Kuidas Sonda õpetaja 1999. aastal emakeelepäeva tegi

Laks.jpg:  MEINHARD LAKS sündis 14. juulil 1922 tollases Pada vallas Liivoja talus.

Õppis Sonda 6-klassilises koolis, Rakvere reaalkoolis, Rakvere II gümnaasiumis, Rakvere Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Töötanud 45 aastat Sonda koolis õppealajuhataja, direktori ja õpetajana.

Pool sajandit keeleõpetaja ametit pidanud ida-virulane Meinhard Laks algatas ülemaalise liikumise emakeele toetuseks ja kaitseks. Meinhard Laks ootas ära, kui 14. märtsist sai riigipüha – emakeelepäev.

2003. aasta kultuurkapitali aastapreemia laureaat.

Meinhard Laks suri 04.03.2008.a. kell 14.00 Rakvere hooldekodus.

xxx

   

 Meinhard Laks: tähtsad mehed sünnivad ikka õigel ajal

Sündinuks Kristjan Jaak Peterson 14. märtsi asemel hoopis jaanilaupäeval, mil eestlane eelistab emakeele ilu ülistamisele öö läbi prassida, jäänuks Maarjamaal üks lipupäev ilmselt olemata, tunnistab Sonda mees Meinhard Laks, kes kaks sajandit tagasi Tsaari-Venemaa kubermangus oma luuleridadega eesti keelele eluõigust nõutanud Jaak-poisi sünnipäevast Eestile riikliku tähtpäeva tegi.

Kas teie süda on kunagi olnud kellegi peale hirmsal kombel täis? Pakun välja, et on.

Mina pakun ka, et on, aga ma ei tea, keda teie mõtlete.

Tõnis Lukast, kes riigikogu kultuurikomisjoni esimehena teie ettepaneku emakeelepäeva tähistamiseks ning kõrgkoolidest, loomeliitudelt, seltsidelt ja mujalt kogutud toetusallkirjad pidulikult ja fotoaparaatide välguvalguses vastu võttis, koos mõttekaaslastega paar toetavat koosolekut maha pidas ning seejärel Tartusse ajama pani, unustades teie paksu mapi aastateks sahtlisse vedelema, kust te ta hiljem ise üles otsisite.

Ma olin tõesti nördinud, et see nii juhtus. Aga ma saan temast aru: ta oli siis noor ja tuulepäine mees, kes tahtis oma kodukohta Tartusse tööle minna ja linnapeaks saada, ning ajas seda asja. Minu ettepanek jäi lihtsalt kalevi alla. Ja kui ma siis 1998. aasta jaanuaris juhtusin lehest lugema teadet, et riigikogule on kinnitamiseks esitatud need ja need tähtpäevad ja pühad – loen ja loen ja loen ega leia sealt emakeelepäeva nime –, sain ma justkui kaikaga pähe. Paar kuud kogusin jõudu, siis võtsin kätte ja tegin viimase rünnaku ning võitsin.
Lukas tegi küll mulle sellega kurja, et röövis mult väärtuslikku aega ja lootust, aga ei – ta on tore poiss.

See tore poiss tahab nüüd ise riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni likmena Eestile uue tähtpäeva juurde teha – lipu päeva. Mida te sellest arvate?

Ma ei ole sellega kursis. Mille jaoks nad arvavad seda vaja minevat?

Rahvas on oma lipust võõrandumas, väidab Lukas.

No kas see siis teda köidab rohkem lippude külge, kui neid tähtpäevi juurde paneme? Pigem on vaja selgitustööd teha, et juba olemasolevatel tähtpäevadel lipp ikka kõikjal heisataks. Praegu on kohti, kus need ei lehvi ei emakeelepäeval ega Eesti iseseisvuspäevalgi. Ma kahtlen selle päeva vajalikkuses. Kui keegi mind aga vastupidises veenab… Muide, kui 1996. aastal 13. märtsil pöördus president Meri Eesti rahva ja emakeelepäeva tegijate poole, soovis edu ja õnne ning tegi oma ettepaneku…

…tähistada Kristjan Jaagu sünnipäeva hoopis Eesti päevana…

… siis ma olen tagantjärele natukene kahetsenud ja mõelnud, et see oli üsna tark ettepanek. Eesti päev poleks tekitanud rahvuste vahel hõõrumist, et mil moel see eesti keel parem on, et teda tähistada, ja selle alla oleks saanud kõik Eestimaa mured kokku tõmmata. Ära oleks jäänud ka Ain Kaalepi tõstatatud vaidlus…

… kas mitte siduda emakeelepäev hoopis keelemees Veski sünnipäevaga.

