Narva, mu Narva, sa Eestimaa linn!
Rainer Kerge, SLÕL, laupäev. 10. jaanuar 2004
 Aldo Luud
 VAIKELU: Üksildase raekoja ees seisab üksildane valge Žiguli – pargitud siia tõenäoliselt märtsis. |
 Aldo Luud
HINGEMATTEV: See on koht, kus turist Narva peisaaži imetleb. |
Kõrgeid välismaakülalisi, aga ka lihtsaid turiste ehmatatakse Narvas nii. Viivad võõrustajad Narva-sõitnu viiekroonise vaadet imetlema: kahel pool kindlused, vahel jõgi. Külalised ahhetavad – ilus! Kuni viimaks märkavad küsida: nooh, ja kus siis Venemaa on? – Narva, mu Narva, sa Eestimaa linn!
See seal üle jõe, kolm korda kiviga visata, ongi Venemaa. Külaline võpatab ja astub sammukese tagasi.
Padueestlasele seostub Narva samuti Venemaaga. Naaberrahvuse esindajad, narkootikumid ja eluohtlikud nakkushaigused – see on pilt piirilinnast. Eestlasel Narva asja pole. Võru ja Viljandi – need on meie linnad!
Jah, tuleb kohale sõita ja järele uurida, millest Narva lõppude lõpuks koos seisab.
Küünlais kirik
7. jaanuar on juuliuse kalendris – aga just selle järgi õigeusklikud omi pühi ja tähtpäevi planeerivad – esimene jõulupüha. Kolmveerand üksteist hommikul on ruumikas kirik puupüsti rahvast täis. Bütsantslikult kurjade nägudega ikoonide all ja lugematute küünalde vahel sagivad risti lüües ringi enamasti naisterahvad, vanemapoolsed. Aga on ka habemikke noormehi ja klaaride ümmarguste nägudega neide.
Kirikuruumi ühes servas korraldub midagi laadataolist – siin seisab lett, mille tagant saab nõutada küünlaid. Ja kõikvõimalikku püha kraami. Lauale leti kõrval koguneb käsitsi nimesid täis kirjutatud pabereid – kirjapanduile on õnnistust vaja!
Millegipärast kustutatakse äkki tuled. Jäävad küünlad. Akendest sisse sõitvad valgusjoad moodustavad laealusesse tolmupilve heledaid tunneleid. Kristus on sündinud!
Kasukad, kasukad
Enamik kirkikulisi näeB välja nagu bojaaride naised – tervisest pakatav priskus on peidetud kogukate kasukate ja elusa lamba mõõtu karvamütside alla.
Kasukas ja nahkjopp tundub olevat narvaka «rahvariie». Linna peal jalutades jääb mulje, et mitte väga ammu on Narva jõe suus Noa laev karile jooksnud. Ja nutikad narvakad on kõik teadusele tuntud ning tundmatud karvaloomad kasukateks ja läkiläkideks vorminud. Muudest nahkadest on tehtud nahkjopesid.
Õitsvas eas daamid kannavad telgisuuruseid kasukaid. Noortel neidudel on üll napid kasukad, mis lubavad sukkis põlvedel päikest näha. Päris lastel on äraspidised kasukad. Vanemaid meesterahvaid kaitsevad külma eest ilmselt vahetult enne krooni tulekut viimaste rublade eest soetatud kunstnahast kasukad. Üksnes noored mehed eelistavad nahkjopesid.
Viiekroonine valetab!
Vahetult enne Läänemerre minekut teeb Narva jõgi käänaku. Siit, kõrge kalda pealt, näeb viiekroonise vaadet. Ja tundub, et Kerese teine pool luiskab. Rahatähel on kolla-mustjalt kirjas, et tumedad pilved tulevad Venemaa poolt. No vähemalt täna on Jaanilinna kohal taevas klaar nagu neiu pale, see-eest Kohtla-Järve poolt ähvardavad piirilinna sünksinised pilved.
