Auto varastamine – oskajale imelihtne
 Viktoria Ladõnskaja
Osaval ärandajal kulub kõigest kümme sekundit autouste avamiseks, startersüüte purustamiseks ning võõra auto ärandamiseks, kirjutab ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja.
Kell on kahe paiku öösel. Nooruk, kes ei paista mitte millegagi silma, valgustab Lasnamäel rahulikult taskulambiga võõraste autode aknaid. Teda ei sega keegi, ta ajab vaikselt oma asja. Ta on varas.
Seaduskuulekate inimestega võrreldes elavad autovargad hoopis teise ajagraafiku järgi. Nende tööpäev algab õhtuhämaruses. Te ei pane neid peaaegu kunagi tähele, sest nende riietusel on vaid üks eesmärk – jääda märkamatuks, et juhuslikud tunnistajad ei saaks neid meelde jätta ning hiljem isikut kindlaks teha.
Reeglina kannavad nad musta riietust, pead varjab kapuuts, mitte mingeid eripärasid. Miski ei erista sellist noorukit tuhandetest teistest samaealistest.
Selline ilmetu välimus lubab vargal rahulikult liikuda ühe auto juurest teise juurde ning võõraste sõidukite aknast sisse vaadata. Ta otsib ohvrit – valib autot. Ootamatult kuuleb varas samme… Krabin sunnib varast auto varju kükitama, ta püsib hiirvaikselt ja ootab, kuni inimesed mööda lähevad. Hetk hiljem tõuseb ta püsti, vaatab ringi ja hakkab äsja teda varjanud auto küljest midagi ära keerama. Detailid kukuvad valju kolinaga tänavale.
Nurjunud tööpäev
Kuid sellel vargal ei vea. Juhuslik tunnistaja, kes jälgis oma korteriaknast kahtlase tegelase käitumist, otsustab koeraga jalutama minna. Kohe, kui musta riietatud noormees ohtu taipab, ta põgeneb. Ei vedanud. Töö-
päev ei olnud tulemuslik. Kuid juba homme asub sama nooruk taas sama töö kallale.
“Tänapäeval tähendab signalisatsioonita auto kaupluse ette jätmine umbes sama, mis koti teeäärisele jätmine lootuses, et keegi seda ei võta,” märgib autovarastega võitlev politsei juhtiv-inspektor Viktor Brujev. “Juhul kui autol pole mitte mingit kaitsesüsteemi, võtab ärandamine aega kõigest kümme sekundit.”
| Milleks autosid ärandatakse:
• Edasimüümine. Varastatakse reeglina kallis auto, millele kindlasti leidub ostja. Auto müüakse edasi ärandamise päeval.
• Tagasimüümine. Siin ei mängi autode hind rolli, oluline on teada, et autoomanikul on tarvis seda tagasi osta. Lunaraha moodustab umbes poole auto hinnast.
• Varuosadeks müümine. Esimese ja teise variandi ebaõnnestumise korral. Varuosad jõuavad sageli kaupluste lettidele.
• Lõbusõiduks. Seiklushimulised noored jätavad varastatud auto sinna, kus lõpeb nende lõbusõit.
Allikas: politsei
|
Alina ja Mart on noor perekond. Hiljuti ostsid nad endale Fordi. Kuid ühel õhtul aknast välja vaadates ei märganud Mart oma Fordi. Koht, kuhu ta õhtul auto parkis, oli tühi.
“Tunne oli selline, nagu maa vajuks jalge alt,” meenutab Alina. “Keegi varastas meilt 50 000 krooni. Juba tuhandes kord tuled akna juurde tagasi ja vaatad uuesti sinnapoole, kus auto seisis. Lootuses, et äkki nüüdseks on ta tagasi ilmunud.”
Noorte esimene reaktsioon oli helistada politseisse. Politsei oli kohal viie minutiga. Samal ajal, kui Mart andis tunnistust, helistas Alina kui hull kõikidesse raadiojaamadesse.
