Meie siin Ida-Euroopas oleme endiselt utopistid. Enam küll mitte sotsialistid, aga siiski ikka utopistid. Lugedes 41 kultuuriinimese pöördumist nelja paremerakonna poole, pidin selles järjekordselt veenduma.
Osakem jaotada rolle
Esiteks on parempoolsust alati iseloomustanud teiste poliitiliste vooludega võrreldes suurem organisatsiooniline kirevus. Loomulikult mõõdukat parempoolsust, mitte paremradikaale. Organisatsiooniline ühtsus on omane pigem pahempoolsetele parteidele ja liikumistele. Kuni autoritaarsuseni välja.
Organisatsiooniline kirevus kajastab paremini rahva vaimu (sest rahvas pole ühtne), parempoolsus on rahvale lähedasem kui pahempoolsus, sest pahempoolsed on internatsionalistlikumad.
Organisatsiooniline kirevus aitab kaasata ka arvukamat pooldajaskonda. Iga parempoolsuse raames mõtlev isik võib sel juhul leida endale meeldiva variandi. Mõõdukas parempoolsus eeldab mõttekirevust ja paindlikkust. Ühise organisatsiooni puhul ma eemaldun poliitikast, kuna teine, kolmas või neljas seisukoht või ka isik ei meeldi mulle. Rein Taageperal oli õigus paar aastat tagasi, kui arvas, et Eesti rohkem erakondi enam ei vaja.
Prantsusmaa parempoolsed kolmanda vabariigi päevil ja hiljemgi on sellise taktika suurepärane näide (ja üldse võiks meie poliitilise elu modelleerimisel ohtude ennustamisel rohkem vaadata ringi Euroopas, mitte nii palju Ameerikas – Prantsusmaast rohkemgi Itaalias).
Ühte koondusid nad alles erilise ohu hetkel ja erilise isiku, Charles de Gaulle´i käe all. Ning sedagi sisemisi autonoomsusi säilitades.
Meie häda ei ole mitte see, et meil selline isiksus puudub, vaid see, et neid, kes arvavad, et just tema too eriline on, on palju. Kui seda miski muu pole ilmutanud, siis parempoolsete presidendikampaania. Mõistliku parempoolsuse juures on võimalik kohast soovi arukalt rahuldada.
Kuid sellise koondumise eelduseks oli Prantsusmaal ka eelnevalt omandatud koostöö ja rollide jaotamise oskus. Et meil (ja mitte ainult meil, vaid mõnes naaberriigis kah) seda oskust ei ole, ilmutab uute erakondade loomise kirg. Keegi ei eita, et Eesti vajas ja vajab juba poliitikute põlvkonna vahetust. Viimase 10–15 aastaga on Eesti muutunud nii kiiresti ja nii ulatuslikult, et mitmed tollaste sündmuste juhtfiguurid on pinda jalgade alt kaotamas.
Ja arendagem koostööd
Kuid normaalne oleks olnud, et parempoolsete koondumine sünnib juba tekkinud erakondade sees. Sest erakonnas tegutsedes omandatakse kompromisside, selle koostöö eelduse tegemise oskus. Et meil selline mitmekesisus on ja koostöö loomise oskust pole, näitas juba seesama parempoolsete presidendikampaania.
Ja meil on uusi erakondi tekkinud ja tekkimas neist, kel seda oskust on a priori vähe. Neist, kes seni pole end suutnud ühelegi erakonnale allutada või kes on jalutanud ühest parteist ja erakonnast teise, kolmandasse, neljandasse.
Uue partei loomine ei kaota seda häda. Mõelda, et teeme ühe uue partei valmis ja kohe on ka koostööga kõik korras, on pehmelt öeldes jamps.
Sisemised lahkhelid uues parteis olid ennustatavad, kuid paljastusid varem kui uskudagi võis.