Siinsamas all, jõeorus, on Eesti poole peal midagi saare taolist – peajõest on inimese abiga välja kasvatatud kaarjas lisajõeke – justkui sang teetassi küljes. Sellel saarekesel saab suvel päevitada ja «sanga» sees supelda. Lume taustal teravalt välja joonistuv potisinine riietuskabiin tunnistab, et saareke on supelsakste tarbeks.
See on seesinane koht, kuhu tuuakse turiste Venemaad vaatama, seletab kaasa haaratud teejuht, sihtasutuse Pro Narva juhataja Andres Toode – paar aastat tagasi Narva kolinud eesti mees. Venemaa on ehmatavalt lähedal – vaid kaldajärsakust alla, siis üle jõe ujuda ja järgmisest järsakust otse üles – Jaanilinna kindlusemüüridele! Mitte kaugel viiekroonise vaatest tegi mõni aasta tagasi vastupidise teekonna läbi Juri Ustimenko.
Tellis, tsement, betoon
Et pärast sõda ei jäänud Narvast suurt midagi järele, saab siin nautida praktilist sotsialistlikku ehituskunsti. Tellis, tsement, betoon, kohati niisama hallitamas, puhuti kaetud värvidega, mille nimesid tavaline inimene ei tea.
Esimene asi, mida sa linna sõites näed, on gabariitne korter-elamu, mille katusel on veetünn – väiksema kooli suurune kauss, kust pidi vesi narvakate kraanidesse voolama. Vett pole seal aga kunagi olnud – kui tünn valmis sai ja kaussi täitma hakati, polnud pump veel korralikult hoogu sissegi saanud, kui maja ragisema ja paukuma hakkas. Sinna see veenõu-plaan jäi.
Kui sa näed linnas tühjade akendega maja, on see kas kunagine hotell või peatne hotell.
«Ehituses olevaid hotelle on neli,» loetleb teejuht Toode. Ja lisab, et praegu pole Narvas paika, kuhu saaks bussitäie turiste magama saata.
Pähklimägi – kohalik Lasnamäe
Veel võib akendeta maju näha Pähklimäel – kohalikul Lasnamäel. Kõrvu tüüpprojekti järgi manatud kortermajadega, kus elu sees, turritavad ka hoonekarbid, mille katuse alla saamiseks enam rublasid ei jätkunud.
Ühe suurema mustade aknaavadega ehituse ümber on korralik aed. Vana Narva legend räägib nii. Pannud üheksakümnendate hiilgeajal kohalikud kandid seljad vastakuti ja otsustanud, et siia tuleb nende kodu. Kodu rajamist alustati aia ehitamisega – kaitseks jumal teab kelle eest. Siis aga saanud kandid mitteloomulikul viisil ükshaaval otsa ja sinna see majaplaan jäi.
Ehh, garaa?id!
Pähklimäge ja üleüldse kogu linna ümbritsevad satelliitidena garaa?ikompleksid. Mitmekordsed garaa?id laotuvad metsa alla nagu salapärane sõjaväeosa – ei ühtki akent, vaid telliskiviseinad ja rauduksed. Kummatigi näikse sees elu käivat – sellest annab aeg-ajalt aimu mõnest korstnatorust (tõenäoliselt bursuika korstnast) tõusev suitsuvine.
«Garaa? on narvaka fetiš,» iseloomustab teejuht Toode. «Ja teine fetiš on koer – korter võib olla nii väike kui tahes, aga koer peab olema kallis!»
Väikesest korterist on hea hommikul koera seltsis garaa?i juurde jalutada – mõnel puhul võib see teekond olla vaat et paari kilomeetri pikkune.
Põige Veneetsiasse
Narva veehoidla kaldale – Kreenholmi ja elektrijaama vahele – on platsi leidnud teine Narvale omane linnaosa. Hektarite kaupa ääristavad tehisveekogu paadimajade kompleksid. See on kohalik Veneetsia. Nagu hiiglaslik kausi äärde unustatud kamm, kus piideks on nööri järgi ehitatud ühetaolised tellistest (garaa? nägu!) paadikuurid, piivaheks aga kanalid.
Raekoda – torniga garaa?