Kaalep ei saanud minu ettepanekust aru. See ei olnud populaarsema, parema ja viljakama eesti keele teadlase konkurss, nagu siin kahe sajandi vahel oli kombeks valida eesti populaarsemat sportlast, kirjanikku ja ei-tea-keda-veel. Kui niisugune konkurss oleks tehtud ja mul oleks palutud kandidaat esitada, ma ei oleks Petersoni pakkunud. Küll aga andsin ma südamerahuga tema nimele emakeelepäeva au, sest ta oli patrioot, rahvusluse ärataja ning vajalikul määral ka kirja- ja keelemees. Aga panna ta Veskiga ühele pulgale kisklema mingi aunimetuse pärast oleks mõtetu, sest mis oli kahe sajandi eest Petersoni selja taga – tal polnud seal ju midagi, ta oli tühjale kohale ehitaja.

Kas tunnete Jaak-poisiga hingesugulust, olles ise samuti tühjalt kohalt tõusnud?

Ise omast jõust… Seda küsimust pole keegi mulle esitanud ja pole vaiksel õhtutunnil seda ka ise endale ette pannud. Aga ets kae – mingisugused ühised jooned on meil tõesti.

Kuid selle emakeelepäevale sobiva kuupäeva valimisega oli mul palju tegemist. Ma võtsin kõik võimalikud kultuuriinimesed läbi, ja üks, kelle juures ma kauem peatusin…

… oli Lydia Koidula, paraku on tema sünnipäev sobimatult jõululaupäeval. Ma tahaksin teada, kas emakeelepäev oleks üldse kõne alla tulnud, kui Peterson oleks sündinud näiteks jaanilaupäeval?

Ma kahtlen. Aga paljud tähtsad mehed on osanud sündida, elada ja surra õigel ajal.

Kas teie arvates õpetajaks sünnitakse?

Õigeks õpetajaks tõesti.

Teie olete oma õpilaste mälestusse jäänud just selle õige õpetajana, kelle tunnid olid huvitavad ja kes viitsis lastega ka pärast koolipäeva jännata. Üks nüüd juba vanaema seisuses õpilane meenutas, et nad pidasidki teid oma klassijuhatajaks ja olid tunnistuste väljajagamisel üllatunud, kuid leidsid sealt hoopis teise nime. Te olete oma õpilastel pisiasjadeni meeles. Kas te mäletate näiteks, mille poolest olid erilised 1947. aastal koolilõpupeol teie tehtud võileivad?

1947… 1945 läksin Rakvere õpetajate seminari, 1946 lõpetasin selle… See oli seega minu esimene õppeaasta… Mis seal võisid siis olla?

Ma ütlen ära, et nad kandsid rahvuslikke mustreid! Aga kokkamise kõrval tegite te ka käsitööd. Kus on teie kootud kaltsuvaibad? Te polegi neid Sondast kaasa toonud? (Paari kuu eest kolis Laks kodukoha külmajäetud korterelamust Rakvere pansionaati Kuldne Sügis – toim.)

Oi kui palju mul oleks olnud kaasa tuua, aga kuhu ma kõik paneks, ja kuidas teenija siis seda põrandat peseks ja desinfitseeriks, kui mu kaltsuvaibad siin maas oleks.

Parmupill on ikka kaasas?

On küll.

Teenija… Öelge palun, kuidas üks järeltulijateta vaene pensionär saab elada teenijatest ümmardatuna pansionaadis, kus üks kuu maksab 4500 krooni. Te olete küll Kultuurkapitali tänavuse aastapreemia laureaat, kuid sellest summast oleks jätkunud vaid paariks kuuks. Kes on see salapärane Ameerika vanaproua, kelle dollarid lubavad teil elusügist siin kuldselt nautida?

Mida te veel ei taha teada? Minu ema ütles, et kes on liiga uudishimulik, sureb ruttu ära!

