SIIANI MÕISTATUS: 1. ja 2. aprillil 1988 Toompeal peetud loomeliitude pleenumi sõnavõtud jõudsid mõni päev hiljem eetrisse ka raadiojaamas Vaba Euroopa. «Imestan siiani, kuidas need linti said ning piiri taha jõudsid,» tunnistab kunstnik Heinz Valk 20 aastat hiljem, hoides käes fotot, mis tehti siis, kui ta nõudis kõnetoolis Karl Vaino mahavõtmist.
Arno Saar
Täpselt 20 aastat tagasi kogunes Toompeale Eesti vabaduse eest võitlema hakanud kultuurirahvas, kes trotsis julgelt nii enne kui ka pärast loomeliitude pleenumiks kutsutud üritust puhkenud KGB ähvardus- ning jälitamisterrorit.
Loomeliitude pleenumiks ristitud vabadusüritus peeti riigikogu (toonase ENSV ülemnõukogu) istungisaalis 1. ja 2. aprillil 1988. Kuigi ametlikult pidi kõnekoosolekul jutuks tulema uus mõtlemine ja avalikustamine, sai pleenumist üks esimesi kaalukaid üritusi, kus julgeti lausa Eestile iseseisvust nõuda. Loomulikult ajasid sellised mõtted ja nende avalik kuulutamine ärevile nii kompartei kui ka julgeolekukomitee ehk KGB.
Loomeliitude kultuurinõukogu juht Ignar Fjuk koges kagebiitide pressingut vähemalt kaks korda.
Näiteks 1988. aasta märtsis astusid Tallinna südalinnas Pärnu maanteel praeguse Westmani poe ees talle ligi kaks võõrast meest. “Noored eestikeelsed ohvitserid tutvustasid ennast ja kõndisid minuga Kosmose kino juurde,” meenutab Fjuk. Arhitekti kinnitusel rääkisid KGB mehed talle umbes sellist juttu: “Äsja olid 2. veebruari rahutused ning sellele järgnes 24. veebruar. Ja nüüd püüab loomerahvas pleenumiga olukorda veelgi provotseerida.” Jutu lõpetuseks kinnitanud KGB mehed, et vastutus tagajärgede eest lasuvat loomerahval.
Heinz Valku kuulati pealt ja hoiatati
Teine kord ei pidanud KGB ohvitserid paljuks Fjuki töökohta Maaehitusprojekti saabuda ning talle taas sõnu peale lugeda.
Kas arhitekt toona ka mingit karistust kartis?
“Need ajad olid siis juba möödas,” hindab Fjuk. Kuid lisab: “Tundsin, et kui (siiski) läheb vahistamiseks ja küüditamiseks, on vaguneid väga palju…”
Pleenumi teisel päeval parteijuht Karl Vaino erruminekut nõudnud kunstnik Heinz Valk kinnitab, et KGB kuulas pealt nii tema kunstnike liidu kui ka kodust telefoni. “Kuulsin ikka väga tihti, kuidas mehed traadi kolmandas otsas omavahel midagi arutasid,” naerab ta.
Pärast Valgu sõnavõttu pleenumil kuulutas aga kohaliku KGB juht Karl Kortelainen, et Toompeal kogunesid kodanlikud natsionalistid.
Huvitav kohtumine meenub Valgule tolle aasta ühest aprilliõhtust. “Lahkusin kunstihoone ateljeest siseõue kaudu. Kangi all seisis pikk mittemidagiütleva näoga mees Pagari tänavast (KGBst),” meenutab kunstnik.
“Tunnen teie vastu sümpaatiat. Aga teie vastu kavandatakse provokatsioone!” väitis tundmatu Valgule ning soovitas tal sestap hoiduda üksi pimedas liikumisest. Jutuajamise lõpetuseks toonitas tegelane, et kunstnik unustaks heasoovija näo ning ei räägiks tollest kohtumisest mitte kellelegi.
Julgeolek tuulas ateljees ja ähvardas tankidega
Lisaks pealtkuulamisele ja “harivatele vestlustele” tundsid organid huvi aga ka Valgu ateljee vastu. Midagi sealt kaasa ei viidud, kuid mees sai aru, et öösiti oli seal mitu korda sorimas käidud.
“Kõik oli tehtud väga puhtalt – lukust oli keeratud lahti mitu ust ning siis ruumidesse hiilitud. Laudadel oli liigutatud mustandeid, väliseestlaste saadetud ajalehti ja raamatuid,” mäletab Valk. Tema arvates anti kunstirahvale sellega mõista: teame, mida te mõtlete ja plaanite, kuid me jälgime iga teie liigutust.
Mõni aeg hiljem astunud Valgule aga lausa Raekoja platsil ligi tuttav julgeolekumajor ja hoiatanud: “Võite siin lippe lehvitada ja laulda, aga niipea, kui hakkate mõtlema Nõukogude Liidust lahkumisele, hakkavad tankiroomikud krõbisema!”