Sõidad-sõidad hruštšovkade vahel ja äkki satud… põllule Või no mingisugusele lagedale väljale.
Kesk põldu on mis? Õige – raekoda. Ja hoobilt meenub maestro Palametsa neljanda klassi tarbeks kirjutatud õpik «Jutustusi kodumaa ajaloost», raekoja pilt ja seletus: Narva Kommuun! Muide – kaks hoonet siin linnas meenutavad veel auväärt ajaloolase õpikut – maaliline ja võimas Kreenholmi Manufaktuur koos töölistele ehitatud kortermajadega, ja nende kõrval laiutav hiiglaslik kuulsa revolutsionääri Vassili Gerassimovi enda nime kandev palee (mille ette on püsti pandud tõenäoliselt kõik sambad).
Raekoja ukseni ulatamiseks peab üles ronima massiivsest trepist. Trepi all on rauduksega varjatud panipaik. Veel paar aastat tagasi hoidis hoone valvuri sõber seal oma sapakat. Elu pole pioneeride majaks ümber ehitatud raekojas ammu olnud, miks siis mitte teda garaa?ina (ilmselt linna uhkeimana!) kasutada?
Raekotta pääsemiseks tuleb lasta kella. Kella peale uksele tulev valvur on üks väheseid raekojas töötavaid inimesi. Maja on soe, aga tühi nagu kellakapp. Ja näeb välja nagu mahajäetud pioneeride palee ikka – lainetavad seinad ja krobeline põrand on kaetud uskumatutes toonides värvidega. Seda kõike muidugi aastakümneid tagasi.
Eesti Maja ja vene kombed
Sarnaselt raekotta pääsemisega tuleb ukse taga kella lasta ka sisse saamiseks Narva Eesti Majja, mis koondab erinevaid eestlaste organisatsioone.
Kui sa tunned kolme-nelja Narvas elavat eestlast, oled sa tuttav terve prommilliga Narva Eesti kogukonnast – linna umbes 70 000 elanikust on eestlasi kolm-neli tuhat.
Kusjuures bürgerite nimede peale ei saa Narvas kindel olla – Ants Kask ei pruugi osata sõnagi eesti keelt, seevastu slaavi nimega inimene võib laduda viru murrakut nagu kulda. Mis ei sega tal omakorda järgida nimele vastavale rahvusele omaseid kombeid. Abielluda tütarlapsena noorelt. Kostitada piiri tagant kaheks-kolmeks nädalaks külla sõitnud sugulasi. Tähistada uut aastat 13. jaanuaril. Teha – vanaduspõlves – Kreenholmi Manufaktuuri kõrval oleva jalasilla kaudu iganädalaseid kaubatrette Jaanilinna (näiteks suitsuhindade kahekordne vahe annab tublisti pinsilisa – ise kimumata).
«Obolon» ja «Varja juures»
Pähklimäel asuv kõrts koondnimega «Obolon» – vähemasti nii kutsutakse paika krimiuudistes, mida võib lugeda tervelt neljast kohalikust lehest – on kinni. Kollase Oboloni reklaami (tema’p see ristiisa ongi?) kohale naelutatud sildi teatel suitsetajatele mõeldud kõrts avatakse alles kell kolm.
Kreenholmi kõrval asuv… ehitis on lahti. Ehitises on oma nooruse erinevates sööklates veetnud toolid ja lauad. Maas kahhelplaat, mida oli paarkümmend aastat tagasi tavaline kohata sansõlmes. Seinad on värvitud poolenisti roheliseks, ühte kaunistab viiekroonise vaadet kujutav maal.
Plastmassvaasides laudadel (uhkete õieornamentidega pruunikad vaasid) on kõrkjatippe meenutavad ikebanad.
Kaks meest pruugivad kas kaheksakroonist Pilsnerit või kaks krooni kallimat Bocki. Muu menüü: saja grammi portveini «777» eest tuleb maksta kaheksa krooni; sama koguse tundmatu veini eest kümme ja tundmatu brändi eest 25 krooni. Viinatops võtab kotist viisteist krooni.
Mis on kõrtsi nimi?
