Iraagi-kriis, mis tõi tüli ka Eesti õuele, näitab, et lihtsad ajad meie välispoliitikas on möödas. Leidsime end ühtäkki olukorrast, kus tuleb otsuseid langetada oma peaga ja märkimisväärse ettenägemisvõimega, sest otsuste tulemused võivad vallandada meie jaoks vägagi soovimatute järelmitega ahelreaktsioonid.
Jutt on muidugi kriisist Iraagi ümber ja lõhedest, mis see on kaasa toonud nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Selles olukorras on Eesti püüdnud taas käituda nii, nagu eelnevatel aastatel, lootes eksamit sooritada etteütlemise ja spikerdamisega. Sest välispoliitika toimimise mehhanisme kriitiliselt hindaval inimesel pole raske aru saada, kust tulid initsiatiivid nii NATO 8 kui Vilniuse 10 toetusavaldusteks USA-le. Loomulikult Washingtonist. Samuti nagu pole raske ära arvata, miks ameeriklastel nimetatud initsiatiive hädasti tarvis oli. Ikka selleks, et seada kavandatava sõja eelõhtul sõda kõige jõulisemalt vastustavad Saksamaa ja Prantsusmaa teiste Euroopa riikide poolt isolatsiooni.
Paraku pole Saksamaa ja Prantsusmaa NATO liikmelisuse präänikuga šantažeeritavad Balti riigid, vaesuses ja kohati kaose piiril virelevatest Balkani riikidest rääkimata. Sestap tegidki kaks suurriiki vastusammu, blokeerides Türgi abistamise ning paisates sellega akuutsesse kriisi kogu NATO. Loomulikult tõttas olukorda ära kasutama Venemaa, kes lääneriikide omavahelist ragistamist ammu oodanud. Ettearvatavalt võetigi Putini sõbrakäsi vastu nii Berliinis kui ka Pariisis.
Riikidel pole sõpru, vaid huvid. Tegelikult algavad siin tõelised eksamiküsimused Eesti välispoliitikale. Järelduste tegemine pidanuks algama juba ammu – pärast seda, kui George W. Bush esines kuulsa kõnega “kurjuse telje riikidest”. Paraku segas siis olukorra kainet hindamist võidurõõmus uim, mis hõljus Toompea ja Islandi väljaku kohal seoses üha kindlamaks muutuva kutsumisega EL-i ja NATO-sse. Nüüd on taas argipäev.
Ja nagu skeptikud ennustasid, ei tähistanudki Praha ja Madridi otsused ajaloo lõppu. Vastupidi. Oleme ühtäkki olukorras, kus peame käituma vanast ja äraproovitud aksioomist, mille kohaselt riikidel pole sõpru, on üksnes huvid.
Peame loobuma oma välispoliitika suurimast nuhtlusest – emotsionaalsusest. Kui vaatame praegugi emotsioonide tulva, mis keeb Eestis sõja ja rahu küsimuses, peame taas tõdema, et (välis)poliitikas on emotsioonid halvad nõuandjad. Kui oleme need maha surunud, on meil ees matemaatiline võrrand, mille suudame eeldatavasti lahendada, kui esitame mõned küsimused.
Ja nimelt: missuguse signaali saadab meie julgeoleku seisukohast välja Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa solidaarne käitumine USA vastu? Kas EL ja selle suured liikmesmaad Prantsusmaa ja Saksamaa omavad piisavalt jõudu ja poliitilist tahet, et ohu korral Baltimaadele sõjalist kaitset pakkuda? Missuguse signaali annab meile USA kinnitus, et ta garanteerib Türgi kaitsmise ka juhul, kui keegi teine teda selles ei toeta? Kas maailmas on peale USA veel mõni demokraatlik riik, kes on võimeline ja eeldatavasti ka motiveeritud meie kaitsmiseks ohu korral? Kas USA on kunagi jätnud oma liitlaskohustused täitmata?
Aga ka: kas USA toetamine ähvardab meid võimaliku kättemaksuga terroristide poolt? Kas USA toetamine põhjustab meile komplikatsioone suhetes EL-i suurtega? Kas aitame praegu kaasa vaevu ühinema hakanud Euroopa uuele lõhenemisele? Kas USA toetamine võib viia meid sügavasse sisepoliitilisse kriisi? Kas sattumine sisuliselt täielikku sõltuvusse USA-st võib ühel hetkel asetada meid mõne uue Jalta tingimisobjektiks? Ja muidugi võib esitada ka miljon moraali ja eetika valdkonda kuuluvat küsimust.
Heatahtlikkus USA vastu. Ent olgu küsimusi kui palju tahes, seekord peame vastused neile leidma ise. Mul on kiusatus võrrelda meie olukorda Soome külma sõja aegse olukorraga. Põhiküsimus on ikkagi meie riigi ja rahvuse säilitamises ning paraku sõltub see suuresti Ameerika Ühendriikide heatahtlikkusest ja huvist meie vastu. Peame selle heatahtlikkuse säilitama, sest Euroopa suurtega leiab USA varem või hiljem jälle ühise keele.
