilt, kirjutab Eesti Päevaleht.
Alustada tuleb sellest, mis asi on see müstiline GRECO. Tegemist on Euroopa Nõukogu juures töötava alaorganisatsiooniga, mida nimetatakse korruptsioonivastaste riikide grupiks. Selle asutasid 1998. aastal 17 riiki — nende hulgas muuseas ka Eesti. Nüüdseks on liikmeskond Euroopa Nõukogusse kuuluvate riikide arvel tunduvalt laienenud.
GRECO raporti tegijate Eesti korruptsioonivastast võitlust hindav aruanne jahmatab. Kokku annab GRECO Eestile oma raportis 17 soovitust, kuid tähtsam on lugeda, mis valdkondi need puudutavad. Üle poole ehk üheksa soovitust on koondatud sildi alla “erakondade rahastamine”. Ja soovitusteks saab neid punkte pidada vaid hea tahtmise korral: pooled GRECO tähelepanekud on pigem ettekirjutused, sest 2009. aasta oktoobriks tuleb Eestil aru anda, kuidas need on ellu viidud.
Raport on kirjutatud nii selges keeles, et kui tavaliselt tuleb ametnike sõnumit sellest arusaamiseks selgitada, siis seda võib pea üks-ühele tsiteerida. Pärast paari sissejuhatavat lauset koorub välja karm tõde, et erakondade rahaasju puudutavad reeglid puuduvad täielikult — süsteemi, mida pole, nimetatakse isereguleerivaks. “Selgub, et tegelikkuses ei toimi see alati rahuldavalt ning Eestis ei ole poliitilise tegevuse rahastamissüsteemi järelevalve tõhus ning olemasolevaid eeskirju ei rakendata,” sedastab raport.
“Poliitika rahastamise täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleb luua piisavate volituste ja vahenditega sõltumatu järelevalveorgan ning kehtestada hulk asjakohaseid sanktsioone. Praeguses õiguslikus raamistikus ja praktikas ilmnenud nõrgad kohad — näiteks olemasoleva järelevalvemehhanismi sõltumatuse puudumine, erakondade/kandidaatide aruannete formaalne kontrollimine, kontrolli piirdumine vaid valimiskampaaniate rahastamisega, valimiskampaaniate rahastamisega seotud aruandekohustuse madal tase ning ebapiisavad sanktsioonid eeskirjade rikkumise korral — on potentsiaalne kuritarvituste allikas ega võimalda tulemuslikult avastada ja esile tuua ebaseaduslikke mõjutamisjuhtusid, mida võib poliitika rahastamisel esineda. Praeguse korra täiustamine peab seega olema esmatähtis küsimus,” kirjutatakse järeldustes.
Enam konkreetsemalt pole võimalik viidata kohale, kus Eestis on pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel. Kuid kahele suuremale riigikogu erakonnale pole see mingi suur probleem.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Väino Linde leiab, et enamik soovitusi on juba ellu viidud. “Esmapilgul tundub, et paljud sealsed märkused on juba ellu rakendatud,” väidab Linde. “Muidugi on seal üks soovitus, mis puudutab eraldiseisva kontrolliorgani loomist. Aga tuleb vaadata, kas seda on ikka vaja või on pigem võimalik laiendada olemasoleva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni volitusi.”
Linde ei usu, et raporti näol oleks Eestil tegemist rahvusvahelist mõõtu probleemiga. “GRECO teeb igale riigile vastavaid soovitusi ja Eestis pole olukord kindlasti kõige hullem. Eks ka GRECO ametnike töötulemusi mõõdetakse selle järgi, kui palju nad riikidele konkreetseid ettepanekuid teevad,” näeb ta ettepanekute taga pigem bürokraatide soovi enda tööd õigustada.
Samasse komisjoni kuuluv Keskerakonna fraktsiooni esimees Vilja Savisaar on sama meelt. “Ma ei usu, et see raport nüüd väga Eesti mainet mõjutab. Seda pole vaja väga üle tähtsustada,” leiab ta ja lisab, et Eesti pidi selliste raportite võimalikkust arvestama juba selle organisatsiooniga liitudes.
Erinevalt suurerakondade esindajatest möönab Isamaa ja Res Publica Liitu esindav Urmas Reinsalu, et need ettekirjutused mõistavad tagantjärele õigeks eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi, kes üritas aastaid probleemi teadvustada. “Ma tean, et seal sisalduvad väited on adekvaatsed. Need küsimused näitavad, et endine õiguskantsler Allar Jõks ei teinud selle teemaga tegeledes midagi valesti, nagu talle ette heideti,” sõnab ta ning nõustub, et see raport ei tee küll kellelegi au. “Aga need, kes seda teemat käsitleda ei soovi, jätkavad kindlasti ettekäänete leidmist.”
Ent kõik poliitikud ütlevad kui ühest suust, et erakondade rahastamise ja kontrolli väitlus seisab praegu täielikult riigikohtu taga. Riigikohus pole suutnud rohkem kui aasta jooksul langetada otsust Jõksi poolt algatatud vaidluse üle, millega tehakse kohtule ettepanek sundida riigikogu erakondade rahastamise küsimust konkreetse aja jooksul lahendama. Jõks algatas asja eelmise aasta veebruaris.
Riigikohus arutas seda mais ning teist korda pärast pikka venitamist novembris. Siis lubati lahendit selle aasta alguseks, kuid nüüd ütleb kohtu ametlik pressiesindaja, et selle asjaga loodetakse ühele poole saada “enne jaanipäeva”. Arvestades senist venitamist on parteidel hea kohtu suitsukatte taha pugeda. Ka rahvusvaheline surve ei paista probleemi ignoreerimist vääravat.
KOMMENTAAR
Allar Jõks, õiguskantsler aastail 2001–2008:
“Eelmise õiguskantslerina, kes on erakondade rahastamise teemaga tegelenud, peaks mul olema hea meel seda raportit lugeda. Kuid tegelikult oli mul kurb seda teha, sest Eestis läheb nii palju aega, et sellistest lihtsatest asjadest aru saada.
GRECO hinnang ei ole lihtsalt mingi sõprade klubilt tulnud soovitus. See on sama kaaluga, kui rahvusvaheline reitinguagentuur oleks andnud Eesti riigile oma hinnangu. See pärineb otse Euroopa Nõukogult ning on karm: Eesti ei ole valmis poliitikaelus korruptsiooni vältima.
Poliitikud armastavad rääkida poliitilisest vastutusest — näiteks siis, kui riigikogu liikmel on vaja riigiettevõtet juhtima minna. Aga kes vastutab selle eest, et Eestile antud hinnang on negatiivne? Vastus on lihtne.
Kahel suuremal riigikogu erakonnal on viimane aeg pea liiva alt välja võtta ja peeglisse vaadata.
Praegu pole mõtet isegi nii väga oodata riigikohtu arvamust. GRECO arvamus pole soovituslik, vaid on kohustuslik ning seda tuleb kohe hakata ellu viima.
Lisaks läks GRECO veel kaugemale kui õiguskantsler oma taotlusega, öeldes selgelt, et erakondade karistused peavad olema mõjuvamad. Olgem ausad: praegused karistused on naeruväärsed. See on analoogne dopingukasutamisega. Karistused peavad olema nii suured, et ühe korra vahele jäänuna ei soovitaks enam seda teha.
GRECO raport kinnitab, et nagu majandust mõjutavad rohkem majandusseadused kui koalitsioonilepingusse kirjutatud unistused, nii on erakonna rahastamise läbipaistvus olulisem parteilistest huvidest.