Kõrtsidaam (kannab punast jopevesti – ilmad on külmad) mõtleb hetke ja teatab: «Varja juures».
Ning pakub seepeale kuumi kanalihapirukaid (3.50 tükk).
Keele viib alla.
Uudised
Narva, mu Narva, sa Eestimaa linn!
Narva, mu Narva, sa Eestimaa linn!
Rainer Kerge, SLÕL, laupäev. 10. jaanuar 2004
Kõrgeid välismaakülalisi, aga ka lihtsaid turiste ehmatatakse Narvas nii. Viivad võõrustajad Narva-sõitnu viiekroonise vaadet imetlema: kahel pool kindlused, vahel jõgi. Külalised ahhetavad – ilus! Kuni viimaks märkavad küsida: nooh, ja kus siis Venemaa on? – Narva, mu Narva, sa Eestimaa linn!
See seal üle jõe, kolm korda kiviga visata, ongi Venemaa. Külaline võpatab ja astub sammukese tagasi.
Jah, tuleb kohale sõita ja järele uurida, millest Narva lõppude lõpuks koos seisab.
Küünlais kirik
7. jaanuar on juuliuse kalendris – aga just selle järgi õigeusklikud omi pühi ja tähtpäevi planeerivad – esimene jõulupüha. Kolmveerand üksteist hommikul on ruumikas kirik puupüsti rahvast täis. Bütsantslikult kurjade nägudega ikoonide all ja lugematute küünalde vahel sagivad risti lüües ringi enamasti naisterahvad, vanemapoolsed. Aga on ka habemikke noormehi ja klaaride ümmarguste nägudega neide.
Kirikuruumi ühes servas korraldub midagi laadataolist – siin seisab lett, mille tagant saab nõutada küünlaid. Ja kõikvõimalikku püha kraami. Lauale leti kõrval koguneb käsitsi nimesid täis kirjutatud pabereid – kirjapanduile on õnnistust vaja!
Millegipärast kustutatakse äkki tuled. Jäävad küünlad. Akendest sisse sõitvad valgusjoad moodustavad laealusesse tolmupilve heledaid tunneleid. Kristus on sündinud!
Kasukad, kasukad
Enamik kirkikulisi näeB välja nagu bojaaride naised – tervisest pakatav priskus on peidetud kogukate kasukate ja elusa lamba mõõtu karvamütside alla.
Kasukas ja nahkjopp tundub olevat narvaka «rahvariie». Linna peal jalutades jääb mulje, et mitte väga ammu on Narva jõe suus Noa laev karile jooksnud. Ja nutikad narvakad on kõik teadusele tuntud ning tundmatud karvaloomad kasukateks ja läkiläkideks vorminud. Muudest nahkadest on tehtud nahkjopesid.
Õitsvas eas daamid kannavad telgisuuruseid kasukaid. Noortel neidudel on üll napid kasukad, mis lubavad sukkis põlvedel päikest näha. Päris lastel on äraspidised kasukad. Vanemaid meesterahvaid kaitsevad külma eest ilmselt vahetult enne krooni tulekut viimaste rublade eest soetatud kunstnahast kasukad. Üksnes noored mehed eelistavad nahkjopesid.
Viiekroonine valetab!
Vahetult enne Läänemerre minekut teeb Narva jõgi käänaku. Siit, kõrge kalda pealt, näeb viiekroonise vaadet. Ja tundub, et Kerese teine pool luiskab. Rahatähel on kolla-mustjalt kirjas, et tumedad pilved tulevad Venemaa poolt. No vähemalt täna on Jaanilinna kohal taevas klaar nagu neiu pale, see-eest Kohtla-Järve poolt ähvardavad piirilinna sünksinised pilved.
Siinsamas all, jõeorus, on Eesti poole peal midagi saare taolist – peajõest on inimese abiga välja kasvatatud kaarjas lisajõeke – justkui sang teetassi küljes. Sellel saarekesel saab suvel päevitada ja «sanga» sees supelda. Lume taustal teravalt välja joonistuv potisinine riietuskabiin tunnistab, et saareke on supelsakste tarbeks.
