Hiljuti ilmus Mati Straussi, Ain Krillo, Jaak Pihlaku ja René Viljati ühistööna raamat “Vabadussõja mälestusmärgid I” (Keila 2002.a.). Raamatus on sees inforikas artikkel “Narva Vabadustammiku kivi Keldrimäel”, mida tahaks ka Teile pakkuda.
23-24.06.1929. aastal Narvas peetud I Vabadusristi päeval otsustati tähistada 28.11.1918 toimunud Vabadussõja esimest lahingut tamme istutamisega Keldrimäele, kus Jaanilinna piiril Jamburgi maanteest paremal asus tollal Narva-eelne peakaitsepositsioon.
Puu istutamine jäi Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Narva osakonnale, kus sellest kasvas mõte rajada tammik. Narva Linnavalitsuselt saadi 1,43 ha suurune krunt, kuhu alustati kindla plaani järgi veel sama aasta sügisel tööd platsi silumise, teede rajamise, kivide kõrvaldamise ning kaevikute, varjendite ja traattõkke restaureerimisega. Järgmisel kevadel istutati ümber platsi piki piirjoont kuusehekk, milles iga 10 meetri järel heki sisse ka üks tamm. Kõnniteed olid planeeritud. Istutati veel üle 400 ilupuu, neist enamik tammed. Lisaks jalakad, pärnad, vahtrad jt. Külitud oli muru.
Restaureeriti sõjaaegsed kindlustused (üks varjend, üks kuulipilduja blindazh kolme pesaga, laske- ja jooksukraavid ning traattõke).
Lisaks istutati kolm nimelist tamme: lahingupäeval Eesti Vabariigi pea-ja sõjaministriks olnud K. Pätsi, 4. polgu ja esimesest lahingust osa võtnud koolinoorte auks. Need puud varsuatati vastavate pühendustahvlitega.
Maantee poolt piirati Vabadustammik paekivist aiaga. Sisenemiseks oli ligi 5 m kõrgune klombitud paekivist Võiduvärav, mida kaunistasid kaks Vabadusristi kujutisega plaati.
Suurele rändrahnule Vabadustammikus kinnitati Voldemar PEILI kujundatud plaat tekstiga: “Siit algasime võitlust rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest 28.novembril 1918.a.”. Selle all oli Vabadusristi kujutis, vasakul “Selle puiestiku Vabadustammiku istutas 1930-31.a.” ja paremal “Vabadusristi Vendade Ühenduse Narva osakond.”
28.05.1932 toimus Vabadustammiku avamise pidustus, mis kujunes Narvas suursündmuseks. Rongkäigust tammikusse võttis osa 28 Narva organisatsiooni umbes 2400 inimesega, pealtvaatajaid oli teist samapalju.
Vabadustammiku avas ja esines kõnega kindralmajor Aleksander Tõnisson.
Kõik puud läksid hästi kasvama ja 1940. aastaks oli Vabadustammik juba korralik park.
1940.a. sügisel löödi puruks mälestustahvel ja Vabadustammiku kaitseliine läks jälle vaja 1944.a.-l, kui rinne seisis sealsamas veebruarist juunini.
Sõjatules hävines kõik. Tänaseks on Vabaduspargist alles jäänud vaid maasse vajunud kivi, mille lähedale on rajatud sadade langenud punaarmeelaste nimedega Suure Isamaasõja mälestusmärk. Kunagise Vabadustammiku serval seisavad nüüd Ivangorodi majad ja aastast 1945 kuulub see Vene Föderatsiooni koosseisu.
Raamatut sirvis Arthur Ruusmaa.
Loe lisaks ka artiklit Virumaa Teatajas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Lisaks Narva Vabadustammiku loole
23-24.06.1929. aastal Narvas peetud I Vabadusristi päeval otsustati tähistada 28.11.1918 toimunud Vabadussõja esimest lahingut tamme istutamisega Keldrimäele, kus Jaanilinna piiril Jamburgi maanteest paremal asus tollal Narva-eelne peakaitsepositsioon.
Puu istutamine jäi Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Narva osakonnale, kus sellest kasvas mõte rajada tammik. Narva Linnavalitsuselt saadi 1,43 ha suurune krunt, kuhu alustati kindla plaani järgi veel sama aasta sügisel tööd platsi silumise, teede rajamise, kivide kõrvaldamise ning kaevikute, varjendite ja traattõkke restaureerimisega. Järgmisel kevadel istutati ümber platsi piki piirjoont kuusehekk, milles iga 10 meetri järel heki sisse ka üks tamm. Kõnniteed olid planeeritud. Istutati veel üle 400 ilupuu, neist enamik tammed. Lisaks jalakad, pärnad, vahtrad jt. Külitud oli muru.
Restaureeriti sõjaaegsed kindlustused (üks varjend, üks kuulipilduja blindazh kolme pesaga, laske- ja jooksukraavid ning traattõke).
Lisaks istutati kolm nimelist tamme: lahingupäeval Eesti Vabariigi pea-ja sõjaministriks olnud K. Pätsi, 4. polgu ja esimesest lahingust osa võtnud koolinoorte auks. Need puud varsuatati vastavate pühendustahvlitega.
Maantee poolt piirati Vabadustammik paekivist aiaga. Sisenemiseks oli ligi 5 m kõrgune klombitud paekivist Võiduvärav, mida kaunistasid kaks Vabadusristi kujutisega plaati.
Suurele rändrahnule Vabadustammikus kinnitati Voldemar PEILI kujundatud plaat tekstiga: “Siit algasime võitlust rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest 28.novembril 1918.a.”. Selle all oli Vabadusristi kujutis, vasakul “Selle puiestiku Vabadustammiku istutas 1930-31.a.” ja paremal “Vabadusristi Vendade Ühenduse Narva osakond.”
28.05.1932 toimus Vabadustammiku avamise pidustus, mis kujunes Narvas suursündmuseks. Rongkäigust tammikusse võttis osa 28 Narva organisatsiooni umbes 2400 inimesega, pealtvaatajaid oli teist samapalju.
Vabadustammiku avas ja esines kõnega kindralmajor Aleksander Tõnisson.
Kõik puud läksid hästi kasvama ja 1940. aastaks oli Vabadustammik juba korralik park.
1940.a. sügisel löödi puruks mälestustahvel ja Vabadustammiku kaitseliine läks jälle vaja 1944.a.-l, kui rinne seisis sealsamas veebruarist juunini.
Sõjatules hävines kõik. Tänaseks on Vabaduspargist alles jäänud vaid maasse vajunud kivi, mille lähedale on rajatud sadade langenud punaarmeelaste nimedega Suure Isamaasõja mälestusmärk. Kunagise Vabadustammiku serval seisavad nüüd Ivangorodi majad ja aastast 1945 kuulub see Vene Föderatsiooni koosseisu.
Raamatut sirvis Arthur Ruusmaa.
Loe lisaks ka artiklit Virumaa Teatajas