Aga tunnistage siis, mida te 1967. aastal suurele kodumaale tema 50 aasta juubeliks kinkisite?

Selliseid asju pole mitte mingit põhjust mäletada.

Ma küsin seda sellepärast, et te jätsite tegemata kodumaale kõige suurema kingituse – parteisse astumise –, olles siinkandis ainuke parteitu koolidirektor. Kui te oleksite praegu noorem, kas te ühineksite mõne erakonnaga või ütleksite nagu Juhan Liiv: “Minu erakond on eesti keel”?

Ma arvan, et niisugust parteid ei ole olemas ega tulemas, kuhu mina läheksin. Sest kui Issand Jumal on mind loonud, on ta minu kehale ka niisuguse asja külge teinud (Laks veab ümber pea ringe – T.L.). Ja see mõtleb. Ma pole olnud ka ei noorkotkas, skaut ega komsomol, kuigi ma olin ülimalt aktiivne.

Ja mitmel rindel: kirjanduses, maalikunstis, käsitöös, näitemängude tegemisel, tantsupõrandal. Rahvas mäletab, kuidas Sonda koolipidudel vehiti oma ajal tantsida fokstrotti ja lipsit, mida te olite lastele õpetanud.

Lipsi on huvitav tants. Need tänapäeva tantsud ei ole enam tantsud: selle tammumise mõte ei ole tants, vaid midagi muud – õpetajad saalist välja, tuled surnuks… See ei ole kunst. (Laks suleb unelevalt silmad ja laseb kätel graatsiliselt õhus liuelda – T.L.) Mulle meeldis pööraselt tantsida – täpselt muusikasse – ning tõusude ja keerdudega ennast väljendada. Ma ei häbenenud isegi enda loodud soolotantsuga laval esineda. See kannatas võrdse headusega nii karakter- kui mõne muu tantsu nime ära. Aga mida väljendab mingisugune “rokenroll” või tänapäeva tants? Ma ei taipa seda. Kui ennast kiita, siis Pärnu rannahoones korraldati kord valsivõistlus. Härra Laks sai esimese koha. Nüüd härra Laks ei seisa püsti, vaid teda talutatakse käevangus.

Sondas kasutab mõni mees väljendit “teeme ühe peripadijopski”. Kas selle tähendus on teile tuttav?

Teeme mille???

Peripadijopski!

Esimest korda kuulen… Mis sealt peaks siis tulema – jooming või?

Õige. Kas teie olete jätkuvalt täiskarsklane?

Jah.

Ega pea viina tarkade meeste joogiks?

Ei. Mul on olnud seltskonnas kogemusi, et need, kes seal alkoholi nii-öelda mõõdukalt ja targalt pruukisid, ei olnud teps mitte targad. Nende hingele ei andnud rahu, miks mina ei võta, kui riigimehedki pitsi tõstavad; kas ma tahan tähtis olla ja silma paista. Kõige hullemad olid noorele mehele keskealised üksikud daamid, kes, klaas käes, ligi tikkusid: “Noh, enne ma sind lahti ei lase, kui sa võtad minuga koos ühest klaasist.” (Laks teeb Reinuvader Rebase meelitavat häält – T.L.) Ma ei ütelnud neile just Piibli sõnadega “Tagane minust, saatan!”, aga nad tüdinesid ise ära, kuna see klaas jäi võtmata.

Ma matsin ka oma ema viinata. “Kas tõesti viina ei olnud?” imestasid külamemmed. “Kaks poega, mõlemad teenivad ja oma ainsa ema matusteks ei r a a t s i n u d nad viina osta!”

Rajooni täitevkomitee esinaine Salma Olenik – suurt kasvu siberi naine, tugeva käe ja selge peaga, ainult et oli suur napsuarmastaja – tuli Sonda uue koolimaja üleandmispeole, vaatas lauale ja küsis: “A La-aa-aks, konjaku?” Laks tõusis üles: “Koolimajas ei ole konjakud.”

Ta oli väga pahane ning lasi uue peo korraldada – seekord sööklas.

Kui nüüd emakeele teemale tagasi minna, siis kas teil ei ole pähe tulnud ketserlikku mõtet, et mille eest saavad meie keelemehed palka, kui eesti keeles on nii suur sõnade puudus? Selle asemel, et noori amerikanismide kummardamises süüdistada, tuleks neile sobivaid eestikeelseid vasteid kartulikottide kaupa juurde toota.

See minu laua peal olev kaadervärk – mu silmade vaegnägemise pärast –, ma ei osanud seda kuidagi nimetada. Vaatasin siis karbi pealt, sinna oli kirjutatud “vidilux”. Ma mäletan, et vidi tähendab ladina keeles nägema ja lux valguskiirt. Ja kui nüüd tahan sellest kaadervärgist oma tuttavatele rääkida, siis mul pole kusagilt paremat sõna võtta kui see seal karbi peal – natuke teda väänata ja ongi mingisugune “vidiluks” valmis. Keelemehed peaksid jah aktiivsemad olema. Ma leian, et võitlus eesti keele ja kultuuri eest pole emakeelepäeva tähistamisega veel lõppenud.

Kristjan Jaak Peterson ka võitles, ainult et eesti keelel polnud tema võitlusest aimugi, ometigi kasvas ta suureks. Peterson pani oma luuleread “Kas siis selle maa keel/ Laulutuules ei või/ Taevani tõustes üles/ Igavikku omale otsida?” kirja millal?

1818. aastal.

Avalikkuse ette jõudsid need…

… sada aastat hiljem.

Kas te ei leia, et eesti keel areneb ka nüüd oma rada, olenemata sellest, kas Meinhard Laks tema pärast muretseb või mitte?

Õnneks on ta jah nii palju võimu ja tahet täis, et läheb tugevasti oma rada. Aga kes seda rada ja seaduspärasusi tunneb, saab teda oluliselt suunata ja juhtida.

Te olete öelnud, et teie hing ei saa enne rahu, kui raadios, televisioonis ja ka diskoõhtutel kõlab õige eesti keel. Härra Laks, seda ei juhtu, ja teie hing ei saa sel juhul kunagi rahu. Mind ei vaimusta aga mõte, et te hakkate meid edaspidi teisest ilmast kummitamas käima.

Minu viimases arvestatavas trükises “Aastaringid” on üks niisugune haiku sees, kus ma ütlen, et “Sonda koolitoas igavesti jääb ringi käima minu hoolitsev hing”. See kummitab natukene, jah?

TIIA LINNARD
Põhjarannik, laupäev, 13.03.2004

 

xxx

Kuidas Sonda õpetaja 1999. aastal emakeelepäeva tegi

Pool sajandit keeleõpetaja ametit pidanud ida-virulane Meinhard Laks algatas ülemaalise liikumise emakeele toetuseks ja kaitseks. Meinhard Laks (76) loodab, et suudab enne manalateele minekut ära oodata päeva, kui 14. märtsist saab riigipüha – emakeelepäev.

Paar korda kuus tõstab kõrge vanuse tõttu aina enam värisevate kätega Laks telefonitoru, et helistada Riigikogu kantseleisse. Mees soovib teada, millal parlament emakeelepäeva riigipühana kehtestamist ometigi arutama hakkab. Mullu 22. detsembril andis valitsus Laksi elutööle positiivse hinnangu. Ametlikes kirjades toetati Riigikogu liikme Raoul Üksvarava esitatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu. Laksist polnud sõnagi juttu ja mees on sellepärast pisut kurb.

Mõtleb siis veidi ja arvab, et ega mingi pensionäri ettepanekut vist valitsus arutakski, ikka peab mõni tahtis tegelane olema. Postkast rebenes. Taavetsoovereliku aatepagasiga Laks on Sondas pool sajandit õpetajaametit pidanud. Ja selle kõrvalt eesti keele ja kultuuri pärast muretsenud, käsitood teinud, pilte maalinud ja emakeele kiituseks luuletusi kirjutanud. Naisevõtmiseks pole aega jäänud.

1994. aasta mais avatud Kadrina emakeelesammas andis Laksi aadetele tuge ning pool aastat hiljem tegi ta ajakirjanduses esimese üleskutse emakeelepaeva tähistamiseks. Kirjutis lõppes ideega kuulutada luuletaja Kristjan-Jaak Petersoni sünnipaev 14. märts riigipühaks – eesti keele ja kultuuri kaitsmise päevaks. “Peterson küsis ju, kas selle maa keel …” ning seda on tänagi vaja küsida,” selgitab Laks.

Kihutustöö ja kolmekümne artikli avaldamise tulemusena kogus Laks 175 toetuskirja emakeelepäeva kehtestamiseks. Neid tuli Tartu Ülikoolist, loomeliitudest, Estonia seltsilt, omavalitsustest, õpetajate meeskoorilt, kümnetelt koolidelt. Seejärel kiidab ta oma roostes postkasti, mis suutis kogu tähtsate kirjade tulva vastu võtta.

Elutöö kadus ära… Laks tõstab värisevaid käsi ohjeldades lauale paksu kausta pealkirjaga “Ettepanek”, milles hoiab oma kihutustöö ajalugu, toetuskirju ja ajaleheartikleid. Kolme aasta eest andis Laks samasuguse kausta Riigikogu kultuurikomisjonile. Kui Riigikogu arutas eelmise aasta alguses riigipühade seaduse muutusi, tabas Laksi elu suurim pettumus. Tema ettepanekut ei arutatud. “Tuli välja, et kultuurikomisjoni esimees Tõnis Lukas oli kõik mu ettepanekud unarusse jätnud, paberid ara kaotanud ja ise minema läinud,” räägib Laks, kellel läks pool aastat, et sugavast solvumisest üle saada. Siis alustas ta veenmistöö uut ringi.

Tänaseks võib Laks tõdeda, et hoolimata seaduse puudumisest on emakeelepäev tähtpäevaks saanud. “Majadel lehvivad lipud, koolides on konkursid,” räägib Laks vaimustunult ning õhutab inimesi Sondasse tehtust kirjutama. Laks on Tartu Maarjamae haiglast operatsiooni eel lahkunud, et korraldada Sondas aateüritust. Nüüd kardab Laks taas Tartusse eluliselt vajalikule operatsioonile minna. “Aga äkki kutsutakse mind haiglas oleku ajal Riigikogusse, et ma seal emakeelepäeva mõtet selgitaksin,” kahtleb Laks, kes ei usalda omatehtut enam üksnes riigikogulaste hooleks jätta. Enne Riigikogu ette minekut sooviks Laks presidendi juures käia, et emakeelepäeva ideele Meri toetus saada.

Oma korteri esikus, otse Laksi enda kootud vaipade kõrval, seisab reisikepp ja ripub veelähker. “Panin mind matkadel saatnud sõbrad valmis, et oleks hea võtta, kui kõige pikemale matkale kutsutakse,” räägib Laks reisikeppi silitades ja loodab, et suudab enne Toonela matka ära oodata riikliku emakeelepäeva kehtestamise. (Rein Sikk 22. jaanuar 1999 EPL, lüh)

11. veebruaril 1999 tegi Riigikogu muudatuse riiklike pühade ja tähtpäevade seadusesse ja 14. märtsil 1999 tähistati esimest korda üle-eestiliselt emakeelepäeva ametlikult, ehkki küll vaid riikliku tähtpäevana. Emakeele õpetaja ja kaitsja Meinhard Laksi töö kandis vilja.

Olen veendunud, et ka sajandi esimene raamatuaasta jätkas ja arendas edasi Meinhard Laksi ideed.

Muide, mainitud Emakeeleausammas püstitati samuti virukate algatusel. Need kaks sündmust on ajendatud enesealalhoiust…

Kuid emakeel on ikkagi ohus ja seda eriti meie Virumaal. Jätkuks meil kõigil vaid vaimu ja tarkust nagu Meinhard Laksil …

xxx

Persoon: Sonda koolitoas elab edasi koolimehe muretsev hing

Laks.jpg: Teenekas koolimees, kodu-uurija, luuletaja ja külaliikumise eestvedaja Meinhard Laks evis varem pikki juukseid kandes sarnasust luuletaja Hando Runneliga. Mõlemat meest seob ka sügav austus oma emakeele vastu. Foto: Tairo Lutter

Kultuurkapitali tänavuse aastapreemia laureaat Sonda koolimees Meinhard Laks tahab jätkata oma elutööd: kaitstes emakeelt ning kirja pannes kodukandi Uljaste lugusid.

