Purjeka Martha ümbermaailmareis 2007–2009: Läbiti 35 riiki. Peaasjalikult olid need väikesed saareriigid- Kariibi meres ja Polüneesias. Kokku 36 600 meremiili.

Kapten Hillar Kukk: “Merele ei lähe ma riske, vaid rahu otsima.” (4)

Urmas Vahe
Õhtuleht, 30.06.2009

Mille järele Hiiumaa mees Hillar Kukk (50) nõnda sõgedaks läks, et oma pere ja muud loomad kaks aastat tagasi maha jättis ja uudse moega, aga 100aastase joonise järgi Marthaga ümber ilma purjetama plagas, on praegu peaaegu võimatu öelda. Seda ta vannub, et kaks põhilist põgenemispõhjust – naised ja võlad – on välistatud.

Jaani eel oli ta Orjakul tagasi. “Ja sihuke tunne on, et poleks nagu ära käinudki.”

Hiiumaa-Tartu-Tallinna mees Hillar Kukk pole just reisigrafomaan, kes pärast Tallinna–Helsingi laevasõitu pakataks õhinal, millised elamused ja ootamatused teda ja meeskonda valdasid. Isegi pärast kaheaastast kodust eemalolekut jääb ta üsna kidakeelseks, teatades, et erilisi ootamatusi ju polnud. Sest reis ümber maapalli oli planeeritud hästi, mingeid eluohtlikke jamasid polnud ja kõik kulges liigagi rahulikult.

“See kõik tuli üsna ootamatult. Eelmisel suvel otsustatud, järgmisel jaanil mindud. Ainus ajend, mis mind merele sundis, oli armastus mere ning purjede vastu,” on põhjendus, mis nagu põhjendusena samuti ei kõlanud. “Ega ma sisimas pole teab mis reisiromaani kokku pannud, sest midagi erilist pole ju veel pinnale settinud ega põhja vajunud.”

Ümberilmareisiga päritakse alatasa kõige teravama elamuse järele. Et millal tuli surmahirm ja kuidas pääseti tohutu tormi käest?

Teravaid elamusi me otsima ei läinud, pigem otsisime nende käest pääsu. Ja kui neid väga ei otsi, siis oled pääsenud ka. Või aitab sind merejumal. Ühesõnaga – olime leidnud ohutuimad teed ja võimalused, kuidas õnnelikult pikk matk korda saata. Põhimõtteliselt oli ju ette teada terve aasta ilm, mis meid ümbritsema saab. Väikestest meredest ma ei räägi. Aga ookeanil on ilm väga selgesti paigas pikaks ajaks. Ja mõned kurjad kohad on ka ette teada. Nii ei soovitata kindlasti Kariibi merel purjetada juunist novembrini. Isegi kindlustus ei korva täielikult orkaanide kõrgperioodil juhtuvaid õnnetusi. Tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Nagu merel alati, sest meri hoolimatust ei andesta. Vana ütlus – merest saab tugevam olla ainult meri – toimib täiesti.

Korralik viina- või viskilast üle parda. Maarotile pole selged paljudki asjad. Kuidas näiteks on võimalik mokapärast toitu kaheks aastaks kaasa võtta?

Vabalt. Eesti purgisupid said otsa kuu-poolteist enne rännaku lõppu. Nagu konservidki. Need on lõpmatult head, eestlaste meki järele tehtud. Kui sinna lisada midagi kohalikku rohelist või salatit, saab sellest roa, mis ületab kindlasti gourmet-taseme.

Kui palju alkoholi kaasas oli?

Palju, alates lahjadest kuni vägevamateni välja. Õlut on mõtet alati Eestist kaasa võtta. See on enamikus maailma paikades ülemäära kallis. Ka keskmisi ja kangeid jooke peab parajalt kaasas olema. Nii endal mõni pits teha või ka vetevanaga rääkimiseks. Seda peab kindlasti tegema, kas või ekvaatori ületamisel. Aga ka mõnel teisel päeval, kui asi kipub käest minema. Arvan, et päris korralik viina- või viskilast on üle parda lennanud. Ja sellest on alati kasu olnud, sest lepitus on leitud.