See on seesinane koht, kuhu tuuakse turiste Venemaad vaatama, seletab kaasa haaratud teejuht, sihtasutuse Pro Narva juhataja Andres Toode – paar aastat tagasi Narva kolinud eesti mees. Venemaa on ehmatavalt lähedal – vaid kaldajärsakust alla, siis üle jõe ujuda ja järgmisest järsakust otse üles – Jaanilinna kindlusemüüridele! Mitte kaugel viiekroonise vaatest tegi mõni aasta tagasi vastupidise teekonna läbi Juri Ustimenko.
Tellis, tsement, betoon
Et pärast sõda ei jäänud Narvast suurt midagi järele, saab siin nautida praktilist sotsialistlikku ehituskunsti. Tellis, tsement, betoon, kohati niisama hallitamas, puhuti kaetud värvidega, mille nimesid tavaline inimene ei tea.
Esimene asi, mida sa linna sõites näed, on gabariitne korter-elamu, mille katusel on veetünn – väiksema kooli suurune kauss, kust pidi vesi narvakate kraanidesse voolama. Vett pole seal aga kunagi olnud – kui tünn valmis sai ja kaussi täitma hakati, polnud pump veel korralikult hoogu sissegi saanud, kui maja ragisema ja paukuma hakkas. Sinna see veenõu-plaan jäi.
Kui sa näed linnas tühjade akendega maja, on see kas kunagine hotell või peatne hotell.
«Ehituses olevaid hotelle on neli,» loetleb teejuht Toode. Ja lisab, et praegu pole Narvas paika, kuhu saaks bussitäie turiste magama saata.
Pähklimägi – kohalik Lasnamäe
Veel võib akendeta maju näha Pähklimäel – kohalikul Lasnamäel. Kõrvu tüüpprojekti järgi manatud kortermajadega, kus elu sees, turritavad ka hoonekarbid, mille katuse alla saamiseks enam rublasid ei jätkunud.
Ühe suurema mustade aknaavadega ehituse ümber on korralik aed. Vana Narva legend räägib nii. Pannud üheksakümnendate hiilgeajal kohalikud kandid seljad vastakuti ja otsustanud, et siia tuleb nende kodu. Kodu rajamist alustati aia ehitamisega – kaitseks jumal teab kelle eest. Siis aga saanud kandid mitteloomulikul viisil ükshaaval otsa ja sinna see majaplaan jäi.
Ehh, garaa?id!
Pähklimäge ja üleüldse kogu linna ümbritsevad satelliitidena garaa?ikompleksid. Mitmekordsed garaa?id laotuvad metsa alla nagu salapärane sõjaväeosa – ei ühtki akent, vaid telliskiviseinad ja rauduksed. Kummatigi näikse sees elu käivat – sellest annab aeg-ajalt aimu mõnest korstnatorust (tõenäoliselt bursuika korstnast) tõusev suitsuvine.
«Garaa? on narvaka fetiš,» iseloomustab teejuht Toode. «Ja teine fetiš on koer – korter võib olla nii väike kui tahes, aga koer peab olema kallis!»
Väikesest korterist on hea hommikul koera seltsis garaa?i juurde jalutada – mõnel puhul võib see teekond olla vaat et paari kilomeetri pikkune.
Põige Veneetsiasse
Narva veehoidla kaldale – Kreenholmi ja elektrijaama vahele – on platsi leidnud teine Narvale omane linnaosa. Hektarite kaupa ääristavad tehisveekogu paadimajade kompleksid. See on kohalik Veneetsia. Nagu hiiglaslik kausi äärde unustatud kamm, kus piideks on nööri järgi ehitatud ühetaolised tellistest (garaa? nägu!) paadikuurid, piivaheks aga kanalid.
Raekoda – torniga garaa?
Sõidad-sõidad hruštšovkade vahel ja äkki satud… põllule Või no mingisugusele lagedale väljale.
