Tui Hirv
Kolmapäeval sai teoks midagi, mida on oodatud juba viis aastat. Bürokraatlike vintsutuste kiuste avati Naissaarel tükk aega hullumeelseks ideeks peetud ja kõvasti kära tekitanud teatrimaja.
Tõtt-öelda on Omari küün, mis 100 aastat tagasi Tõstamaal Hardi Volmeri pere tarvis ehitati ja nüüd jupphaaval üle mere toodi, elamuregistris kirjas kui abihoone. Aga see mööndus ei takista selles küünaldega valgustatud, kimmkatuse ja kohalikku päritolu maakivist vundamendiga tuttuues küünis teatri- ja helikunsti sündi, värske heina lõhn ninas ja Tallinna kõrghooned nina all.
Tõnu Kaljuste ise, Nargen Opera ja selle isepäise teatrimaja idee algataja ja läbiviija, ei paista sel päeval üldse kuigivõrd pidulik või ähmis. Kindla käega lahendab ta tuhandeid pisiasju ja tunneb oma uue kodu õuele esimesi külalisi lastes siirast uhkust. Rahul on ka produktsioonifirma Ruut, kes algul kõheldes, kuid sedamööda, kuidas Kaljuste nagu vastutuulelaev takistustest oma ettevõtmiseks innustust sai, järjest julgema muhelusega, kaamera ja mikrofon põõ-saste vahel kõlkumas, dokumentaalfilmi jaoks kaadreid korjas.
Teatrimaja värske ajalugu on oma asukoha märksa pikema ajalooga tihedalt põimunud. Kes on lugenud Jaan Krossi tegelikkusest inspireeritud romaani “Vastutuulelaev”, sellele tulevad tuttavad ette nii noore poisina parema käe miini otsa kaotanud, kuid siiski sõdadevahelisel ajal Saksamaal tegutsenud stellaaroptiku Bernard Schmidti talukoht koos lootsimänniga, mille otsast Tallinna juhatamist ootavaid laevu silmas peeti, kui ka Schmidti leiutis – laev, mis kasutab jõuallikana otse vastu puhuvat tuult. Seepärast panid režissöör Priit Valkna ja produtsent Artur Talvik filmile Tõnu Kaljustest ja Omari küüni saamisloost nimeks “Vastutuulesaal”.
Jahiga kontserdile
Naissaarele pääsemine on igal juhul seiklus. Liinilaeva sinna ei käi, seega on võimalik neil, kellele pileteid jätkus, sõita MS Monicaga, teistel aga tulla oma jahtide-paatidega (täpsem info www.vonkrahl.ee). EPL-i delegatsioon sõitis saarele Lohusalust kummist 460-hobujõulise päästepaadiga Da Capo, milletaolist atraktsiooni ei leidu üheski lõbustuspargis. Vesi, mis päästeülikonna kaelusest sisse pahises, oli kuuma ilmaga väga teretulnud.
Eksootilisi sõidukeid leidub Naissaarelgi, kui mainida Nõukogude sõjaväe veoautosid, millega inimesi suurest sadamast teatrisse toodi, ja kitsarööpmelist raudteed, mis laiutab igal pool mujal. Väga maalilised on ka rootslaste restaureerimisjärgus puukirik ja enne-sõjaaegne surnuaed metsa vahel mere ääres filigraansete raudristide ja lainetest uhutud harulise puurondiga.
Asustus võtab Naissaarel tasapisi tuure üles. Elektrit seal ei ole, kuna seal ei ela eriti kedagi, aga seal ei ela eriti kedagi, kuna seal pole elektrit.
Soomlased rajavad seal turismikompleksi, kus ööbivad teatritükkide lavastamise ajal ka lauljad. Kuni nad proovis on, pannakse tubades tapeeti. Koor käib küll õhtuti Tallinna vahet, kuna osaleb Nargen Operas põhitöö kõrvalt, aga näiteks näitleja Riina Maidre, kelle põhitöö ongi Naissaarel kogu hingega teatrit teha, pole ligi kaks nädalat “maas” käinud. Suvitusilmad alles tulid ja pesta saab peamiselt meres.