Sarnaseid kuulutusi kostab ööpäevas kümnete kaupa: “On ärandatud auto. Palume neid, kellel on olemas informatsiooni selle kohta, teatada numbrile … Vaevatasu on garanteeritud…”
Sellised kuulutused on aga viga, sest need tõmbavad mitte ärandajate, vaid hoopis petturite tähelepanu. Viimastel ei ole auto ärandamisega mingit pistmist, nad ihkavad vaid raha.
“Tõelised ärandajad ja petturid on erinevad organisatsioonid,” räägib politseinik Brujev. “Ei tea, millised suhted nende vahel kehtivad, aga on teada, et esimesed varastavad auto ja tahavad selle eest raha saada. Teised aga tahavad raha selle eest, mida nad ei ole teinud ja millest midagi ei tea.”
Tehke petis kindlaks
Petturit kindlaks teha pole raske. Selleks soovitab politsei esitada lihtsaid küsimusi: kuidas näeb välja varastatud auto, mis on pakiruumis jne. “Varas vastab vaevata esitatud küsimustele,” ütleb Brujev. “Juhul kui ei vasta, on tegemist petturiga, kes teid enam ei tüüta.”
Just niimoodi juhtus ka Mardi ja Alinaga. “Helistasid inimesed, kes rääkisid viisakalt,” meenutab Alina. “Tahtsid meie asju tagastada. Niimoodi nad nimetasid meie autot. Vastutasuks nõudsid umbes viiendiku auto hinnast.”
Kui aga noored küsisid, kas autos olid mänguasjad, oli vastuseks vaikus.
Mardil ja Alinal siiski vedas. Mart ei jäänud lootma politseile, vaid otsis ka ise aktiivselt autot.
Politsei rääkis neile, et vargad ei taha jälgi jätta ning seepärast rendivad nad haruharva garaaži. Ärandatud auto pargitakse lihtsalt kuhugi vaiksesse kohta.
Mardi auto olid vargad parkinud tänavale samasse rajooni, kus nad Alinaga elasid. Nende Fordi uks oli professionaalselt lahti murtud, luku ümber polnud ühtegi kriimustust.
Üks võimalus auto leidmiseks on ka ajalehekuulutuste jälgimine. Tihti ilmuvad kuulutuselehtedes teated nii autode kui ka nende varuosade kohta. Vargad püüavad nii maha müüa varastatud autode varuosi. Politsei on just kuulutuste kaudu saanud jälile nii mõnelegi autole.
Autosid varastatakse erinevatel eesmärkidel: edasimüümiseks, varuosade müümiseks, omanikule tagasimüümiseks või ka lihtsalt lõbusõiduks.
Lunaraha saamiseks ärandavad vargad tavaliselt keskklassi autosid. Kurjategijad kaalutlevad hoolega omaniku rahalisi võimalusi oma auto tagasi osta. Tagasiostmise tingimused on reeglina omaniku jaoks soodsamad kui uue auto ostmine.
Kui tegemist on tagasimüümisega, ei ole vaja ärandajaid otsida, nad leiavad teid ise. Suure tõenäosusega juba samal päeval, millal auto kadus. Lunaraha võib olla kuni pool varastatud auto hinnast. Omanik on kõige sobivam “klient”, seepärast võivad vargad mõnikord nõustuda tingimisega ja protsenti alandada. Kui aga omanik ei ole leplik, siis tehakse auto pikema jututa varuosadeks ja müüakse maha.
Kõige raskem tagasimüümise puhul on vahendajate otsimine. Kuna kurjategijad ise ei taha mõistetavalt eriti silma paista, peab auto omanik lunaraha üle andma mitte varastele isiklikult, vaid vahendajale.
Vahendaja võib olla ka juhuslik inimene, näiteks möödakäija, keda palutakse teilt midagi võtta või teile sõnum edasi öelda. Kuid seda rolli võib mängida ka inimene, kes teenibki sedasorti vahendamisega. See inimene ei ole huvitatud ei varaste ega kannatanu petmisest. Ta lihtsalt annab üle raha ja saab selle eest tasu, mille maksab talle autoomanik ise. Vahendaja tasu on kokkuleppimise asi.