Alles siis, kui on osatud mõnda aega üksteise kõrval koostöös olla, osatakse ka ühises organisatsioonis autonoomsetena edasi eksisteerida, teistegi autonoomsust austades. Vastupidisel juhul on üksainus grõznja ja/või uued lagunemised.
Nagu ütles Anton Hansen-Tammsaare: «Me arvasime, et inimeste parandamiseks ja maailma päästmiseks pole muud vaja kui aga mõni uus rühm, kamp, ühing või liit, kus on uued suuvärgid ja masinad, ning kohe hakkame kõik elubörsil võitma, aina võitma.» Kardan küll, et oma järgmiste sõnadega teen mõnele haiget, kuid eesti rahva poliitilist vaimu on minu arvates tabanud üksnes kaks kirjameest, nii tabanud, et sellest midagi ka õppida on, need on Juhan Liiv ja juba nimetatud Tammsaare.
Eestile oleks vaja oma Raimond Poincaré`d, ei Francot ega Hitlerit, rääkimata Leninist, vaid just Poincaré`d, mõtles omal ajal eestlane, kes meist võib-olla kõige paremini on poliitikat jaganud.
Ei maksa soovida kohe de Gaulle’i. Kui Poincaré etapp on läbi, võib ka de Gaulle tulla. Poliitikas ei saa lahendada kõiki ülesandeid korraga. Poliitika selles seisnebki, et elu ehk protsessi tuleb näha osades ja lahendada selles esilekerkivad ülesanded samm-sammult.
Kellele selle loo pealkiri ei meeldi, ärgu siiski solvugu. Ma ei pannud seda kellegi solvamiseks. See mõlkus mul juba mõnda aega peas, vaadates seda poolsunniviisilist parteistumist Maarjamaal. Tundus üksnes, et nüüd on selliselt karjujaid ühe asemel kümme.
Põlvkond, millesse mina kuulun, saab sellest kujundist aru. Poeg enam ei saanud. Ta ei teadnud, kes nõnda oma rämeda häälega karjus.
Ärgem kasvatagem neid siis samasugusteks. Alustagem sellest.
Uudised
On selline partei!
SL Õhtuleht, teisipäev, 18. veebruar 2003
Osakem jaotada rolle
Esiteks on parempoolsust alati iseloomustanud teiste poliitiliste vooludega võrreldes suurem organisatsiooniline kirevus. Loomulikult mõõdukat parempoolsust, mitte paremradikaale. Organisatsiooniline ühtsus on omane pigem pahempoolsetele parteidele ja liikumistele. Kuni autoritaarsuseni välja.
Organisatsiooniline kirevus kajastab paremini rahva vaimu (sest rahvas pole ühtne), parempoolsus on rahvale lähedasem kui pahempoolsus, sest pahempoolsed on internatsionalistlikumad.
Organisatsiooniline kirevus aitab kaasata ka arvukamat pooldajaskonda. Iga parempoolsuse raames mõtlev isik võib sel juhul leida endale meeldiva variandi. Mõõdukas parempoolsus eeldab mõttekirevust ja paindlikkust. Ühise organisatsiooni puhul ma eemaldun poliitikast, kuna teine, kolmas või neljas seisukoht või ka isik ei meeldi mulle. Rein Taageperal oli õigus paar aastat tagasi, kui arvas, et Eesti rohkem erakondi enam ei vaja.
Prantsusmaa parempoolsed kolmanda vabariigi päevil ja hiljemgi on sellise taktika suurepärane näide (ja üldse võiks meie poliitilise elu modelleerimisel ohtude ennustamisel rohkem vaadata ringi Euroopas, mitte nii palju Ameerikas – Prantsusmaast rohkemgi Itaalias).
Ühte koondusid nad alles erilise ohu hetkel ja erilise isiku, Charles de Gaulle´i käe all. Ning sedagi sisemisi autonoomsusi säilitades.