Kuidas purjelaevas see ihuhädade kergendamine käib?

Marthal on väga ilus kemps. Nagu peenes hotellis. Ent loomulikult lastakse ihuvedelikud teinekord ka otse üle parda. Aga tormiga tuleb küll meeles pidada, et pooled hukkunud laevnikud on olnud lahtise püksilukuga.

Kui kaks aastat tagasi teele läksite, olid laevas hoopis teised mehed?

Jah. Startisime kolmekesi. Ka Simmu Sillamaa ja Jaanus Kirs plaanisid pika sõidu otsast lõpuni kaasa teha. Läks aga teisiti. Simmul hakkasid merel välja lööma vanad seljahädad ja ta sõitis koju neid ravima. Tagasi enam ei tulnudki, sest hukkus liiklusõnnetuses. Jaanus lahkus aga pärast esimest aastat. Ju oli temal siis meresõidust juba küllalt saanud. Jaanus ei olnud vist ka ise nii valmis ega teadnud õieti, mis teda ees ootab. Minu meelest väga inimlik.

Juhtuski, et mina tegin ainsana pallile ringi peale.

Nii meid seal vaheldumisi oligi. Kolme ja seitsme mehe vahel. Sekka naisi ka. Pea kõikide rändurite õrnemad pooled olid ligi. Kokku käis aluselt läbi 27 inimest, kellest mõni tegi ühe jupi, mõni rohkemgi. Kõik tulid vähimagi kriimuta tagasi.

Üks vähestest Eesti ümbermaailma purjetajatest, samuti hingelt purjede all sündinu, ütles pärast aastast sõitu, et teda ei ajaks elus küll ükski vägi veel kord sama tempu tegema. Teie sõit kestis poole kauem. Kas tõesti polnud raskeid hetki, et enam nagu ei viitsiks.

Esiteks. Meie ei pidanud kellegagi sõitma võidu. Vaid täpselt nii, nagu hing ihkas. Teiseks. Tuleb välja, et kahest aastast olime maal rohkem kui pooled päevad. Rehkendame. Päevas läbis Martha kõige rohkem 120 meremiili. Sõidu lõpuks kogunes neid 36 600 – see on rohkem kui tavalise purjetaja elunorm. Jämedalt: merel olime 300 päeva.

Kolmandaks. Ega meri peagi igale inimesele sobima. See on sama kui lennunduse või mäesuusatamisega. Seepärast ei pea ma ka kas või ümbermaailma purjetamist mingiks kangelasteoks. Maailmas on kümneid tuhandeid inimesi, kes sedamoodi teevad. Meie olime Gotlandil oma tretti lõpetamas, kui meie kõrvale tuli üks Soome jaht, mis just oma kavandatud viieaastast sõitu alustas. Laevas oli palju vanemaid inimesi – kes millega oma elu pikendab. Ja ju on siis just selline moodus sobiv. Vaheldus teeb ikka nooremaks või vähemalt ei tee ta vanemaks.

Koduigatsus ei kao merereisil mitte kuhugi

Küllap on teiltki juba kümneid korda päritud, mis võim ja vägi sinna merele tõmbab?

On muidugi. Olen alati vastanud nii, et meri – see on rahu ja ootus, mis tuleb silmapiiri tagant. Teadmine, et sõltun vaid loojast, laevast ja iseendast. Mitte kellegi hea- või pahasoovlikkus ei saa enam minu käekäiku mõjutada. Ja las peetakse mind kas või hulluks, kes ilusa elu, mugavuse ja tegemiste käest ära pageb. Minu meelest on hullud hoopis need, kes end sihikindlalt surnuks töötavad.

Kokkuvõttes on äärmiselt tore, et ma selle rännaku ette võtsin. Aga koduigatsus ei kao samuti kuhugi.

