Õiglus on seadusandja kehtestatud ülekohus. Vähemalt kipub selliseks muutuma vanemapalga/-hüvitise seaduse eelnõu, mis riivab tugevasti inimeste õiglustunnet.
Hüvitis liigkasuvõtjale
Vanasti öeldi, kui lapsed ja narrid laadale lähevad, teenivad kaupmehed head raha. Põhjendades vanemahüvitist, on koalitsiooni propagandatoru keskendunud laenu- ja liisingumaksete hüvitamisele. Kui ikka AS Eesti Vabariik tahab, et FIE Titevabrik pankurile ja liigkasuvõtjale võlamaksmise asemel riigile maksumaksjaid toodaks, siis peab aktsiaselts ise hüvitama vanale juudile saamata jäänud tulu… Sellesse varakapitalistlikku ärimudelisse sobib palgaga proportsionaalne vanemahüvitis suurepäraselt.
Laste ja iibega polegi koalitsiooni eelnõul enam suurt midagi ühist. Ehk ainult niipalju kui propagandaks vaja. Lapsekeskse ja lapse kasvatamist kui tööd väärtustava vanemapalga halvustamiseks on aga käiku lastud räige demagoogia: hirmutamine kommunismiohu, võrdsustamise ja sissetulekute äravõtmisega.
Mis äravõtmisest siin rääkida, kui kõik pakutud variandid annavad võrreldes tänasega sünnitajatele raha juurde? Koalitsiooni nägemust mööda mitu korda erinevas määras, mis kõigile (haigekassa liikmetele) võrdset 600kroonist lastehooldustasu arvestades tähendab kannapööret, kihistumist tekitava/süvendava eristamise sisseviimist.
Diferentseeritud vanemapalgas poleks midagi erakordset, kui see toimuks kindlustuspõhiselt, erinevalt makstud sotsiaalmaksu järgi ja sarnaselt sünnitushüvitisega. Sotsiaalmaksu tõstmata pole aga haigekassas niisugusteks väljaminekuteks raha, kui koalitsioon ei kavatse seda võtta raviteenuste (näiteks õdede palkade), ravimitoetuse (tasuta lasteravimite) vms. arvelt.
Kuna võimuerakonnad ei suutnud koalitsioonilepingu sõlmimise ajal neid küsimusi ette näha, siis on nüüd otsustatud vajalik raha võtta riigieel-arve sotsiaalsummadest, mitte haigekassast. Lihtsalt teerulli põhimõttel, nagu koalitsioonilepingu täitmiseks pandi põhiseadusvastaselt ametisse kaks siseministrit.
Kui suurema sissetulekuga inimestele suurema sotsiaalse hüve maksmine riigieelarvest ei ole diskrimineerimine ega otseselt vastuolus põhiseadusega, on see pretsedenditu kogu Euroopas. Ja põhjendamatu.
Altkäemaks väljasuremiseks
Soo jätkamine ja järeltuleva põlve eest hoolitsemine kuuluvad füsioloogiliste vajaduste (kohustuste) hulka, mida rahuldamata (täitmata) lakkab elu. Elu kõrval on selle kvaliteet, näiteks haridus ja karjäär sekundaarne, konkreetsetest materiaalsetest hüvedest, sealhulgas liisingu ebaolulisusest rääkimata.
Nende väärtuste prioriteetsuse muutmine sõltub eelkõige inimesest endast. Otseselt vastandades on täna dilemma heaolu säilitamise ja soo jätkamise vahel. Teiste sõnadega käib jutt liisingu (võlgu tarbimise) nimel suguvõsa ja rahva väljasuretamisest…
Pole kahtlust, et põhiväärtuste morbiidsel järjestamisel on oma süü ka ühiskonnal. Paraku koalitsiooni pakutav vanemahüvitise eelnõu ei väärtusta samuti lapsi ega elu jätkamist, vaid mammona kummardamist. Koalitsiooni vanemahüvitis on sisuliselt ajutine tasu raha ebanormaalsest ületähtsustamisest lühiajalise loobumise eest. Piltlikult on vanemahüvitis «saamata jäänud tulu» kompenseerimisena võrreldav sõltlasele just sõltuvusaine, mitte asendus- või raviaine tarnimisega.
Võib üksnes spekuleerida, kas laenude lühiajaline kinnimaksmine tõstab iivet ja/või süvendab tarbimissõltuvust. Ja kui iive tõusebki, siis mis väärtused saab kodust kaasa põlvkond, kelle eluõigus on pankade ja liisingfirmade käest ostetud nende vanemate tarbimis-tsüklist mitteväljumise hinnaga?
Veel on võimalus pöörduda tagasi vanemapalga algusesse ning asuda väärtustama lapsi ja nende kasvatamiseks tehtavad tööd; väärtustada loomist, mitte tarbimist.
