Lahemaal sügisevärve püüdmas
Kambake Lääne-Viru pedagooge põrutas paar tundi pärast sügise algust Lahemaale lahemaad ehk Põhja-Eesti rannikumadalikku uudistama.
Rahesegune vihm peksab vastu bussiakent ja tumedate pilvedega taevas ei tõota midagi head. Imesoe suvi on nagu noaga küljest lõigatud: sügis on ametisse asunud esimestest tundidest peale.
“Lepime kokku, et ilmast me ei räägi,” ütleb Viitnal reisilistega ühinenud giid Anne Kurepalu vandeseltslaslikult, kui vihmavarjustatud seltskond Viitna Pikkjärve rannal maakonna keskkonnateenistuse spetsialisti Jana Laanemetsa korraldatud sügistuuri alustab.
Must ja hõbevalge
Giid üllatab väitega, et jääaja järel tekkinud Viitna järv on üks kümnest Eesti puhtama veega järvest. Kui vaid jaguks oidu selle puhtust hoida, manitseb ta, korjates liivalt üles käkras jäätisepaberi. Puhta järve pind, mille äärtes joonistub teravalt välja metsa peegelpilt, mustab salapäraselt.
Kui Palmsesse jõuame, on päike platsis ning etteruttavalt öeldes jääbki saatma terveks päevaks. Vist seepärast, et keegi ei võta ei Palmse pargis ega Oandu koprarajal, ei Altjal ega pärastlõunal Viinistuski ilmast kõnelda.
“Mõis ei pea eestlastele meenutama vaid orjapõlve,” lausub giid, kui luigetiigist mööda parkmetsa kõnnime. “Mõisas oli tegus majapidamine, siit tuli rahva näljahädast päästnud kartul eestlase lauale, pisitasa ka tõukari lauta, masinad põllule, mõisast võeti rõivamoe snitti.”
Üks mõisa töömeestest – ülemaednik Madis – olevat armastanud maikellukesi, kevaditi on metsaalune nõlv neist üleni valge. Sügisel rõõmustavad jalutajaid selle metsalille oranþikaspunased marjad – justkui rohelisele murule poetatud pärlid. Mürgised, paraku.
Palmse pargi juurikaid täis metsarajad, mida mõisa ajal hooldasid külanaised ja pikkades sarafanides vene näitsikud, nõukogude ajal taastasid aga üliõpilasmaleva piigad, viivad kõrgel jõekaldal trooniva valge vaatepaviljoni juurde.
Mõisahärra kunagises meelispaigas paeluvad pilku kaks üleni hallis rüüs kuusepuud. Hõbevalge kasukas osutub habesamblikuks, mis näitavat, et õhk on siinkandis väga puhas.
Erkroheline ja kivihall
Vaade kahekümne meetri kõrguselt alla metsale on aga oma vägevuses igavavõitu: vaid veidike kaselehekollast, suvekuivuse kõrbepruuni ja pihlapunast, valdavaks vihmapestud erk roheline toon. Öökülma pole olnud, sellest see värvivaesus.
Taas mõisaõuele jõudes peatub giid hotelli trepi ees. Ta osutab kogukatele paekivilahmakatele, mille sees olevat peidus inimese esivanemad – torujad fossiilid, kivistunud peajalgsed – ja loeb peast Helvi Jürissoni luulet:
“Kord mereloomad ühte lõid
ja oma kojad-kestad kaasa tõid
ja sõbralikult turja kõrval turi
nad tuleviku nimel välja surid.
Ei olnud kellelgi neist ajusid,
nad vaevalt oma lõppu tajusid,
kuid ometi nad põlistasid endid:
said nende kodadest
me majadele vundamendid.”
Valkjashallid paeplaadid veel suurema hulga fossiilidega ootavad ees Altjal, kui kõrtsi keha kinnitama tõttame. Kartulipuder ja seenesoust annavad jõudu, et hiljem ümber lükata Altja neeme õnnekivihunnik kui loodusesse mittesobiv inimeste kätetöö.
Keegi otsib kivilt kivile hüpates tagajärjetult eesti vapiga kivi, mis siinkandis peaks lesima. Nii nagu mina aegu tagasi pirakat kivi rannavees, millel jalgu kõlgutades olin noorpõlves ühe luuletuse valmis vorpinud. Pirakas küll, aga ajaga kadunud nagu vits vette.
Bussiga Viinistusse sõites võtab giid kõnelda Altja külast. Naljalugude sekka pudeneb tõsielulisi seiku ajast, mil praeguses 16 elanikuga rannakülas elas veel 120 inimest ja mehed käisid Soome vetes kala püüdmas.
Koju jõudes tõid kalurid uudse asjana kaasa tõukekelgu, kaltsuvaiba kudumise kombe ja praegugi usinalt pruugitava sõna “mall”. Oma ajutise elupaiga juurde istutasid Altja mehed igatsuse peletamiseks kodukülast kaasa võetud sireleid. Need lokkavat Kaunisssaares Soomemaal täniajani.