Uudised
Loomeliitude aprillipleenumi järelmid: Heinz Valk
Kuidas KGB Heinz Valku pealt kuulas ja hoiatas…
www.sloleht.ee, 02.04.2008
Arno Saar
Täpselt 20 aastat tagasi kogunes Toompeale Eesti vabaduse eest võitlema hakanud kultuurirahvas, kes trotsis julgelt nii enne kui ka pärast loomeliitude pleenumiks kutsutud üritust puhkenud KGB ähvardus- ning jälitamisterrorit.
Loomeliitude pleenumiks ristitud vabadusüritus peeti riigikogu (toonase ENSV ülemnõukogu) istungisaalis 1. ja 2. aprillil 1988. Kuigi ametlikult pidi kõnekoosolekul jutuks tulema uus mõtlemine ja avalikustamine, sai pleenumist üks esimesi kaalukaid üritusi, kus julgeti lausa Eestile iseseisvust nõuda. Loomulikult ajasid sellised mõtted ja nende avalik kuulutamine ärevile nii kompartei kui ka julgeolekukomitee ehk KGB.
Loomeliitude kultuurinõukogu juht Ignar Fjuk koges kagebiitide pressingut vähemalt kaks korda.
Näiteks 1988. aasta märtsis astusid Tallinna südalinnas Pärnu maanteel praeguse Westmani poe ees talle ligi kaks võõrast meest. “Noored eestikeelsed ohvitserid tutvustasid ennast ja kõndisid minuga Kosmose kino juurde,” meenutab Fjuk. Arhitekti kinnitusel rääkisid KGB mehed talle umbes sellist juttu: “Äsja olid 2. veebruari rahutused ning sellele järgnes 24. veebruar. Ja nüüd püüab loomerahvas pleenumiga olukorda veelgi provotseerida.” Jutu lõpetuseks kinnitanud KGB mehed, et vastutus tagajärgede eest lasuvat loomerahval.
Heinz Valku kuulati pealt ja hoiatati
Teine kord ei pidanud KGB ohvitserid paljuks Fjuki töökohta Maaehitusprojekti saabuda ning talle taas sõnu peale lugeda.
Kas arhitekt toona ka mingit karistust kartis?
“Need ajad olid siis juba möödas,” hindab Fjuk. Kuid lisab: “Tundsin, et kui (siiski) läheb vahistamiseks ja küüditamiseks, on vaguneid väga palju…”
Pleenumi teisel päeval parteijuht Karl Vaino erruminekut nõudnud kunstnik Heinz Valk kinnitab, et KGB kuulas pealt nii tema kunstnike liidu kui ka kodust telefoni. “Kuulsin ikka väga tihti, kuidas mehed traadi kolmandas otsas omavahel midagi arutasid,” naerab ta.
Pärast Valgu sõnavõttu pleenumil kuulutas aga kohaliku KGB juht Karl Kortelainen, et Toompeal kogunesid kodanlikud natsionalistid.
Huvitav kohtumine meenub Valgule tolle aasta ühest aprilliõhtust. “Lahkusin kunstihoone ateljeest siseõue kaudu. Kangi all seisis pikk mittemidagiütleva näoga mees Pagari tänavast (KGBst),” meenutab kunstnik.
“Tunnen teie vastu sümpaatiat. Aga teie vastu kavandatakse provokatsioone!” väitis tundmatu Valgule ning soovitas tal sestap hoiduda üksi pimedas liikumisest. Jutuajamise lõpetuseks toonitas tegelane, et kunstnik unustaks heasoovija näo ning ei räägiks tollest kohtumisest mitte kellelegi.
Julgeolek tuulas ateljees ja ähvardas tankidega
Lisaks pealtkuulamisele ja “harivatele vestlustele” tundsid organid huvi aga ka Valgu ateljee vastu. Midagi sealt kaasa ei viidud, kuid mees sai aru, et öösiti oli seal mitu korda sorimas käidud.
“Kõik oli tehtud väga puhtalt – lukust oli keeratud lahti mitu ust ning siis ruumidesse hiilitud. Laudadel oli liigutatud mustandeid, väliseestlaste saadetud ajalehti ja raamatuid,” mäletab Valk. Tema arvates anti kunstirahvale sellega mõista: teame, mida te mõtlete ja plaanite, kuid me jälgime iga teie liigutust.
Mõni aeg hiljem astunud Valgule aga lausa Raekoja platsil ligi tuttav julgeolekumajor ja hoiatanud: “Võite siin lippe lehvitada ja laulda, aga niipea, kui hakkate mõtlema Nõukogude Liidust lahkumisele, hakkavad tankiroomikud krõbisema!”