Aga on olemas nutikamaid meetodeid lunaraha vahendamiseks. Näiteks EMT simpel kaartide abil, kui ärandajad paluvad omanikul osta teatud summa eest telefonikaarte. Kaartide edastamine on lihtsam ja ohutum võrreldes sularahaga.
Kõige riskantsem lunaraha maksmisel on garantii puudumine. Te annate oma raha tundmatule inimesele ja loodate, et saate selle eest infot auto kohta. Heal juhul te saate auto tagasi, kuid halvemal juhul jääte ilma nii autost kui ka rahast.
Kuidas ennast kaitsta?
Juhul, kui teilt on ärandatud auto, soovitab politseinik Brujev pöörduda kindlasti politseisse. Väidetavalt maksavad ärandajad politseisse pöördunud autoomanikele kätte. Umbes nii, et kui meid pandi kinni, ei saa teie ammugi oma autot kätte, teeme selleks ükskõik mida – põletame või lammutame selle ära või leiame muid kättemaksu viise. Brujevi kinnitusel on need kõigest kuulujutud, mis ei vasta tõele.
Brujev soovitab oma auto kaitsmisel kasutada kõiki vargavastaseid vahendeid: autoalarmi ja immobilaiserit ning panna ka roolile ärandusvastane süsteem. Kõige tähtsamaks peab aga Brujev seda, et autoomanikud ei kasutaks võtmete ja signalisatsioonipuldi jaoks ühist võtmehoidjat.
Politsei andmetel ärandatakse Tallinnas keskmiselt neli autot päevas ehk natuke vähem kui kevadel. Hiljuti tabas politsei grupi kurjategijaid, kes olid spetsialiseerunud kallite autode varastamisele.
Artikli kirjutamisel on kasutatud anonüümseid allikaid, kes ei taha, et nende nimed avalikustatakse.
|
Uudised
Mõtteainet autoomanikule
(04.08.2003)
Osaval ärandajal kulub kõigest kümme sekundit autouste avamiseks, startersüüte purustamiseks ning võõra auto ärandamiseks, kirjutab ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja.
Kell on kahe paiku öösel. Nooruk, kes ei paista mitte millegagi silma, valgustab Lasnamäel rahulikult taskulambiga võõraste autode aknaid. Teda ei sega keegi, ta ajab vaikselt oma asja. Ta on varas.
Seaduskuulekate inimestega võrreldes elavad autovargad hoopis teise ajagraafiku järgi. Nende tööpäev algab õhtuhämaruses. Te ei pane neid peaaegu kunagi tähele, sest nende riietusel on vaid üks eesmärk – jääda märkamatuks, et juhuslikud tunnistajad ei saaks neid meelde jätta ning hiljem isikut kindlaks teha.
Reeglina kannavad nad musta riietust, pead varjab kapuuts, mitte mingeid eripärasid. Miski ei erista sellist noorukit tuhandetest teistest samaealistest.
Selline ilmetu välimus lubab vargal rahulikult liikuda ühe auto juurest teise juurde ning võõraste sõidukite aknast sisse vaadata. Ta otsib ohvrit – valib autot. Ootamatult kuuleb varas samme… Krabin sunnib varast auto varju kükitama, ta püsib hiirvaikselt ja ootab, kuni inimesed mööda lähevad. Hetk hiljem tõuseb ta püsti, vaatab ringi ja hakkab äsja teda varjanud auto küljest midagi ära keerama. Detailid kukuvad valju kolinaga tänavale.
Nurjunud tööpäev
Kuid sellel vargal ei vea. Juhuslik tunnistaja, kes jälgis oma korteriaknast kahtlase tegelase käitumist, otsustab koeraga jalutama minna. Kohe, kui musta riietatud noormees ohtu taipab, ta põgeneb. Ei vedanud. Töö-
päev ei olnud tulemuslik. Kuid juba homme asub sama nooruk taas sama töö kallale.