Uudised
Liisitud lapsepõlv
Liisitud lapsepõlv
Ülo Veldre, kolme lapse isa
SL Õhtuleht, reede, 7. november 2003
Hüvitis liigkasuvõtjale
Vanasti öeldi, kui lapsed ja narrid laadale lähevad, teenivad kaupmehed head raha. Põhjendades vanemahüvitist, on koalitsiooni propagandatoru keskendunud laenu- ja liisingumaksete hüvitamisele. Kui ikka AS Eesti Vabariik tahab, et FIE Titevabrik pankurile ja liigkasuvõtjale võlamaksmise asemel riigile maksumaksjaid toodaks, siis peab aktsiaselts ise hüvitama vanale juudile saamata jäänud tulu… Sellesse varakapitalistlikku ärimudelisse sobib palgaga proportsionaalne vanemahüvitis suurepäraselt.
Laste ja iibega polegi koalitsiooni eelnõul enam suurt midagi ühist. Ehk ainult niipalju kui propagandaks vaja. Lapsekeskse ja lapse kasvatamist kui tööd väärtustava vanemapalga halvustamiseks on aga käiku lastud räige demagoogia: hirmutamine kommunismiohu, võrdsustamise ja sissetulekute äravõtmisega.
Mis äravõtmisest siin rääkida, kui kõik pakutud variandid annavad võrreldes tänasega sünnitajatele raha juurde? Koalitsiooni nägemust mööda mitu korda erinevas määras, mis kõigile (haigekassa liikmetele) võrdset 600kroonist lastehooldustasu arvestades tähendab kannapööret, kihistumist tekitava/süvendava eristamise sisseviimist.
Diferentseeritud vanemapalgas poleks midagi erakordset, kui see toimuks kindlustuspõhiselt, erinevalt makstud sotsiaalmaksu järgi ja sarnaselt sünnitushüvitisega. Sotsiaalmaksu tõstmata pole aga haigekassas niisugusteks väljaminekuteks raha, kui koalitsioon ei kavatse seda võtta raviteenuste (näiteks õdede palkade), ravimitoetuse (tasuta lasteravimite) vms. arvelt.
Kuna võimuerakonnad ei suutnud koalitsioonilepingu sõlmimise ajal neid küsimusi ette näha, siis on nüüd otsustatud vajalik raha võtta riigieel-arve sotsiaalsummadest, mitte haigekassast. Lihtsalt teerulli põhimõttel, nagu koalitsioonilepingu täitmiseks pandi põhiseadusvastaselt ametisse kaks siseministrit.
Kui suurema sissetulekuga inimestele suurema sotsiaalse hüve maksmine riigieelarvest ei ole diskrimineerimine ega otseselt vastuolus põhiseadusega, on see pretsedenditu kogu Euroopas. Ja põhjendamatu.
Altkäemaks väljasuremiseks
Soo jätkamine ja järeltuleva põlve eest hoolitsemine kuuluvad füsioloogiliste vajaduste (kohustuste) hulka, mida rahuldamata (täitmata) lakkab elu. Elu kõrval on selle kvaliteet, näiteks haridus ja karjäär sekundaarne, konkreetsetest materiaalsetest hüvedest, sealhulgas liisingu ebaolulisusest rääkimata.
Nende väärtuste prioriteetsuse muutmine sõltub eelkõige inimesest endast. Otseselt vastandades on täna dilemma heaolu säilitamise ja soo jätkamise vahel. Teiste sõnadega käib jutt liisingu (võlgu tarbimise) nimel suguvõsa ja rahva väljasuretamisest…
Pole kahtlust, et põhiväärtuste morbiidsel järjestamisel on oma süü ka ühiskonnal. Paraku koalitsiooni pakutav vanemahüvitise eelnõu ei väärtusta samuti lapsi ega elu jätkamist, vaid mammona kummardamist. Koalitsiooni vanemahüvitis on sisuliselt ajutine tasu raha ebanormaalsest ületähtsustamisest lühiajalise loobumise eest. Piltlikult on vanemahüvitis «saamata jäänud tulu» kompenseerimisena võrreldav sõltlasele just sõltuvusaine, mitte asendus- või raviaine tarnimisega.
Võib üksnes spekuleerida, kas laenude lühiajaline kinnimaksmine tõstab iivet ja/või süvendab tarbimissõltuvust. Ja kui iive tõusebki, siis mis väärtused saab kodust kaasa põlvkond, kelle eluõigus on pankade ja liisingfirmade käest ostetud nende vanemate tarbimis-tsüklist mitteväljumise hinnaga?
Veel on võimalus pöörduda tagasi vanemapalga algusesse ning asuda väärtustama lapsi ja nende kasvatamiseks tehtavad tööd; väärtustada loomist, mitte tarbimist.