Marju Kuut uues kuuesTõnis Erilaid, SLÕL, laupäev. 10. jaanuar 2004
Ümbriselt leiame vaid ühe nime – «Reserva». See on termin, mis märgib head kvaliteetveini, millele aeg on andnud erilise hõngu. Plaati uurides leiame, et Marju ja Uku Kuut (Marju kasutab küll nime Maryn E. Coote) on laulud kirjutanud ja salvestanud Rootsis ning USAs kaheksakümnendate lõpul, neid töödelnud ja uuesti lindistanud 1994. aastal Eestis.
Ja nüüd, vahetult enne 2004. aasta algust andis Umblu Records lõpuks heliplaadi välja. See seletab, miks Marju ja Uku on valinud plaadile nimeks just «Reserva». Muusikahuviliste teadmisjanu kustutamiseks on nad iga laulu sünnist kirjutanud ümbrisele väikese loo, mis selgitab ka seda, kus – Stockholmis või Santa Monicas – saadi algtõuge, mismoodi otsiti esinejad ning kuidas laul salvestati. «Kogu plaadi materjal on meie endi kirjutatud, sisse mängitud, produtseeritud,» selgitab Marju Eesti Päevalehes. «See on tõepoolest grupitöö – kasutasime peale endi häälte ka mustanahalisi lauljaid – aga tuumikuks oli minu ja Uku tandem.»
Siinkohal läheksin ma ajas mõnevõrra tagasi.
See võis olla n aastat tagasi, ühel lauluvõistlusel Estonia kontserdisaalis. Üks esineja oli parajasti oma laulu lõpetanud, mikrofon suutis suuri vaevu tema häält tagaridadeni võimendada, kui lavaeesriide taga hääleharjutust tegeva Marju hääl kirkalt ja võimsalt üle saali kostis. Publiku kahina ja heatahtlike naeratuste saatel.
Ta tormas lavale, noor, sädelev, minis – kaunis säärejooks -, pruunistunud.
Kuut oli N. Eesti parima häälega lauljaid, kuigi põdes ülemäärast lavapalavikku, mis alati teda täiel määral võimutsema ei lubanud. Mäletan teda koos Kristallidega esinemas 1964. aasta paiku – Kuut oli siis küll verinoor, aga juba kogenud lavahai. Tema elus oli palju keerulisi aastaid, kuid ei mäleta, et need oleks laulmist rikkunud.
Sellel plaadil, mida täna kuulame, on Kuut teistsugune kui enne N. Eestist piiri taha minekut. Mitte ainult küpsem ja elukogenum (sophisticated on ingliskeelne termin, mida siinkohal kasutaksin). Nõukogudeaegse estraadi (kui palju ta nüüd küll tollalgi selle termini alla mahtus) on välja vahetanud muusika, mille juured ulatuvad mustanahaliste rütmjabluusi. Või, kui tahate, jazz’i. Tõsi, see jazz on pehme, loungelik, ütleksin, et selline, mida sobib kohvikus mängida ja kuulata.
Nii et võib-olla on Marju Kuudist saanud Maryn E. Coote mitte ainult ameerikalikkuse nimel, vaid selleks, et märkida tema teisenemist. Inimese ja lauljatarina.
Tõsi, mul isiklikult on veidi kahju, et selle nimel on ta ennast pisut sordiini alla sättinud. Lauljatar lohutab küll oma intervjuus, et ei kavatse Marju muusikast loobuda: «Marju Kuut toob ühe publiku kokku ja Maryn E. Coote peaks minu idee järgi esindama hoopis teist stiili muusikat,» ütleb ta, vihjates, et kavatseb kahel eri moel jätkata ning Maryn E. Coote`ilt on mõttetu Kuudi enda vanu häid laule nõuda.
«Reservat» kannatab minu maitse kohaselt kuulata taustana autos. Või kohvikujutu vahele. Ju johtub see sellest, et minu Marju Kuut on teistsugune kui Maryn E. Coote. Vulkaanilisem.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Marju Kuut uues kuues
Marju Kuut uues kuuesTõnis Erilaid, SLÕL, laupäev. 10. jaanuar 2004
Ümbriselt leiame vaid ühe nime – «Reserva». See on termin, mis märgib head kvaliteetveini, millele aeg on andnud erilise hõngu. Plaati uurides leiame, et Marju ja Uku Kuut (Marju kasutab küll nime Maryn E. Coote) on laulud kirjutanud ja salvestanud Rootsis ning USAs kaheksakümnendate lõpul, neid töödelnud ja uuesti lindistanud 1994. aastal Eestis.
Siinkohal läheksin ma ajas mõnevõrra tagasi.
See võis olla n aastat tagasi, ühel lauluvõistlusel Estonia kontserdisaalis. Üks esineja oli parajasti oma laulu lõpetanud, mikrofon suutis suuri vaevu tema häält tagaridadeni võimendada, kui lavaeesriide taga hääleharjutust tegeva Marju hääl kirkalt ja võimsalt üle saali kostis. Publiku kahina ja heatahtlike naeratuste saatel.
Ta tormas lavale, noor, sädelev, minis – kaunis säärejooks -, pruunistunud.
Kuut oli N. Eesti parima häälega lauljaid, kuigi põdes ülemäärast lavapalavikku, mis alati teda täiel määral võimutsema ei lubanud. Mäletan teda koos Kristallidega esinemas 1964. aasta paiku – Kuut oli siis küll verinoor, aga juba kogenud lavahai. Tema elus oli palju keerulisi aastaid, kuid ei mäleta, et need oleks laulmist rikkunud.
Sellel plaadil, mida täna kuulame, on Kuut teistsugune kui enne N. Eestist piiri taha minekut. Mitte ainult küpsem ja elukogenum (sophisticated on ingliskeelne termin, mida siinkohal kasutaksin). Nõukogudeaegse estraadi (kui palju ta nüüd küll tollalgi selle termini alla mahtus) on välja vahetanud muusika, mille juured ulatuvad mustanahaliste rütmjabluusi. Või, kui tahate, jazz’i. Tõsi, see jazz on pehme, loungelik, ütleksin, et selline, mida sobib kohvikus mängida ja kuulata.
Nii et võib-olla on Marju Kuudist saanud Maryn E. Coote mitte ainult ameerikalikkuse nimel, vaid selleks, et märkida tema teisenemist. Inimese ja lauljatarina.
Tõsi, mul isiklikult on veidi kahju, et selle nimel on ta ennast pisut sordiini alla sättinud. Lauljatar lohutab küll oma intervjuus, et ei kavatse Marju muusikast loobuda: «Marju Kuut toob ühe publiku kokku ja Maryn E. Coote peaks minu idee järgi esindama hoopis teist stiili muusikat,» ütleb ta, vihjates, et kavatseb kahel eri moel jätkata ning Maryn E. Coote`ilt on mõttetu Kuudi enda vanu häid laule nõuda.
«Reservat» kannatab minu maitse kohaselt kuulata taustana autos. Või kohvikujutu vahele. Ju johtub see sellest, et minu Marju Kuut on teistsugune kui Maryn E. Coote. Vulkaanilisem.