Kuidas kaks aastat maailmarännakut end majanduslikult ära tasub?

Ega hästi kannatagi. Läheb hästi, aga tuleb kehvasti.

Minul sponsoreid polnud. Kui mitte arvestada seda, et Transas andis mulle tasuta kasutada kogu maailma elektroonilised merekaardid. Mis polegi väike abi, sest ostes maksnuks need vähemalt 6000–7000 dollarit. Seda nagu igaks juhuks, paberkaardid olid mul ju kõik olemas. Umbes 70 kilo. Kõik muu tuli enda koti pealt. Loomulikult ei tulnud ka reisijad laeva tasuta, sest rännakut saadavad ju pidevad kulud.

Peatusite 35 riigis. Sealhulgas vägagi eksootilistes. Kas igas maailma sadamas on ikka veel oma eestlane?

Küllap neid on, aga eriti ei trehvanud nägema. Ju hakkavad eestlaste jahtide randumised ka kõige eksootilisemates kohtades muutuma argipäevasteks. Aga ilus üllatus oli küll, kui paljud mu enda sõbrad-tuttavad olid läinud aasta septembris kogunenud Bali saarele. Ja veel uhkem tunne Balilt välja sõita, kui kaldal kõlas terve meeskoorina Eesti lipu laul ja sadamamasti kerkis sinimustvalge.

Päris ootamatu oli ka näiteks Assooride ühes mikrosadamas kohata René Eesperet.

Nii et päris kurja maailmailma te ei saanudki?

Ei saanud jah. Kõige hullemaks läks lugu siinsamas Põhjameres, kui kaks aastat tagasi läksime. Kogu möll kestis ehk 4–5 tundi. Siis saime sadamasse varjule ja hullem oli möödas.

Kõik peavad arvestama kapteni käsuga

Kõige enam peavalu ei tekitavat mitte meri ise, vaid just meelelised pinged, mis suletud territooriumil meeste vahel võivad tekkida. Tühjast-tähjast tõuseb tüli, põrnitsetakse teisi pilguga, mis ei salli meeskonnaliiget meetrist lähemale.

Eks pingeid ikka tekib. Oli meilgi ütlemisi, aga mitte kehalist karvakargamist. Eks täiskasvanute puhul on see ju tavaline. Igaüks on omaette indiviid, ootused on olnud erinevad. Paljudel polnud ju üldse merekogemustki. Mõnedki tulid laeva teadmisega, et tuleb fun, aga meresõit ei ole fun. Mina ei saanud midagi teha, et laine südame pahaks ajab. Eks kõik eksivad, ka mina. Ning olen oma eksimuste eest ka südamest vabandust palunud. See on küll tõsi, et laevas peavad kõik üksteisega arvestama. Kusjuures kõik peavad arvestama kapteni käsuga. See ei ole lihtsalt mänguna öeldud. Muidu lihtsalt ei saa. Muidu tekib anarhia.

Kas nüüd on maailm üdini avastatud?

Looduskauneid paiku on kindlasti veel miljoneid. Ning sandi tuju ja murede all ei pruugi ka maailma miljonidollarilised vaated tunduda sama rikkad kui mõni rõõmsa ja õnneliku enesetundega tagasihoidlik paigake. Minule jättis kõige sügavama mulje Lõuna-Aafrika Vabariik, kus kõrgelt arenenud riigis elasid inimesed ja loodus käsikäes, kus argielu oli minu meelest lausa naeruväärselt odav, kus olid samad soojakraadid ja kellaaeg kui meilgi. See oli minu jaoks paradiis.

Olete nüüd teistsugune, parem inimene?

Enda meelest küll. Mõnedki maailma jaoks tähtsad küsimused on paika loksunud. Meri arendab ja õpetab alati. Kuigi horisont on ikka ühel kohal. Ja aeg kulub laevas kuratlikult kiiresti.

Samal teemal