Meie häda ei ole mitte see, et meil selline isiksus puudub, vaid see, et neid, kes arvavad, et just tema too eriline on, on palju. Kui seda miski muu pole ilmutanud, siis parempoolsete presidendikampaania. Mõistliku parempoolsuse juures on võimalik kohast soovi arukalt rahuldada.
Kuid sellise koondumise eelduseks oli Prantsusmaal ka eelnevalt omandatud koostöö ja rollide jaotamise oskus. Et meil (ja mitte ainult meil, vaid mõnes naaberriigis kah) seda oskust ei ole, ilmutab uute erakondade loomise kirg. Keegi ei eita, et Eesti vajas ja vajab juba poliitikute põlvkonna vahetust. Viimase 10–15 aastaga on Eesti muutunud nii kiiresti ja nii ulatuslikult, et mitmed tollaste sündmuste juhtfiguurid on pinda jalgade alt kaotamas.
Ja arendagem koostööd
Kuid normaalne oleks olnud, et parempoolsete koondumine sünnib juba tekkinud erakondade sees. Sest erakonnas tegutsedes omandatakse kompromisside, selle koostöö eelduse tegemise oskus. Et meil selline mitmekesisus on ja koostöö loomise oskust pole, näitas juba seesama parempoolsete presidendikampaania.
Ja meil on uusi erakondi tekkinud ja tekkimas neist, kel seda oskust on a priori vähe. Neist, kes seni pole end suutnud ühelegi erakonnale allutada või kes on jalutanud ühest parteist ja erakonnast teise, kolmandasse, neljandasse.
Uue partei loomine ei kaota seda häda. Mõelda, et teeme ühe uue partei valmis ja kohe on ka koostööga kõik korras, on pehmelt öeldes jamps.
Sisemised lahkhelid uues parteis olid ennustatavad, kuid paljastusid varem kui uskudagi võis.
Alles siis, kui on osatud mõnda aega üksteise kõrval koostöös olla, osatakse ka ühises organisatsioonis autonoomsetena edasi eksisteerida, teistegi autonoomsust austades. Vastupidisel juhul on üksainus grõznja ja/või uued lagunemised.
Nagu ütles Anton Hansen-Tammsaare: «Me arvasime, et inimeste parandamiseks ja maailma päästmiseks pole muud vaja kui aga mõni uus rühm, kamp, ühing või liit, kus on uued suuvärgid ja masinad, ning kohe hakkame kõik elubörsil võitma, aina võitma.» Kardan küll, et oma järgmiste sõnadega teen mõnele haiget, kuid eesti rahva poliitilist vaimu on minu arvates tabanud üksnes kaks kirjameest, nii tabanud, et sellest midagi ka õppida on, need on Juhan Liiv ja juba nimetatud Tammsaare.
Eestile oleks vaja oma Raimond Poincaré`d, ei Francot ega Hitlerit, rääkimata Leninist, vaid just Poincaré`d, mõtles omal ajal eestlane, kes meist võib-olla kõige paremini on poliitikat jaganud.
Ei maksa soovida kohe de Gaulle’i. Kui Poincaré etapp on läbi, võib ka de Gaulle tulla. Poliitikas ei saa lahendada kõiki ülesandeid korraga. Poliitika selles seisnebki, et elu ehk protsessi tuleb näha osades ja lahendada selles esilekerkivad ülesanded samm-sammult.
Kellele selle loo pealkiri ei meeldi, ärgu siiski solvugu. Ma ei pannud seda kellegi solvamiseks. See mõlkus mul juba mõnda aega peas, vaadates seda poolsunniviisilist parteistumist Maarjamaal. Tundus üksnes, et nüüd on selliselt karjujaid ühe asemel kümme.
Põlvkond, millesse mina kuulun, saab sellest kujundist aru. Poeg enam ei saanud. Ta ei teadnud, kes nõnda oma rämeda häälega karjus.
Ärgem kasvatagem neid siis samasugusteks. Alustagem sellest.