Küüni taha on ennast sisse seadnud grimmituba. Kos-tüümikunstnik Reet Aus kuivatab tuule käes kleidikest. Naiste kostüümidelt vaatavad vastu eestiaegsed broderiipitsid ja pilutatud padjapüürid, heegeldatud linikud ja ruudulised kardinad. Need on pärit taaskasutuskeskusest, sest autorile läheb hinge, et rõivatööstus toodab tarbimist propageerides tonnide viisi raskesti lagunevaid jäätmeid. Lisaks küünile annavad ka rõivad “Eesti naiste lauludele” juurde sedasama “kohalikust materjalist väljakasvamist”, mida peab oluliseks ka Kaljuste.
Viimaks saabub pidulik hetk ning kohale tulnud sõbrad, abilised ja toetajad valguvad küüni “peaukse” juurde, kus maestro Kaljustele ulatatakse väits, millega ta lõikab pidulikult läbi Naissaare esimest teatrit publikust lahutava köie. Viimaks ometi pääseb Tormise rahvalaulujuurtega muusika tagasi oma keskkonda, külasse.
Naissaarel käik on seiklus, millest ma ei soovita sel suvel kellelgi ilma jääda. Muide, kui teil paati ei ole, siis Nargen Festivali raames saab muusikat kuulata ja teatrit vaadata ka autoga ligipääsetavates kohtades, näiteks Viinistus, Viimsis ja Reiu jõekäärus.
Nargen Opera
Suvised üritused Naissaarel
Lõuna külas, Omari küünis
•• Veljo Tormise “Eesti naiste laulud”, 16, 17, 19, 20, 21, 22. juunil, Von Krahli ja Nargen Opera ühislavastus.
•• Jaan Krossi näidend “Vastutuulelaev”, 22, 23, 26, 27, 28, 29, 30. juulil, lavastab Aleksander Eelma, kunstnik on Ann Lumiste.
•• Õhtud Arvo Pärdiga 3, 4. augustil, kaasa teevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Nargen Festivali orkester, Kädy Plaas, Helen Lokuta.
•• Marko Matvere “Merelaulud”, 8, 9, 10. augustil, kaasa teeb Tallinna Kammerorkester.
•• Info www.nargenopera.ee
|
Uudised
Narden Opera – teatrmaja Naissaarel
Teatrimaja Naissaarel ehk ühe hullumeelse kangelasteo lõppsadam(16.06.2006)
Tui Hirv
Kolmapäeval sai teoks midagi, mida on oodatud juba viis aastat. Bürokraatlike vintsutuste kiuste avati Naissaarel tükk aega hullumeelseks ideeks peetud ja kõvasti kära tekitanud teatrimaja.
Tõtt-öelda on Omari küün, mis 100 aastat tagasi Tõstamaal Hardi Volmeri pere tarvis ehitati ja nüüd jupphaaval üle mere toodi, elamuregistris kirjas kui abihoone. Aga see mööndus ei takista selles küünaldega valgustatud, kimmkatuse ja kohalikku päritolu maakivist vundamendiga tuttuues küünis teatri- ja helikunsti sündi, värske heina lõhn ninas ja Tallinna kõrghooned nina all.
Tõnu Kaljuste ise, Nargen Opera ja selle isepäise teatrimaja idee algataja ja läbiviija, ei paista sel päeval üldse kuigivõrd pidulik või ähmis. Kindla käega lahendab ta tuhandeid pisiasju ja tunneb oma uue kodu õuele esimesi külalisi lastes siirast uhkust. Rahul on ka produktsioonifirma Ruut, kes algul kõheldes, kuid sedamööda, kuidas Kaljuste nagu vastutuulelaev takistustest oma ettevõtmiseks innustust sai, järjest julgema muhelusega, kaamera ja mikrofon põõ-saste vahel kõlkumas, dokumentaalfilmi jaoks kaadreid korjas.
Teatrimaja värske ajalugu on oma asukoha märksa pikema ajalooga tihedalt põimunud. Kes on lugenud Jaan Krossi tegelikkusest inspireeritud romaani “Vastutuulelaev”, sellele tulevad tuttavad ette nii noore poisina parema käe miini otsa kaotanud, kuid siiski sõdadevahelisel ajal Saksamaal tegutsenud stellaaroptiku Bernard Schmidti talukoht koos lootsimänniga, mille otsast Tallinna juhatamist ootavaid laevu silmas peeti, kui ka Schmidti leiutis – laev, mis kasutab jõuallikana otse vastu puhuvat tuult. Seepärast panid režissöör Priit Valkna ja produtsent Artur Talvik filmile Tõnu Kaljustest ja Omari küüni saamisloost nimeks “Vastutuulesaal”.