“Tänapäeval tähendab signalisatsioonita auto kaupluse ette jätmine umbes sama, mis koti teeäärisele jätmine lootuses, et keegi seda ei võta,” märgib autovarastega võitlev politsei juhtiv-inspektor Viktor Brujev. “Juhul kui autol pole mitte mingit kaitsesüsteemi, võtab ärandamine aega kõigest kümme sekundit.”
• Edasimüümine. Varastatakse reeglina kallis auto, millele kindlasti leidub ostja. Auto müüakse edasi ärandamise päeval.
• Tagasimüümine. Siin ei mängi autode hind rolli, oluline on teada, et autoomanikul on tarvis seda tagasi osta. Lunaraha moodustab umbes poole auto hinnast.
• Varuosadeks müümine. Esimese ja teise variandi ebaõnnestumise korral. Varuosad jõuavad sageli kaupluste lettidele.
• Lõbusõiduks. Seiklushimulised noored jätavad varastatud auto sinna, kus lõpeb nende lõbusõit.
Allikas: politsei
Alina ja Mart on noor perekond. Hiljuti ostsid nad endale Fordi. Kuid ühel õhtul aknast välja vaadates ei märganud Mart oma Fordi. Koht, kuhu ta õhtul auto parkis, oli tühi.
“Tunne oli selline, nagu maa vajuks jalge alt,” meenutab Alina. “Keegi varastas meilt 50 000 krooni. Juba tuhandes kord tuled akna juurde tagasi ja vaatad uuesti sinnapoole, kus auto seisis. Lootuses, et äkki nüüdseks on ta tagasi ilmunud.”
Noorte esimene reaktsioon oli helistada politseisse. Politsei oli kohal viie minutiga. Samal ajal, kui Mart andis tunnistust, helistas Alina kui hull kõikidesse raadiojaamadesse.
Sarnaseid kuulutusi kostab ööpäevas kümnete kaupa: “On ärandatud auto. Palume neid, kellel on olemas informatsiooni selle kohta, teatada numbrile … Vaevatasu on garanteeritud…”
Sellised kuulutused on aga viga, sest need tõmbavad mitte ärandajate, vaid hoopis petturite tähelepanu. Viimastel ei ole auto ärandamisega mingit pistmist, nad ihkavad vaid raha.
“Tõelised ärandajad ja petturid on erinevad organisatsioonid,” räägib politseinik Brujev. “Ei tea, millised suhted nende vahel kehtivad, aga on teada, et esimesed varastavad auto ja tahavad selle eest raha saada. Teised aga tahavad raha selle eest, mida nad ei ole teinud ja millest midagi ei tea.”
Tehke petis kindlaks
Petturit kindlaks teha pole raske. Selleks soovitab politsei esitada lihtsaid küsimusi: kuidas näeb välja varastatud auto, mis on pakiruumis jne. “Varas vastab vaevata esitatud küsimustele,” ütleb Brujev. “Juhul kui ei vasta, on tegemist petturiga, kes teid enam ei tüüta.”
Just niimoodi juhtus ka Mardi ja Alinaga. “Helistasid inimesed, kes rääkisid viisakalt,” meenutab Alina. “Tahtsid meie asju tagastada. Niimoodi nad nimetasid meie autot. Vastutasuks nõudsid umbes viiendiku auto hinnast.”
Kui aga noored küsisid, kas autos olid mänguasjad, oli vastuseks vaikus.
Mardil ja Alinal siiski vedas. Mart ei jäänud lootma politseile, vaid otsis ka ise aktiivselt autot.
Politsei rääkis neile, et vargad ei taha jälgi jätta ning seepärast rendivad nad haruharva garaaži. Ärandatud auto pargitakse lihtsalt kuhugi vaiksesse kohta.
Mardi auto olid vargad parkinud tänavale samasse rajooni, kus nad Alinaga elasid. Nende Fordi uks oli professionaalselt lahti murtud, luku ümber polnud ühtegi kriimustust.