Sügav meresinine ja punane
Viinistus pakub otse mera kaldal asuvas kunstigaleriis, endises kalatööstuse hoones, perenaine Madli kümne krooni eest kohvi ja võimalust vaadata eesti kunsti Jaan Manitskile kuuluvast kogust. Galerii kuulub ka Manitskile, sõja jalust Rootsi pagenud väliseestlasele.
Pallaslase Vabbe “Nümfid” ja “Muusad”, Ülo Soosteri “Õun”, Viiralti tippteos “Berberi tüdruk kaameliga”… Moodsa kunsti saalis leiab pilk Jaan Elkeni kerge irooniaga tehtud tööde vahel galerii parima sügistaiese. Autoriks loodus.
Elamust pakub maal, millesse süvenen galerii ees merega silmitsi seistes. Helesinine karge sügistaevas sulab kokku merevee sügavsinise põhitooniga. Silmapiiril otse ees laiub lapik Mohni saar. Päike mängib temaga valgusemängu: kullates üle kord ühte, kord teist saare osa.
Pildi paremasse nurka kerkib korraks vikerkaarejupp, kajakas kraaksatab. Siis sööstab ida poolt “maali” sisse V-tähe kujuline linnuparv, harjutamas lõunasse lendu. Peagi jõuavad kaugusest pildile üksteise kiiluvees ulpivad kalapaadid, ninad Vergi sadama suunas.
Kui Pärispea poolsaare tippu Purekkari neemele jõuame, on päike päevateekonda lõpetamas: näitab viimast kiirelooririba läbi tinahallide pilvede. Hämardub. Tuulemüha ja lainete loks saateks, marsime kitsukest, kivi-kivi kõrval maariba pidi kaugele sinakashalli mere sisse.
Silmailu pakuvad tuule käes õõtsuvad punaste marjadega kibuvitsapõõsad, millel, nagu tänavune trend ette näeb, igaühel ka üks värskeltpuhkenud õis viljade seas toretsemas.
Peagi puudutab jalg viimast kivimürakat veepiiril. Kaugemale enam kuiva jalaga ei saa, oleme Eesti riigi põhjapoolseimas punktis. Kui Vaindloo saar välja arvata.
Kodus kallan tossudest liiva välja ja mõtlen neile kümnele tuhandele aastale, mis kulus meie kauni Põhja-Eesti rannikumadaliku tekkeks. Giidi ütlust mööda on see maakera ajaloos võrdne sekundi murdosaga.
Millega võrdub esimene sügispäev Lahemaal? Ilusa piisaga ajameres.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee
Uudised
Lahemaal sügisevärve püüdmas
Lahemaal sügisevärve püüdmas
Kambake Lääne-Viru pedagooge põrutas paar tundi pärast sügise algust Lahemaale lahemaad ehk Põhja-Eesti rannikumadalikku uudistama.
“Lepime kokku, et ilmast me ei räägi,” ütleb Viitnal reisilistega ühinenud giid Anne Kurepalu vandeseltslaslikult, kui vihmavarjustatud seltskond Viitna Pikkjärve rannal maakonna keskkonnateenistuse spetsialisti Jana Laanemetsa korraldatud sügistuuri alustab.
Must ja hõbevalge
Giid üllatab väitega, et jääaja järel tekkinud Viitna järv on üks kümnest Eesti puhtama veega järvest. Kui vaid jaguks oidu selle puhtust hoida, manitseb ta, korjates liivalt üles käkras jäätisepaberi. Puhta järve pind, mille äärtes joonistub teravalt välja metsa peegelpilt, mustab salapäraselt.
Kui Palmsesse jõuame, on päike platsis ning etteruttavalt öeldes jääbki saatma terveks päevaks. Vist seepärast, et keegi ei võta ei Palmse pargis ega Oandu koprarajal, ei Altjal ega pärastlõunal Viinistuski ilmast kõnelda.
“Mõis ei pea eestlastele meenutama vaid orjapõlve,” lausub giid, kui luigetiigist mööda parkmetsa kõnnime. “Mõisas oli tegus majapidamine, siit tuli rahva näljahädast päästnud kartul eestlase lauale, pisitasa ka tõukari lauta, masinad põllule, mõisast võeti rõivamoe snitti.”
Üks mõisa töömeestest – ülemaednik Madis – olevat armastanud maikellukesi, kevaditi on metsaalune nõlv neist üleni valge. Sügisel rõõmustavad jalutajaid selle metsalille oranþikaspunased marjad – justkui rohelisele murule poetatud pärlid. Mürgised, paraku.
Palmse pargi juurikaid täis metsarajad, mida mõisa ajal hooldasid külanaised ja pikkades sarafanides vene näitsikud, nõukogude ajal taastasid aga üliõpilasmaleva piigad, viivad kõrgel jõekaldal trooniva valge vaatepaviljoni juurde.
