Vastupidi – maksuküüru kaotamine peaks olema riigile põhimõtteline auasi ja suurendama kodanike toimetuleku kindlust.
Reformarite pakutud idee on äpardus omaette, sest maksuküüru kaotamist on juba alustatud nõrgemate sund-vaesustamisega – enne reformi kehtestamist koguda kokku reformi-järgne rahaline efekt … Aga kui see otsas, mis sellele järgneb?
Loogikavaesus riigi arendamisel.
Õigem oleks siiski reformida tulumaksu laekumise saldo põhiselt ja reformi järgselt mitte vaesustada nõrgemat maksumaksjat ja tema toimetulekut.
Mul on parem pakkumine; tõsi kodanikukeskselt konservatiivne:
Töötasu esimene aste on kuni 1000(…1200)€ maksuvaba; seda ületavalt osalt (st teine aste) on maksumäär 26%. Esimene “null”-määraga aste on (täna maaka hinnanguline) toimetuleku miinimum.
Maksuküür kadunud ja eelarves üksikisiku tulumaksu laekumise auku tekkida ei saa; keskmine tulumaksu osatähtsuskõver on ühtlane. Samas maksuvaba määr tagab-võimaldab enam-vähem kõikidele töövõtjatele normaalse toimetuleku.
Ja mis samuti vähetähtis – väheneb surve palgakasvule ja suureneb vastuvõtlikkus-leplikus vähem kvalifitseeritud töökohtadele.
Maksuvaba määra korrigeeritaks vastavalt SKP tulemustele (st +/-). Ettepanekust ei tarvitse otsida maagiat. Vastupidi.
Uskmatud võiksid igaüks oma praeguse palgatulu ise ümber arvutada, veendumaks, kui palju nad võidavad praeguse ja/või reformarite pakutud maksuküüru kaotamisega. Aga võib-olla hoopis võidavad?
Miks 26%?
Kasvõi ainult seepärast, et 30 aastat tagasi 26% maksumäär kehtis, kuid vaid 300kroonise maksulävega ja Eesti Vabariik suutis areneda.
Postitatud rubriiki Info. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Maksuküüru kaotamisest on tehtud puuslik
Vastupidi – maksuküüru kaotamine peaks olema riigile põhimõtteline auasi ja suurendama kodanike toimetuleku kindlust.
Reformarite pakutud idee on äpardus omaette, sest maksuküüru kaotamist on juba alustatud nõrgemate sund-vaesustamisega – enne reformi kehtestamist koguda kokku reformi-järgne rahaline efekt … Aga kui see otsas, mis sellele järgneb?
Loogikavaesus riigi arendamisel.
Õigem oleks siiski reformida tulumaksu laekumise saldo põhiselt ja reformi järgselt mitte vaesustada nõrgemat maksumaksjat ja tema toimetulekut.
Mul on parem pakkumine; tõsi kodanikukeskselt konservatiivne:
Töötasu esimene aste on kuni 1000(…1200)€ maksuvaba; seda ületavalt osalt (st teine aste) on maksumäär 26%. Esimene “null”-määraga aste on (täna maaka hinnanguline) toimetuleku miinimum.
Maksuküür kadunud ja eelarves üksikisiku tulumaksu laekumise auku tekkida ei saa; keskmine tulumaksu osatähtsuskõver on ühtlane. Samas maksuvaba määr tagab-võimaldab enam-vähem kõikidele töövõtjatele normaalse toimetuleku.
Ja mis samuti vähetähtis – väheneb surve palgakasvule ja suureneb vastuvõtlikkus-leplikus vähem kvalifitseeritud töökohtadele.
Maksuvaba määra korrigeeritaks vastavalt SKP tulemustele (st +/-). Ettepanekust ei tarvitse otsida maagiat. Vastupidi.
Uskmatud võiksid igaüks oma praeguse palgatulu ise ümber arvutada, veendumaks, kui palju nad võidavad praeguse ja/või reformarite pakutud maksuküüru kaotamisega. Aga võib-olla hoopis võidavad?
Miks 26%?
Kasvõi ainult seepärast, et 30 aastat tagasi 26% maksumäär kehtis, kuid vaid 300kroonise maksulävega ja Eesti Vabariik suutis areneda.