Mitte-muulaste rõõmud ja mured
Neljapäev 12.12.2002
Kaur Kenderkirjanik
Mitte-muulased ehk viisakamalt Eesti eestikeelne elanikkond, tegi ilmselt möödunud nädalal oma kalendrisse sinimustvalge vildikaga risti: meie väike võit, ETVs ei ole presidendi uusaastaläkitus varustatud subtiitritega. Miks?
Andestagu lugeja, aga siin on vajalik väike semiootiline ekskurss. Nimelt saadab tõlke puudumine sõnumi.
Millise, küsib normaalne inimene. Millisest sõnumist on jutt? Just tõlget on vaja, kui me tahame, et presidendi sõnum jõuaks võimalikult paljude eestimaalasteni.
Ei, kullakesed, nii arutab ainult terve mõistus. Mitte-muulane aga ei tohi niimoodi mõelda.
Mitte-muulane peab mõistma, et sõnumi puudumine ongi tõeline sõnum! Tühja neil mitte mitte-muulastel ehk eesti venekeelsetel elanikel vaja aru saada, mida president tegelikult räägib.
Oluline on, et nad vaid mõistaksid, et ta räägib eesti keeles. See on sõnum: et siin räägitakse ainult selles keeles. See, millest räägib president tegelikult, pole tähtis!
Just nii sain ma aru presidendi akadeemilise nõukogu liikme, Eesti Keele Instituudi direktori härra Urmas Sutropi artiklist Eesti Päevalehes. Härra direktor, kas te mitte üle pole mõelnud? Kas mitte mitte-muulased teevad sellise semiootilise kõrgpilotaaži ikka ära?
Kus on prillid
Härra Sutrop maalib oma artiklis meile idüllilise pildi aednikust (ilmselt iseendast), kes hõljub mööda korrastatud lopsakat viljakandvat aeda, naksab kääridega siit, vehib kõplaga seal, istutab mõne raugastunud puu asemele uue taime, lõikab vesivõsusid (mis iganes need ka on). See aed on siis eesti keel. Kujundina.
Millest mina aru ei saa, on see, kuidas aednik ei märka, et keset seda aeda kasvab ka hoopis teistsuguseid puid. Võimsaid tammesid. Ükskõik millise mürgiga ka aednik ei prooviks, ükskõik kui palju poleks see aednik eelistanud oma kiduraid õunapuid, sirguvad tammed edasi. Kui Tallinn on aed, siis on siin peaaegu iga teine puu tamm. Kuidas seda näha ei ole?
Mitte-muuluse põhialused on ohus! Teeneline eesti keele õpetaja, etniline eestlane muide, sai lõpuks Eesti kodanikuks. Kujutate ette!
Natuke varem kuulsime uudist, et üle tuhande Eesti kodaniku võivad olla õnnelikud, et Eesti riik EI VÕTA neilt ära kodakondsust!
Ma ei ironiseeri siin. Sugugi mitte.
Need ei ole uudised ei esimesest ega teisest Eestist, vaid hoopis päris Eestist, kus vere- ja kättemaksujanused aednikud on juba üle kümne aasta proovinud tammesid igal võimalikul viisil õunapuudeks murda. Mitte-muulased tahavad selle jätkumist.
Kaks eelmist uudist on otseselt seotud siseminister Ain Seppiku otsustava tegevusega. Lisan siia veel kolmanda uudise, mille eest tahan tänada härra siseministrit isiklikult. Eesti kodaniku lapsendatud laps saab nüüd sünnijärgseks kodanikuks.
Tulihingeline mitte-muulane tahaks ilmselt selle eest siseministri kividega surnuks loopida. Kuid mulle tähendab see palju. Sest ehk vudib mul siin toas nüüd ringi Eesti tulevane president.
SL Õhtuleht aga kurdab, et Keskerakond on vene partei. Kullakesed, te teate, kuidas on minu suhtumine sellesse parteisse, mille ladvikus õitseb eriti võimujanune perekond.
Ma usun, et nad suudavad Eesti riigile veel palju-palju halba teha.
Aga suhtumine venekeelsesse elanikkonda ja kodakondsusküsimus on ainus, kus siiani kõik, mis on teinud Keskerakond, on parem, õiglasem ja vajalikum kui Isamaaliidu aastatepikkune poliitika, mis on kokku võetav kolme sõnaga: vabadus, võrdsus, õelus.
Aga minu arust on selge, et nii nagu Isamaaliit on olnud ülekohtune, on Keskerakond ainult omakasupüüdlik. Inimestele on mõlemad variandid halvad.
Väike lootus
Tegelikult on meil väike lootus, et Res Publica uus poliitika näeb Eestit tervikuna. Professor Taagepera väljakäidud kodakondsuse andmise lihtsustatud variant on tark ja inimlik samm, et me lõpuks saaksime uhkust tunda kõige üle, mis meil siin kasvab.
Kartmata, et meie aeda hakkab valitsema kuri aednik (oma naisega), kes raiub maha iga puu, mille õied mitte tema, vaid päikese poole sirutuvad.
Ja teisalt kartmata, et mõni pime aednik liigipuhtuse huvides tammedele õunu külge opereerida proovib.
Seda tuleb venekeelsetele inimestele öelda. See paneb nad mõtlema, lootma ja uskuma. Ja kes siis Keskerakonda valivad?