Teine asi on, et eesti rahvas ei talu isetegevust a´la 1939, kui juhid fataalsete otsuste langetamist toimetasid sisuliselt rahva seljataga.
|
Uudised
MART HELME: Spikerdamise aeg on läbi
(12.02.2003)
Iraagi-kriis, mis tõi tüli ka Eesti õuele, näitab, et lihtsad ajad meie välispoliitikas on möödas. Leidsime end ühtäkki olukorrast, kus tuleb otsuseid langetada oma peaga ja märkimisväärse ettenägemisvõimega, sest otsuste tulemused võivad vallandada meie jaoks vägagi soovimatute järelmitega ahelreaktsioonid.
Jutt on muidugi kriisist Iraagi ümber ja lõhedest, mis see on kaasa toonud nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Selles olukorras on Eesti püüdnud taas käituda nii, nagu eelnevatel aastatel, lootes eksamit sooritada etteütlemise ja spikerdamisega. Sest välispoliitika toimimise mehhanisme kriitiliselt hindaval inimesel pole raske aru saada, kust tulid initsiatiivid nii NATO 8 kui Vilniuse 10 toetusavaldusteks USA-le. Loomulikult Washingtonist. Samuti nagu pole raske ära arvata, miks ameeriklastel nimetatud initsiatiive hädasti tarvis oli. Ikka selleks, et seada kavandatava sõja eelõhtul sõda kõige jõulisemalt vastustavad Saksamaa ja Prantsusmaa teiste Euroopa riikide poolt isolatsiooni.
Paraku pole Saksamaa ja Prantsusmaa NATO liikmelisuse präänikuga šantažeeritavad Balti riigid, vaesuses ja kohati kaose piiril virelevatest Balkani riikidest rääkimata. Sestap tegidki kaks suurriiki vastusammu, blokeerides Türgi abistamise ning paisates sellega akuutsesse kriisi kogu NATO. Loomulikult tõttas olukorda ära kasutama Venemaa, kes lääneriikide omavahelist ragistamist ammu oodanud. Ettearvatavalt võetigi Putini sõbrakäsi vastu nii Berliinis kui ka Pariisis.
Riikidel pole sõpru, vaid huvid. Tegelikult algavad siin tõelised eksamiküsimused Eesti välispoliitikale. Järelduste tegemine pidanuks algama juba ammu – pärast seda, kui George W. Bush esines kuulsa kõnega “kurjuse telje riikidest”. Paraku segas siis olukorra kainet hindamist võidurõõmus uim, mis hõljus Toompea ja Islandi väljaku kohal seoses üha kindlamaks muutuva kutsumisega EL-i ja NATO-sse. Nüüd on taas argipäev.
Ja nagu skeptikud ennustasid, ei tähistanudki Praha ja Madridi otsused ajaloo lõppu. Vastupidi. Oleme ühtäkki olukorras, kus peame käituma vanast ja äraproovitud aksioomist, mille kohaselt riikidel pole sõpru, on üksnes huvid.
Peame loobuma oma välispoliitika suurimast nuhtlusest – emotsionaalsusest. Kui vaatame praegugi emotsioonide tulva, mis keeb Eestis sõja ja rahu küsimuses, peame taas tõdema, et (välis)poliitikas on emotsioonid halvad nõuandjad. Kui oleme need maha surunud, on meil ees matemaatiline võrrand, mille suudame eeldatavasti lahendada, kui esitame mõned küsimused.
Ja nimelt: missuguse signaali saadab meie julgeoleku seisukohast välja Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa solidaarne käitumine USA vastu? Kas EL ja selle suured liikmesmaad Prantsusmaa ja Saksamaa omavad piisavalt jõudu ja poliitilist tahet, et ohu korral Baltimaadele sõjalist kaitset pakkuda? Missuguse signaali annab meile USA kinnitus, et ta garanteerib Türgi kaitsmise ka juhul, kui keegi teine teda selles ei toeta? Kas maailmas on peale USA veel mõni demokraatlik riik, kes on võimeline ja eeldatavasti ka motiveeritud meie kaitsmiseks ohu korral? Kas USA on kunagi jätnud oma liitlaskohustused täitmata?
Aga ka: kas USA toetamine ähvardab meid võimaliku kättemaksuga terroristide poolt? Kas USA toetamine põhjustab meile komplikatsioone suhetes EL-i suurtega? Kas aitame praegu kaasa vaevu ühinema hakanud Euroopa uuele lõhenemisele? Kas USA toetamine võib viia meid sügavasse sisepoliitilisse kriisi? Kas sattumine sisuliselt täielikku sõltuvusse USA-st võib ühel hetkel asetada meid mõne uue Jalta tingimisobjektiks? Ja muidugi võib esitada ka miljon moraali ja eetika valdkonda kuuluvat küsimust.
Heatahtlikkus USA vastu. Ent olgu küsimusi kui palju tahes, seekord peame vastused neile leidma ise. Mul on kiusatus võrrelda meie olukorda Soome külma sõja aegse olukorraga. Põhiküsimus on ikkagi meie riigi ja rahvuse säilitamises ning paraku sõltub see suuresti Ameerika Ühendriikide heatahtlikkusest ja huvist meie vastu. Peame selle heatahtlikkuse säilitama, sest Euroopa suurtega leiab USA varem või hiljem jälle ühise keele.
Teine asi on, et eesti rahvas ei talu isetegevust a´la 1939, kui juhid fataalsete otsuste langetamist toimetasid sisuliselt rahva seljataga.