Üks võimalus auto leidmiseks on ka ajalehekuulutuste jälgimine. Tihti ilmuvad kuulutuselehtedes teated nii autode kui ka nende varuosade kohta. Vargad püüavad nii maha müüa varastatud autode varuosi. Politsei on just kuulutuste kaudu saanud jälile nii mõnelegi autole.
Autosid varastatakse erinevatel eesmärkidel: edasimüümiseks, varuosade müümiseks, omanikule tagasimüümiseks või ka lihtsalt lõbusõiduks.
Lunaraha saamiseks ärandavad vargad tavaliselt keskklassi autosid. Kurjategijad kaalutlevad hoolega omaniku rahalisi võimalusi oma auto tagasi osta. Tagasiostmise tingimused on reeglina omaniku jaoks soodsamad kui uue auto ostmine.
Kui tegemist on tagasimüümisega, ei ole vaja ärandajaid otsida, nad leiavad teid ise. Suure tõenäosusega juba samal päeval, millal auto kadus. Lunaraha võib olla kuni pool varastatud auto hinnast. Omanik on kõige sobivam “klient”, seepärast võivad vargad mõnikord nõustuda tingimisega ja protsenti alandada. Kui aga omanik ei ole leplik, siis tehakse auto pikema jututa varuosadeks ja müüakse maha.
Kõige raskem tagasimüümise puhul on vahendajate otsimine. Kuna kurjategijad ise ei taha mõistetavalt eriti silma paista, peab auto omanik lunaraha üle andma mitte varastele isiklikult, vaid vahendajale.
Vahendaja võib olla ka juhuslik inimene, näiteks möödakäija, keda palutakse teilt midagi võtta või teile sõnum edasi öelda. Kuid seda rolli võib mängida ka inimene, kes teenibki sedasorti vahendamisega. See inimene ei ole huvitatud ei varaste ega kannatanu petmisest. Ta lihtsalt annab üle raha ja saab selle eest tasu, mille maksab talle autoomanik ise. Vahendaja tasu on kokkuleppimise asi.
Aga on olemas nutikamaid meetodeid lunaraha vahendamiseks. Näiteks EMT simpel kaartide abil, kui ärandajad paluvad omanikul osta teatud summa eest telefonikaarte. Kaartide edastamine on lihtsam ja ohutum võrreldes sularahaga.
Kõige riskantsem lunaraha maksmisel on garantii puudumine. Te annate oma raha tundmatule inimesele ja loodate, et saate selle eest infot auto kohta. Heal juhul te saate auto tagasi, kuid halvemal juhul jääte ilma nii autost kui ka rahast.
Kuidas ennast kaitsta?
Juhul, kui teilt on ärandatud auto, soovitab politseinik Brujev pöörduda kindlasti politseisse. Väidetavalt maksavad ärandajad politseisse pöördunud autoomanikele kätte. Umbes nii, et kui meid pandi kinni, ei saa teie ammugi oma autot kätte, teeme selleks ükskõik mida – põletame või lammutame selle ära või leiame muid kättemaksu viise. Brujevi kinnitusel on need kõigest kuulujutud, mis ei vasta tõele.
Brujev soovitab oma auto kaitsmisel kasutada kõiki vargavastaseid vahendeid: autoalarmi ja immobilaiserit ning panna ka roolile ärandusvastane süsteem. Kõige tähtsamaks peab aga Brujev seda, et autoomanikud ei kasutaks võtmete ja signalisatsioonipuldi jaoks ühist võtmehoidjat.
Politsei andmetel ärandatakse Tallinnas keskmiselt neli autot päevas ehk natuke vähem kui kevadel. Hiljuti tabas politsei grupi kurjategijaid, kes olid spetsialiseerunud kallite autode varastamisele.
Artikli kirjutamisel on kasutatud anonüümseid allikaid, kes ei taha, et nende nimed avalikustatakse.