Jahiga kontserdile
Naissaarele pääsemine on igal juhul seiklus. Liinilaeva sinna ei käi, seega on võimalik neil, kellele pileteid jätkus, sõita MS Monicaga, teistel aga tulla oma jahtide-paatidega (täpsem info www.vonkrahl.ee). EPL-i delegatsioon sõitis saarele Lohusalust kummist 460-hobujõulise päästepaadiga Da Capo, milletaolist atraktsiooni ei leidu üheski lõbustuspargis. Vesi, mis päästeülikonna kaelusest sisse pahises, oli kuuma ilmaga väga teretulnud.
Eksootilisi sõidukeid leidub Naissaarelgi, kui mainida Nõukogude sõjaväe veoautosid, millega inimesi suurest sadamast teatrisse toodi, ja kitsarööpmelist raudteed, mis laiutab igal pool mujal. Väga maalilised on ka rootslaste restaureerimisjärgus puukirik ja enne-sõjaaegne surnuaed metsa vahel mere ääres filigraansete raudristide ja lainetest uhutud harulise puurondiga.
Asustus võtab Naissaarel tasapisi tuure üles. Elektrit seal ei ole, kuna seal ei ela eriti kedagi, aga seal ei ela eriti kedagi, kuna seal pole elektrit.
Soomlased rajavad seal turismikompleksi, kus ööbivad teatritükkide lavastamise ajal ka lauljad. Kuni nad proovis on, pannakse tubades tapeeti. Koor käib küll õhtuti Tallinna vahet, kuna osaleb Nargen Operas põhitöö kõrvalt, aga näiteks näitleja Riina Maidre, kelle põhitöö ongi Naissaarel kogu hingega teatrit teha, pole ligi kaks nädalat “maas” käinud. Suvitusilmad alles tulid ja pesta saab peamiselt meres.
Küüni taha on ennast sisse seadnud grimmituba. Kos-tüümikunstnik Reet Aus kuivatab tuule käes kleidikest. Naiste kostüümidelt vaatavad vastu eestiaegsed broderiipitsid ja pilutatud padjapüürid, heegeldatud linikud ja ruudulised kardinad. Need on pärit taaskasutuskeskusest, sest autorile läheb hinge, et rõivatööstus toodab tarbimist propageerides tonnide viisi raskesti lagunevaid jäätmeid. Lisaks küünile annavad ka rõivad “Eesti naiste lauludele” juurde sedasama “kohalikust materjalist väljakasvamist”, mida peab oluliseks ka Kaljuste.
Viimaks saabub pidulik hetk ning kohale tulnud sõbrad, abilised ja toetajad valguvad küüni “peaukse” juurde, kus maestro Kaljustele ulatatakse väits, millega ta lõikab pidulikult läbi Naissaare esimest teatrit publikust lahutava köie. Viimaks ometi pääseb Tormise rahvalaulujuurtega muusika tagasi oma keskkonda, külasse.
Naissaarel käik on seiklus, millest ma ei soovita sel suvel kellelgi ilma jääda. Muide, kui teil paati ei ole, siis Nargen Festivali raames saab muusikat kuulata ja teatrit vaadata ka autoga ligipääsetavates kohtades, näiteks Viinistus, Viimsis ja Reiu jõekäärus.
Nargen Opera
Suvised üritused Naissaarel
Lõuna külas, Omari küünis
•• Veljo Tormise “Eesti naiste laulud”, 16, 17, 19, 20, 21, 22. juunil, Von Krahli ja Nargen Opera ühislavastus.
•• Jaan Krossi näidend “Vastutuulelaev”, 22, 23, 26, 27, 28, 29, 30. juulil, lavastab Aleksander Eelma, kunstnik on Ann Lumiste.
•• Õhtud Arvo Pärdiga 3, 4. augustil, kaasa teevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Nargen Festivali orkester, Kädy Plaas, Helen Lokuta.
•• Marko Matvere “Merelaulud”, 8, 9, 10. augustil, kaasa teeb Tallinna Kammerorkester.
•• Info www.nargenopera.ee