Mõisahärra kunagises meelispaigas paeluvad pilku kaks üleni hallis rüüs kuusepuud. Hõbevalge kasukas osutub habesamblikuks, mis näitavat, et õhk on siinkandis väga puhas.
Erkroheline ja kivihall
Vaade kahekümne meetri kõrguselt alla metsale on aga oma vägevuses igavavõitu: vaid veidike kaselehekollast, suvekuivuse kõrbepruuni ja pihlapunast, valdavaks vihmapestud erk roheline toon. Öökülma pole olnud, sellest see värvivaesus.
Taas mõisaõuele jõudes peatub giid hotelli trepi ees. Ta osutab kogukatele paekivilahmakatele, mille sees olevat peidus inimese esivanemad – torujad fossiilid, kivistunud peajalgsed – ja loeb peast Helvi Jürissoni luulet:
“Kord mereloomad ühte lõid
ja oma kojad-kestad kaasa tõid
ja sõbralikult turja kõrval turi
nad tuleviku nimel välja surid.
Ei olnud kellelgi neist ajusid,
nad vaevalt oma lõppu tajusid,
kuid ometi nad põlistasid endid:
said nende kodadest
me majadele vundamendid.”
Valkjashallid paeplaadid veel suurema hulga fossiilidega ootavad ees Altjal, kui kõrtsi keha kinnitama tõttame. Kartulipuder ja seenesoust annavad jõudu, et hiljem ümber lükata Altja neeme õnnekivihunnik kui loodusesse mittesobiv inimeste kätetöö.
Keegi otsib kivilt kivile hüpates tagajärjetult eesti vapiga kivi, mis siinkandis peaks lesima. Nii nagu mina aegu tagasi pirakat kivi rannavees, millel jalgu kõlgutades olin noorpõlves ühe luuletuse valmis vorpinud. Pirakas küll, aga ajaga kadunud nagu vits vette.
Bussiga Viinistusse sõites võtab giid kõnelda Altja külast. Naljalugude sekka pudeneb tõsielulisi seiku ajast, mil praeguses 16 elanikuga rannakülas elas veel 120 inimest ja mehed käisid Soome vetes kala püüdmas.
Koju jõudes tõid kalurid uudse asjana kaasa tõukekelgu, kaltsuvaiba kudumise kombe ja praegugi usinalt pruugitava sõna “mall”. Oma ajutise elupaiga juurde istutasid Altja mehed igatsuse peletamiseks kodukülast kaasa võetud sireleid. Need lokkavat Kaunisssaares Soomemaal täniajani.
Sügav meresinine ja punane
Viinistus pakub otse mera kaldal asuvas kunstigaleriis, endises kalatööstuse hoones, perenaine Madli kümne krooni eest kohvi ja võimalust vaadata eesti kunsti Jaan Manitskile kuuluvast kogust. Galerii kuulub ka Manitskile, sõja jalust Rootsi pagenud väliseestlasele.
Pallaslase Vabbe “Nümfid” ja “Muusad”, Ülo Soosteri “Õun”, Viiralti tippteos “Berberi tüdruk kaameliga”… Moodsa kunsti saalis leiab pilk Jaan Elkeni kerge irooniaga tehtud tööde vahel galerii parima sügistaiese. Autoriks loodus.
Elamust pakub maal, millesse süvenen galerii ees merega silmitsi seistes. Helesinine karge sügistaevas sulab kokku merevee sügavsinise põhitooniga. Silmapiiril otse ees laiub lapik Mohni saar. Päike mängib temaga valgusemängu: kullates üle kord ühte, kord teist saare osa.
Pildi paremasse nurka kerkib korraks vikerkaarejupp, kajakas kraaksatab. Siis sööstab ida poolt “maali” sisse V-tähe kujuline linnuparv, harjutamas lõunasse lendu. Peagi jõuavad kaugusest pildile üksteise kiiluvees ulpivad kalapaadid, ninad Vergi sadama suunas.
Kui Pärispea poolsaare tippu Purekkari neemele jõuame, on päike päevateekonda lõpetamas: näitab viimast kiirelooririba läbi tinahallide pilvede. Hämardub. Tuulemüha ja lainete loks saateks, marsime kitsukest, kivi-kivi kõrval maariba pidi kaugele sinakashalli mere sisse.
Silmailu pakuvad tuule käes õõtsuvad punaste marjadega kibuvitsapõõsad, millel, nagu tänavune trend ette näeb, igaühel ka üks värskeltpuhkenud õis viljade seas toretsemas.
Peagi puudutab jalg viimast kivimürakat veepiiril. Kaugemale enam kuiva jalaga ei saa, oleme Eesti riigi põhjapoolseimas punktis. Kui Vaindloo saar välja arvata.
Kodus kallan tossudest liiva välja ja mõtlen neile kümnele tuhandele aastale, mis kulus meie kauni Põhja-Eesti rannikumadaliku tekkeks. Giidi ütlust mööda on see maakera ajaloos võrdne sekundi murdosaga.
Millega võrdub esimene sügispäev Lahemaal? Ilusa piisaga ajameres.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee