25. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine, millega kolmest Balti riigist viidi Siberisse kokku 94 779 inimest.

Maie Vassar ja Vilme Haman Novosibirski oblasti Kotški rajooni Bõstruhha külas aastase teenistusega teel tuuleveskisse.
Arhiivifoto: “Küüditamine Eestist Venemaale 1949.”

Massirepressioone uurinud ja sel teemal ajaloodoktori kraadi kaitsnud Aigi Rahi-Tamm nimetab seda salajast operatsiooni välksõjaks Baltimaade rahvaste vastu. Nagu arhiividokumendid kinnitavad, koondati operatsiooniks nimega “Priboi”.

Eestisse toodi 1193 julgeolekutöötajat ja 4350 sisevägede sõjaväelast, küüditamiseks rakendati kõik ENSV siseministeeriumi jõud, nende hulgas 1275 sõdurit ja ohvitseri. Samuti kasutati operatsioonil 2834 nn rahvakaitsepataljonide võitlejat.

1949. aasta augustis autasustas Nõukogude Liidu valitsus eriülesande täitmisel silma paistnud küüditajaid, julgeoleku- ja miilitsaohvitsere lahinguordenitega.

Osalesid tuhanded parteilased

Peale sõjaväelaste oli küüditajateks määratud kohalike operatiivgruppide koosseisus 23 024 aktivisti-kommunisti. Et Eestis oli 1948. aasta 1. novembri seisuga parteiliikmeid kokku 16 650, siis on selge, et genotsiidi kaasati ka kõik eesti kommunistid. Eesti kommunistid-küüditajad said “preemiaks” võimaluse röövida paljaks ligi 7500 kodu. Näiteks võib tuua Järvamaa täitevkomitee esimehe Nahkuri, kes vedas endale Paides mööblit kolmest korterist.

Nõukogude Liidu kompartei ja valitsuse salajaste määruste alusel korraldatud aegumatut inimsusvastast kuritegu iseloomustavad kõige paremini äärmuslikud faktid.

Lapsi ja alaealisi viidi “igaveseks ajaks sundasumisele” 6607 ehk 32 protsenti küüditatutest. Vanim ohver Eestist oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Kokku jäi Siberi mulda 1934 vanainimest ehk 67 protsenti üle 60-aastastest, kes 25. märtsil 1949 Eestist ära viidi.

Noorim küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt Kõrgessaare vallast. Nagu mäletavad saatusekaaslased, oli vastsündinu Siberisse toimetamisega olnud nii kiire, et kolmeliikmeline pere, 22-aastane ema Õie, kaheaastane poeg Toivo ja veel nimeta beebi toodi 28. märtsil lennukiga Hiiumaalt Ülemiste jaama sealt väljuvale viimasele küüdirongile number 97305. Väikelaps pidas äärmuslikes tingimustes vastu aasta ja ühe kuu ning hukkus sundasumisel 26. aprillil 1950.

Hiiumaal küüditamise üldjuhiks ehk volinikuks määratud Nõukogude Liidu kangelane ja tookordne ELKNÜ esimene sekretär Arnold Meri õigustas 1988. aasta 8. veebruaril ajalehes Edasi märtsiküüditamist kui nõukogude inimeste korrektset üm-berasustamist. Tema arvates ei saavat seda aktsiooni kuidagi nimetada sõjaväe abil korraldatud karistusoperatsiooniks.

Meri selgitas ajaleheartiklis, kuidas ta nägi Hiiumaal tõsist vaeva, et küüditamise ajal võimu kuritarvitamist ära hoida. Nii olevat ta tulnud lennukiga Hiiumaalt Tallinna, et nähtud puudustest operatsiooni üldjuhile Nikolai Karotammele isiklikult ette kanda. Aga sellest Nõukogude Liidu kangelane vaikis, et ilmselt tõi ta sama lennukiga küüdirongile õnnetu ema vastsündinud tütre ja kaheaastase pojaga.

Korrektse ümberasustamise müüti pakutakse meile kuriteo jälgede varjamiseks. KGB aruanded toimunust räägivad muud: külmas küüdirongis inimesed haigestusid, võtsid endalt ise elu ning püüdsid põgeneda. Vagunis suri sihtkohta jõudmata kokku 51 imikut ja vanainimest.

Ainsana 19 eðeloni ülematest iseloomustas küüditatud eestlaste olukorda teekonnal enam-vähem tõepäraselt Tapalt väljunud rongi number 97307 ülem major Drevlev. Ta kirjutas oma ettekandes, et läbisõidul Uuralist 20-kraadise pakasega hakkasid inimesed masendust ja külma trotsides laulma. Ühislaulmisi mäletasid ka 1941. aasta juuniküüditatud – samasugustes loomavagunites, kuid suvekuumuses, õhupuuduses, näljas ja janus.
Tänavu 9. mail tähistatakse Moskvas natsismi üle saavutatud võitu ja paraadmundris Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri on kindlasti seal õige mees. Kuid eesti rahva jaoks esineb ta seal kahes rollis: ühelt poolt natsismivastase sõja võitjana ja teisalt rahu ajal toime pandud genotsiidis osalejana, nagu teisedki tema võitluskaaslased-poliitjuhid Eesti laskurkorpusest.

Need mehed üksnes ei küüditanud partei käsul lapsi ja vanakesi igaveseks ajaks külmale maale, vaid saatsid sõjamehi-korpusekaaslasi, ohvitsere ja sõdureid rahvusliku meelsuse eest nii sõja ajal kui ka hiljem tribunali ette. Nad teenisid ustavalt kommunistlikku Vene impeeriumi ja pole siiani kahetsenud kuritegusid eesti rahva vastu.

Saaremaal on kohtu alla antud endine miilitsaseersant Heino Laus, kelle siseminister Aleksander Resev esitas 1949. aasta 12. aprillil autasustamiseks. Nüüd Laus oma tegusid ei mäleta ja hoiab kehvale tervisele viidates õigusemõistmisest kõrvale.

Me ei tohi unustada selliste käsutäitjate töö tagajärgi märtsiküüditamise päevilt. Kokku oli Eesti represseeritute registri büroo andmeil märtsiküüditamise ohvreid 32 536, kellest Siberisse saadeti 19 küüdirongiga 20 072 inimest. On teada 10 331 inimest, keda ei küüditatud, kuid kes jäid lindpriideks. Paljud neist saadeti tabamisel ikkagi Siberisse või pandi vangi.

Rahvusvahelise genotsiidivastase konventsiooni järgi tuleb karmilt karistada kõiki märtsiküüditamisest osavõtnuid, alates kõrgematest juhtidest ja lõpetades käsutäitjatega. Seni on Eesti kohus olnud kommunistlike kurjategijate suhtes suuremeelne. Üksikud kohtu ette viiduid on karistatud tingimisi.

Memento, poliitvangide, vabadusvõitlejate ja teiste represseeritute organisatsioonide liikmed ei unusta hukkunud saatusekaaslasi ja mälestavad neid 25. märtsil traditsiooniliste leinatalitustega. Memento Tallinna Ühenduse leinatseremoonia toimub alati kell 16 Toompeal Linda kuju juures. Süüdates leinaküünlad ja langetades pea kauni eesti naise kuju ees, mälestame hukkunud lähedasi ja loeme mälestustahvlilt Marie Underi kirjutatud värsiridu:

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole tõuseb nende äng...