Kesk põldu on mis? Õige – raekoda. Ja hoobilt meenub maestro Palametsa neljanda klassi tarbeks kirjutatud õpik «Jutustusi kodumaa ajaloost», raekoja pilt ja seletus: Narva Kommuun! Muide – kaks hoonet siin linnas meenutavad veel auväärt ajaloolase õpikut – maaliline ja võimas Kreenholmi Manufaktuur koos töölistele ehitatud kortermajadega, ja nende kõrval laiutav hiiglaslik kuulsa revolutsionääri Vassili Gerassimovi enda nime kandev palee (mille ette on püsti pandud tõenäoliselt kõik sambad).
Raekoja ukseni ulatamiseks peab üles ronima massiivsest trepist. Trepi all on rauduksega varjatud panipaik. Veel paar aastat tagasi hoidis hoone valvuri sõber seal oma sapakat. Elu pole pioneeride majaks ümber ehitatud raekojas ammu olnud, miks siis mitte teda garaa?ina (ilmselt linna uhkeimana!) kasutada?
Raekotta pääsemiseks tuleb lasta kella. Kella peale uksele tulev valvur on üks väheseid raekojas töötavaid inimesi. Maja on soe, aga tühi nagu kellakapp. Ja näeb välja nagu mahajäetud pioneeride palee ikka – lainetavad seinad ja krobeline põrand on kaetud uskumatutes toonides värvidega. Seda kõike muidugi aastakümneid tagasi.
Eesti Maja ja vene kombed
Sarnaselt raekotta pääsemisega tuleb ukse taga kella lasta ka sisse saamiseks Narva Eesti Majja, mis koondab erinevaid eestlaste organisatsioone.
Kui sa tunned kolme-nelja Narvas elavat eestlast, oled sa tuttav terve prommilliga Narva Eesti kogukonnast – linna umbes 70 000 elanikust on eestlasi kolm-neli tuhat.
Kusjuures bürgerite nimede peale ei saa Narvas kindel olla – Ants Kask ei pruugi osata sõnagi eesti keelt, seevastu slaavi nimega inimene võib laduda viru murrakut nagu kulda. Mis ei sega tal omakorda järgida nimele vastavale rahvusele omaseid kombeid. Abielluda tütarlapsena noorelt. Kostitada piiri tagant kaheks-kolmeks nädalaks külla sõitnud sugulasi. Tähistada uut aastat 13. jaanuaril. Teha – vanaduspõlves – Kreenholmi Manufaktuuri kõrval oleva jalasilla kaudu iganädalaseid kaubatrette Jaanilinna (näiteks suitsuhindade kahekordne vahe annab tublisti pinsilisa – ise kimumata).
«Obolon» ja «Varja juures»
Pähklimäel asuv kõrts koondnimega «Obolon» – vähemasti nii kutsutakse paika krimiuudistes, mida võib lugeda tervelt neljast kohalikust lehest – on kinni. Kollase Oboloni reklaami (tema’p see ristiisa ongi?) kohale naelutatud sildi teatel suitsetajatele mõeldud kõrts avatakse alles kell kolm.
Kreenholmi kõrval asuv… ehitis on lahti. Ehitises on oma nooruse erinevates sööklates veetnud toolid ja lauad. Maas kahhelplaat, mida oli paarkümmend aastat tagasi tavaline kohata sansõlmes. Seinad on värvitud poolenisti roheliseks, ühte kaunistab viiekroonise vaadet kujutav maal.
Plastmassvaasides laudadel (uhkete õieornamentidega pruunikad vaasid) on kõrkjatippe meenutavad ikebanad.
Kaks meest pruugivad kas kaheksakroonist Pilsnerit või kaks krooni kallimat Bocki. Muu menüü: saja grammi portveini «777» eest tuleb maksta kaheksa krooni; sama koguse tundmatu veini eest kümme ja tundmatu brändi eest 25 krooni. Viinatops võtab kotist viisteist krooni.
Mis on kõrtsi nimi?
Kõrtsidaam (kannab punast jopevesti – ilmad on külmad) mõtleb hetke ja teatab: «Varja juures».
Ning pakub seepeale kuumi kanalihapirukaid (3.50 tükk).
Keele viib alla.