Rakvere hooldekodu “Kuldne sügis” pisikeses toas seisab vaasides lilli ja laual raamatuid. Voodil istuv Meinhard Laks, mulluse kultuurkapitali laureaat pole oma väsinud välimusest hoolimata kaotanud midagi mõtteerksusest. “Vaid kurk teeb praegu valu,” osutab ta ümber kaela mähitud paksule villasele sallile.

Emakeelepäeva elluviija pole sugugi väsinud ja võib pikalt kõnelda oma pikast koolimehe elust, kodukandi kultuuritavade äratamisest ja võitlusest emakeele väärtustamisel.

Tema põhiline unistus, kuulutada 14. märts emakeelepäevaks, sai pärast pikka kihutustööd, allkirjade kogumist ja ajaleheartikleid teoks 1999. aastal.

Emakeelepäeva sünnilugu

Kust tuli kooliõpetajal mõte väärtustada eesti keelt riikliku tähtpäevaga. Meinhard Laks vaatab küsijat veidi imestunult. “No sellele on sama raske vastust anda kui omal ajal parteikomitee küsimustele, miks ma pole parteisse astunud. Eks ma mõtlesin iga kord mingi veenva põhjenduse välja,” rääkis ta nõukogude aega meenutades. “Ma lihtsalt ei saanud teistmoodi toimida,” kõlab tema vastus mõlemale küsimusele.

Eesti keelel ei ole emakeeleõpetaja Meinhard Laksi sõnul välisvaenlasi. “Fronti ei ole, aga eestlased ise on selles asjas mitmes leeris,” räägib ta viidates ameerika filmidele ja inglise keelele, mida noorem rahvas ülimuslikuks peab.

Laks meenutab, kuidas Ain Kaalep soovitas emakeelepäeva seostada Kristjan Jaak Petersoni asemel hoopis Johannes Voldemar Veskiga. “Aga asi ei ole ju keeleteaduses, asi on eesti vaimus ja meeles,” põhjendab Laks Kristjan Jaak Petersoni eelistamist.

“Emakeelepäevaks oleks ju sobinud ka Lydia Koidula sünnipäev, aga tema sündis ju jõululaupäeval,” arutleb Meinhard Laks.

Tema jutust paistab, et vanal koolimehel oli emakeelepäev ajaliselt hästi läbi kaalutud. Et ei oleks suvel ja kevadel, kui maarahval kiire ja linnarahvas laiali, et ei jääks liiga lähedale teistele tuntud tähtpäevadele. Et saaks seda päeva väärikalt meeles pidada ja tähistada.

Ehitas Sondasse uue koolimaja

Meinhard Laksil oli noorena mitu elusoovi. “Esimene oli saada kunstnikuks, teine kirjanikuks ja luuletajaks, kolmas pastoriks,” meenutab ta nooruse unistusi.

Kahte esimest soovi on ta osaliselt täitnud. Laksi käe alt on tulnud akvarelle ja käsitööd. Kaante vahele jõudsid luulekogud “Ootaja väraval” ja “Kimp koduküla lihtsaid lilli”. Haikudekogu “Aastaringid” paelub autori elufilosoofiaga. “Sonda koolitoas edasi elama jääb mu muretsev hing” kõlab üks neist.

Ja koolimajas ongi möödunud Meinhard Laksi elu. Õpetajana, õppealajuhatajana, koolidirektorina. “Tema ehitas Sondasse uue koolimaja,” ütles Sonda raamatukogu juhataja Anne Valtru, kelle õpetaja oli Meinhard Laks Sonda koolis alates VI klassist. “Osa tema arhiivi seisab raamatukogus praegugi, ta tahtis need kindlas kohas hoida.”

Raamatukoguhoidja sõnul oli Meinhard Laks talle alati abiks lastele üritusi korraldamas, kõnelemas kas omaaegsest kooliskäimisest või muust. “Ta joonistab andekalt, akvarellid on väga ilusad,” kiitis Valdru.

Ka keskkonnakaitse inspektor Hillar Mängel nimetab Meinhard Laksi oma heaks tuttavaks. “Elupõline kooli- ja loodusemees,” kõlas ta iseloomustus.