Uudised
Mittevirulase uit
Mitte-muulaste rõõmud ja mured
Neljapäev 12.12.2002
Kaur Kenderkirjanik
Mitte-muulased ehk viisakamalt Eesti eestikeelne elanikkond, tegi ilmselt möödunud nädalal oma kalendrisse sinimustvalge vildikaga risti: meie väike võit, ETVs ei ole presidendi uusaastaläkitus varustatud subtiitritega. Miks?
Andestagu lugeja, aga siin on vajalik väike semiootiline ekskurss. Nimelt saadab tõlke puudumine sõnumi.
Millise, küsib normaalne inimene. Millisest sõnumist on jutt? Just tõlget on vaja, kui me tahame, et presidendi sõnum jõuaks võimalikult paljude eestimaalasteni.
Ei, kullakesed, nii arutab ainult terve mõistus. Mitte-muulane aga ei tohi niimoodi mõelda.
Mitte-muulane peab mõistma, et sõnumi puudumine ongi tõeline sõnum! Tühja neil mitte mitte-muulastel ehk eesti venekeelsetel elanikel vaja aru saada, mida president tegelikult räägib.
Oluline on, et nad vaid mõistaksid, et ta räägib eesti keeles. See on sõnum: et siin räägitakse ainult selles keeles. See, millest räägib president tegelikult, pole tähtis!
Just nii sain ma aru presidendi akadeemilise nõukogu liikme, Eesti Keele Instituudi direktori härra Urmas Sutropi artiklist Eesti Päevalehes. Härra direktor, kas te mitte üle pole mõelnud? Kas mitte mitte-muulased teevad sellise semiootilise kõrgpilotaaži ikka ära?
Kus on prillid
Härra Sutrop maalib oma artiklis meile idüllilise pildi aednikust (ilmselt iseendast), kes hõljub mööda korrastatud lopsakat viljakandvat aeda, naksab kääridega siit, vehib kõplaga seal, istutab mõne raugastunud puu asemele uue taime, lõikab vesivõsusid (mis iganes need ka on). See aed on siis eesti keel. Kujundina.
Millest mina aru ei saa, on see, kuidas aednik ei märka, et keset seda aeda kasvab ka hoopis teistsuguseid puid. Võimsaid tammesid. Ükskõik millise mürgiga ka aednik ei prooviks, ükskõik kui palju poleks see aednik eelistanud oma kiduraid õunapuid, sirguvad tammed edasi. Kui Tallinn on aed, siis on siin peaaegu iga teine puu tamm. Kuidas seda näha ei ole?
Mitte-muuluse põhialused on ohus! Teeneline eesti keele õpetaja, etniline eestlane muide, sai lõpuks Eesti kodanikuks. Kujutate ette!
Natuke varem kuulsime uudist, et üle tuhande Eesti kodaniku võivad olla õnnelikud, et Eesti riik EI VÕTA neilt ära kodakondsust!
Ma ei ironiseeri siin. Sugugi mitte.
Need ei ole uudised ei esimesest ega teisest Eestist, vaid hoopis päris Eestist, kus vere- ja kättemaksujanused aednikud on juba üle kümne aasta proovinud tammesid igal võimalikul viisil õunapuudeks murda. Mitte-muulased tahavad selle jätkumist.
Kaks eelmist uudist on otseselt seotud siseminister Ain Seppiku otsustava tegevusega. Lisan siia veel kolmanda uudise, mille eest tahan tänada härra siseministrit isiklikult. Eesti kodaniku lapsendatud laps saab nüüd sünnijärgseks kodanikuks.
Tulihingeline mitte-muulane tahaks ilmselt selle eest siseministri kividega surnuks loopida. Kuid mulle tähendab see palju. Sest ehk vudib mul siin toas nüüd ringi Eesti tulevane president.
SL Õhtuleht aga kurdab, et Keskerakond on vene partei. Kullakesed, te teate, kuidas on minu suhtumine sellesse parteisse, mille ladvikus õitseb eriti võimujanune perekond.
Ma usun, et nad suudavad Eesti riigile veel palju-palju halba teha.
Aga suhtumine venekeelsesse elanikkonda ja kodakondsusküsimus on ainus, kus siiani kõik, mis on teinud Keskerakond, on parem, õiglasem ja vajalikum kui Isamaaliidu aastatepikkune poliitika, mis on kokku võetav kolme sõnaga: vabadus, võrdsus, õelus.
Aga minu arust on selge, et nii nagu Isamaaliit on olnud ülekohtune, on Keskerakond ainult omakasupüüdlik. Inimestele on mõlemad variandid halvad.
Väike lootus
Tegelikult on meil väike lootus, et Res Publica uus poliitika näeb Eestit tervikuna. Professor Taagepera väljakäidud kodakondsuse andmise lihtsustatud variant on tark ja inimlik samm, et me lõpuks saaksime uhkust tunda kõige üle, mis meil siin kasvab.
Kartmata, et meie aeda hakkab valitsema kuri aednik (oma naisega), kes raiub maha iga puu, mille õied mitte tema, vaid päikese poole sirutuvad.
Ja teisalt kartmata, et mõni pime aednik liigipuhtuse huvides tammedele õunu külge opereerida proovib.
Seda tuleb venekeelsetele inimestele öelda. See paneb nad mõtlema, lootma ja uskuma. Ja kes siis Keskerakonda valivad?