Mängeli sõnul algatas Meinhard Laks Uljaste küla päevad, kus Sonda rahvas nagu kunagi varem lippudega Uljaste linnamäele tuli.

Uljaste lähedal Liivoja talus sündinud Meinhard Laks peab ennast Uljaste avastajaks. “Väga ilus paik ja huvitav rahvas,” ütleb Laks, kes on alustanud ka Uljaste koduloo kirja panemist.

Meinhard Laks meenutab, kuidas ta alustas Uljastes Sonda haridus- ja spordiseltsi omaaegsete järvepidude taaselustamist. Jõudis ära pidada kaks suurt rahvapidu, neist teine, 1993. aasta oma seondus Uljaste küla juubeliga. “Siis ma väsisin ära,” tunnistab kodukandi uurija.

Aga Uljaste külavanem Mati Ulm sai Laksi sõnul temalt innustust ja jätkas asja.

Uus viis kõlab juba kõrvus

Meinhard Laksilt pärineb ka Uljaste küla lipp ja vapp, eksliibris, tema tehtud on Uljaste laul. “Aga juba mul ümisevad kõrvus uus viis ja sõnad,” tunnistab ta ja loodab kaasa lüüa tulevastel Uljaste külapidudel.

Vana koolimehe süda ihkab kodukanti tagasi. Üksiku inimesena jäi ta oma Sonda korteris külma, elanikud olid arved pikka aega maksmata jätnud ja küttetorud pöörati kinni. “Ma poleks seal kuidagi elada saanud,” lausub ta.

Märtsis korraldatakse Sonda Põhikoolis Virumaa koolinoorte luulevõistlus, kus Meinhard Laks tahab kindlasti õla alla panna ja millele ta juba praegu mõtleb.

Laksi Sonda korteri esikus aga seisavad tänagi mehe reisikepp ja seljakott. “Ikka peab valmis olema äraminekuks, see aeg ei ole kellelegi teada,” lausub ta ja lisab elutarkuse: “Tee tähtsad asjad alati ära ja räägi tähtsad jutud südamelt, enne kui lahkud.”

MEINHARD LAKS:

Meinhard Laks sündis 14. juulil 1922 tollases Pada vallas Liivoja talus.

Õppis Sonda 6-klassilises koolis, Rakvere reaalkoolis, Rakvere II gümnaasiumis, Rakvere Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Töötanud 45 aastat Sonda koolis õppealajuhataja, direktori ja õpetajana.

2003. aasta kultuurkapitali aastapreemia laureaat.

Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee

xxx

Lahkus emakeele päeva tähistamise algataja Meinhard Laks

Virumaa Teataja, 06.03.2008 08:14

Kümme päeva enne emakeelepäeva, 4. märtsil lahkus meie seast emakeelepäeva tähistamise mõtte algataja ning 14. märtsi riiklikuks tähtpäevaks kuulutamise eest võitleja Meinhard Laks.

  
 
 
Meinhard Laks sündis 14. juuli 1927 Ida-Virumaal Uljaste külas.
Ta on õppinud Rakvere õpetajate seminaris, Tallinna õpetajate instituudis ja Tallinna pedagoogilises instituudis.
Oma üle 45 aasta kestnud pedagoogitöö ajal oli ta Sondas õppealajuhataja 18 ja direktor 17 aastat.

Meinhard Laks oli laia silmaringiga ja paljude huvialadega inimene.
Ta oli Eesti Looduseuurijate Seltsi, Folkloori Seltsi, Koduuurijate Seltsi, Emakeele Seltsi liige, Eesti Õpetajate Meeskoori asutajaliige, Eesti Looduskaitse Seltsi Sonda osakonna organiseerija ja Sonda Koduküla Seltsi asutaja ning Kohtla-Järve kunstiklubi liige.

M. Laks oli Kadrina keelepäevade mõtte algataja ja Uljaste küla päevade korraldamise traditsiooni autor.

Meinhard Laksilt on ilmunud luulevihikud “Kimp koduküla lihtsaid lilli” ja “Ootaja väraval”, voldikud “Liivoja” ja “Väike valimik värsse emakeelepäevaks 2004” ning haikukogu “Aastaringid”.

Sonda põhikool, Sonda Koduküla Selts, ELKS Sonda osakond